Tööinimene

Esimesel tööpäeval perroonil rongi ootamas

Tänaseks on lapsel esimene töönädal selja taga. Tüdruk paistab väga rahul olevat, et saab teha, mis huvi pakub ja selle eest makstakse isegi palka. Mitte küll suurt, aga praktika mõttes oleks ta hea meelega olnud nõus ka tasuta töötama. Maailmas on ju vähe õnnelikke kellel veab nii, et saavad makstud oma hobiga tegelemise eest. Loodetavasti käib see nii kõik need kaks kuud, mis Mari firmas tööl on.

Esimesel päeval, ehk esmaspäeval sõitsin kalli kaasa õhutusel plikaga kaasa. Esiteks oli vaja rongis pilet osta, teiseks tahtsin veenduda, et ta suht ohutu rattatee valib töölesõitmiseks. Elroni rong on omaette teema, millest peaks pikemalt kirjutama aga kokkuvõttes tekkis tunne nagu oleks Jaapanis, nii mõnus, läbimõeldud, mugav ja odav on see elektrirong. Ratastele, mis võib tasuta kaasa võtta, isegi spets riputusnagid keskmises vagunis. Ainus kummaline asjaolu, mis meile küll mugav, oli piletitädi olemasolu. Too ilmus kohe välja, temalt saime teada, et Toronto Ülikooli õpilaspilet paraku ei kehti (samas kahtlen kas see tõsi on, aga ei viitsinud vaidlema hakata). Ostsime plikale  41 euriga kolme tsooni kuupileti, sellega saab sõita Keilani ja tagasi või ka Balti Jaama.

Keilasse sõitis rong 18 minutiga. Võtsime oma moblad välja ja tõmbasime GPS'i peale. Leidsime suht otsetee, distants tundus lühem kui arvasime. Kui lapsel oli ilmselt närvitsemisest enne perroonil kõht valutama hakanud, siis mul tekkis sama jama üsna tema töökoha lähedal. Olukord muutus nii akuutseks, et kimasin metsa teatades lapsele, sina sõida ise edasi, pole aimu kaua mul siin läheb. Metsavisiidi kirjeldamiseks piisab kui mainida, et jõudsin viimasel momendil enne rakettmootori starti asjakohase asendi võtta ning üks sarapuupõõsas jäi enneaegselt ilma enamusest lehtedest :) Suurim mure oli, et ei ilmuks inimesi, kes mind liputavaks perverdiks pidades politsei kutsuvad. Kus see häbi ots lehest sihukest uudist lugeda, niikuinii keegi ei usuks nii lihtsat vabandust, et ootamatu häda ründas.

Keilas töökoha poole väntamas

Kuna ilm ilus, sõitsin rattaga Keilast koju, võttis umbes 50 minti, sest sõitsin seda teed esimest korda. Õhtul uurisin plikalt kuidas läks, esimene pool päevast tutvustamine ja siis anti talle ülesandeks pilk peale visata laser printeri programmeerimisele. Tüdruk mainis, et tänu oma eelnevale kogemusele joonestus ja joonistamis programmidega osutus see suht mõistetavaks. Pealegi on programmid ju enamasti inglise keeles. Süüa sai ta tehase sööklas, toitu pidas erakordselt maitsvaks, lisaks oli see odav, supp vaid 1 Eur.

Selgus, et laps tuleb Tallinna sisse kirjutada, sest paraku kindla elukohata inimest ei saa tööle võtta. Järgmine päev astusime linnaosavalitsusest läbi ja täitsime vajaliku paberi ära. Lisaboonusena isiksustati tema roheline kaart, mis tagab tasuta transpordi linna piires. Uurisin, kas saaks seda ka endale teha ja selgus, et pole probleemi. Selleks et maksuametiga sekeldusi ei tekiks pean lihtsalt end puhkuse lõpus uuesti välja registreerima, mida saab ka üle iterneti teha. Seega puhkuse ajal Tallinnas elades tasub end selleks ajaks siia registreerida kui kavas palju ühistransat kasutada.

Mari esimene töökoht

Neljapäeval sai plika nelja päevane töönädal läbi ja ikka hirmus rahul. Inimesed olevat väga toredad, otsene ülemus, firma IT osakonna juht, lausa "cool", mis on noorte skaalal õige kõrge hinnang. Naised pidada enamus blondid ja väga ilusad olema, nii et minu plika üldse ei paista välja, vastupidiselt Kanadale, kus blondid harulduseks. Mari mainis ka, et õhkkond on väga relaxed ehk pingevaba võrreldes Ameerikaga. Ülemus oli andnud käsu rohkem pause võtta ja kohvinurgas lobisemas käia, mitte ainult tööd teha. Eile uuris personalijuht, et mis tüdrukul järgmine aasta plaanis, kas ei tahaks uuesti firmasse tööle tulla, siis saaks firma temaga juba varakult arvestada. Vist on mu laps seal hea mulje jätnud ;) Juba jõuti teda ka firma suvepäevadele kutsuda.

Mul on suht kummaline hommikul kuue ajal läbi une kuulda kuidas keegi varavalges askeldama hakkab. Keeran mõnuga külge, naudin mõtet, et võin voodis edasi vedeleda ja uinun minutiga. Enamasti on õnnestunud peale paari ärkamist unenägude maailmas kümne või isegi üheteistkümneni logeleda. Lõpuks ajab kas kõrvulukustav põiekas või siis maja kallal nokitsema saabuv vanaisa mu lõplikult voodist välja. Pean ausalt tunnistama, et ülikooli ajal ma küll eelistasin suve niisama maha logeleda, mida ka tegin, sest millekski muuks malevas veedetud aega ju kutsuda ei saa :D