Nagu eelnevalt mainitud saabusime eile õhtul selle suusamäe all asuvasse chalet'sse. Oleme üürinud 4 magamistoalise ja suure elutoaga koha. Mingi mulje saamiseks riputan siia üles pildi, mis võetud elutoast köögi suunas, kus askeldab kari naissoost tegelasi. Tuleb tunnistada, et meie kolme ja poole Eesti pere juures on neil siin vägev arvuline ülekaal.
Elamine on pikalt suurem kui kõrval olevas hotellis olevad toad, kus muidu oleme peatunud. Miinuseks aga see, et asume natsa kaugemal gondlist, tegelt on tavalisest 50 meetri võrra pikema jalutuskäigu üle patt nuriseda. Varahommikul selgus ka teine miinus, kui rahvas veevärki kasutama hakkas. Mingil põhjusel on torustiku tegevus nii vali, et tundub nagu elaksime linna veevarustusjaamas, sissevoolu torude kohin ja kanalisatsiooni mulksumine ei lasknud enam magama jääda.
Aga olles juba ärganud kobisin dushi alla, kust tuli vaid tulikuuma vett:( Mis kurat, oleksin peaaegu oma viimased karvad pealaelt maha keetnud. Jahutamise eesmärgil kõrge kaarega kuuma vee pritsimisega sain lõpuks siiski enamuse seepi peast maha, shampooni miskipärast siin ei pakutud:( Hiljem siiski selgus, et tegu oli sellise prantsuse toruinseneride väljamõeldisega, millele minu haridus peale ei hakanud:)
Hommikusöök möödus rõõmsalt suures kambas ja teatava üllatusena olimegi vaid pisikese hilinemisega valmis mäele minema. Eelmine nädal sadanud paduvihm ja sellele järgnenud kiire külmalaine olid teed uisurajaks muutnud nii, et mäesuusasaabastega liikumine eeldas akrobaadi treeningut. Meie kaasaga otsustasime mitte riskida jalaluumurruga enne mäele jõudmist ja vahetasime jalatsid suusasaabaste vastu alles mäe all.
Gondlist piilusime murelikult mäele ja metsa alla, kus paistis lund tavalisest hulgast palju vähem olevat. Kivid ja kännud olid väljas ning kohati isegi rohututte näha. Mäe tipus tegime paar perepilti enne kui rõõmsalt lahku läksime. Lapsed põrutasid kohe järsule mäele, meie kaasaga tegime paar sõitu laugemal. Esimesel laskumisel selgus, et asi polnud eriti hull, nõlvadel oli vaid üksikuid jäiseid laike.
Üheteist paiku saime lastega mäetipul uuesti kokku ja nüüd kauplesid nad mind endaga kaasa, emme polnud paraku veel enda arust valmis järsuks mäeks ja läks tagasi endisele rajale. Laste valitud nõlval oli lauges osas jäiseid laike rohkem kuid järsk osa mõnusalt sõidetav. Tegelt ei sega ka jäine pind kui tegu pole just lausjääga ja ise õieti sõita.
Kuna hommikul olime oma tuttavad kaotanud siis hoidsime silmi lahti aga ei näinud neid kusagil. Otsimise käigus sai isegi põhjanõlvale trett tehtud aga ei midagi. Ainsaks positiivseks tulemuseks oli paari hea foto jäädvustamine. Ühe neist avaldan veidi hiljem seoses omapärase taustaga. Teise võtsin tõstukialusele rajale, millel on näha kui vähe rahvast mäel - enamasti võis tervel nõlval olevaid inimesi ühe käe näppudel üles lugeda. Suusatada on nii super mõnus - ei mingeid tõstukisabasid, terve mägi sinu päralt.
Vahepeal läks lastel olemine jahedaks, käisime korraks mäetipu kohvikus ja võtsime kuuma kakao. Kallis ta ju on aga ajakulu tagasi chalesse minemiseks ja seal kakao tegemiseks ei tasu end ära, mugavus maksab ka midagi. Gondlis istudes märkas pisem plika kuidas vanema tüdruku suusaprillidelt peegeldume meie ja kogu ümbruskond naljakalt kõverdunult, seegi sai fotole võetud. Parempoolsel fotol on prilliklaasi suurendus vasakpoolselt pildilt.
Pärastlõunal kippusid mõlemad plikad kihutama, kuna heas korras mägi ja rahva puudumine andsid selleks võimaluse. Mul oli kohati raskusi järgi saamisega. Hoiatasin, et nii ei maksa kihutada, sest kukkudes võib paraja laksu saada. Kui just kange tahtmine siis tehku seda viimasel päeval, raskema lopsu puhul ei lähe vähemalt piletid raisku:) Aga tuleb tunnistada, et nakatusin isegi mõnusast kiirusetunnetusest ja nii me siis kimasime kolmekesi mäest alla. Lendasin ka kaks korda ja lohisesin õige pikalt mööda mäge. Muud hullu ei juhtunud kui et pidin lume jopest ja isegi pükstest välja raputama.
Viimastel piltidel kimavadki lapsed täislauluga mäest alla meie chalet poole, mis samuti fotol tagaplaanil näha. Suusad jätsime katusekasti, ise jalutasime mööda jäist teed toa poole, kus emme tehtud kuum kakao ootamas.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!