Wednesday, June 25, 2014

Viru Raba

Laugas Viru rabas
Hommikul äratas mind kellegi nohin ja soe keel kõrvas. Peremehe koer oli nimelt samas toas magamas ja ilmselt leidis, et õige aeg ärkamiseks. Õnneks on ta suht tagasihoidlik, mitte nagu Koko, kes nelja jalaga selga kargab ja hammastega tekki maha kiskuma asub. Nosis natuke mu kuklakarvades kui keeldusin tõusmast ja viskas end siis mütsuga pikali, et ise ka edasi põõnata.

Lõpuks ikka pidime end üles ajama, olemisel polnud viga, eks juba sellesse ikka jõudnud, kus piisavalt tarkust et mitte liiga agaralt kärakale pihta panna, või lihtsalt liiga laisk kaua üleval olemiseks. Peale hommikusööki molutasime õige pikalt niisama sest nooremad lapsed ilmusid alles keskpäeval välja. Lõpuks suutis rahvas end niipalju kokku võtta, et lühike väljasõit ette võtta. Viru raba oli päris lähedal, vähem kui 10 kilti pealegi polnud meie pere seal käinud.

Metsaalune enne raba
Laugas teise nurga alt
Kohale jõudes selgus, et me pole sugugi ainsad huvilised, autosid mõlemal pool teed hulga parkimas. Saime siiski parkimisplatsile, sest just lahkus paar masinat. Rabasse viiv tee kulgeb pool kilti männimetsa all, siis äkki läheb madalamaks ja algabki samblaga kaetud ning kidurate puukestega tikitud raba. Äsjaehitatud laudtee võimaldab vägagi mugavalt liikuda sellisel maastikul, mis muidu suvel jalgsi praktiliselt läbimatu oleks.

Viru raba
Laugaste vaheline laudtee läbi raba
Esialgu veidi kuivem, selline tüüpiline marja ja seene korjamise raba, kus puid piisavalt tihedalt, et väga kaugele ei näe. Kui taolises maastikus ilmakaartele tähelepanu pööramata ja kompassi või moblat omamata ringi hulkuda on õige lihtne ära eksida. Ümbrus tundub ühesugune kõigis suundades. Loomadest nägin vaid sisalikku ja meiega kaasas olevat koera.

Meie kamp matkarajal
Väike sisalik
Putukaid polnud üldse, no ei jõua ära kiita, aga see ka ainus asi, mis tänavuse suve juures Eestimaal positiivne on. Loodus on rabas muidugi lahe vaadata, selline puutumatu, sest rajalt ju naljalt kõrvale minna ei saa ja õnneks on ka inimesed normaalsed ega pillu prahti raja kõrvale. Siin - seal olid platvormid ja infosildid rabas elavate loomade ja taimede kohta. Peagi nägime suuri tumeda veega laukaid.

Peremees koeraga
Kutsale meeldib vesi
Raja äärde oli ehitatud oma 10 meetrine vaatetorn, mille otsast hea vaade üle terve raba nii kaugele kui silm ulatus. Edasi liikudes jõudsime suure lauka või pisikese rabajärve juurde, kus oleks saanud ka ujuma minna. Vesi oli üllatavalt soe - oma +25C aga mul polnud ujukaid kaasas ja võõrast rahvast liiga palju, et paljalt sisse hüpata. Koer ei lasknud end sellest heidutada, pigem vastupidi, vingus ja niuksus järve ääres kuni peremees andis loa hüpata. Kartsummdi oli elukas vees ja nautis oma 10 minti enne kui suht vastumeelselt välja ronis ning kõiki vahetus ümbruses viibivaid laukaveega lähemalt tutvustas kui karvastikku kuivaks raputas.

Muraka õis ...
... ja pooltoores murakas ise
Raja ääres oli näha nii murakaid kui jõhvikaid õitsemas, isegi paar murakamarja juba otsas. Õitsvaid jõhvikaid polnud varem näinud, sest tavaliselt sellisel ajal ma rabasse ei satu, kui siis ikka marju endid korjama. Isegi putuktoidulisest huulheinast sain pildi. Tuttav RMK töötaja soovitas mulle mobla RMK äppi, millel ohtralt infi igasugustele matkahuvilistele. Laadisin selle alla ja ehkki kasutada pole veel jõdnud jättis esmapilgul hea mulje.

Putuktoiduline huulhein
Jõhvika õied
Kohati oli ka kõrgemaid soosaarekesi, kus mõned suuremad männid kasvasid ja mapind inimest kandis. Lõpuks jõudsime raba sellesse osasse, kus jupp aega tagasi oli turvast lõigatud. Maastik siin õige troostitu, rabas justkui mädanev haav, mis ei taha kinni kasvada. Pidigi olema suureks probleemiks, et turbaraba taastumine peale turbalõikamise lõpetamist on üliaeglane.


Rabas pikutamas, milline rahu
Istusime maha või viskasime pikali, kuidas kellelegi meeldis. Mõnus oli lesida kuival samblasel maapinnal, isegi päike näitas end paar korda.

Talusöömaaeg
Talusse tagasi jõudes saime vägeva lõunasöögi, ohtra grill-liha ja imemaitsvate eesti keedukartulitega. Ei saa mina aru, kuidas ainult Eestis kartul õige maitsega on. Natuke veel ringitolgendamist ja oligi aeg end koduteele asutada. Liiklus oli õige tihe, päris alguses tegi elu põnevaks mingi purjus rattur, kes keset maanteed sirakile viskas. Õnneks on lapse reaktsioon piisavalt hea, et mitte eessõitnud järsult pidurdanud masinale tonksu panna.

Selline tore jaanipühade üritus siis oli. Loodetavasti saan veel mõne looduseskäigu ette võtta enne tagasi tööle minekut, nüüd ju mobla äpp põneva koha valikuks hea abimees. Õhtul jälgisin ka vuti MM-i kus Uruguai Itaaliale ära tegi. Tulemus meeldis, sest itaallsed pole kunagi oma arrogantsuses sümpatiseerinud, samas hammustamine ei peaks nagu jalka juurde kuuluma. No pead ikka tohm olema seda tehes, tead ju küll et kõik jääb videolindile mitme nurga alt! Putin on ka vist kummalist mängu alustanud, teatades kavast loobuda Ukrainasse sisse tungimisest, ju siis on pättide abistamine piisavalt hea tulemuse andnud või tegu järjekordse pettemanöövriga.

No comments:

Post a Comment