Männiku Karjäär |
Reede pealelõunal käisime rattaga sõitmas kuna täiesti ootamatult pidevat vihma
lubanud ilmaennustus pani puusse ning hoopiski paistis päike. Kavas oli
sõita läbi Pääsküla raba Männikule. Esialgu kohalikke tänavaid pidi
Hiiu ülesõidule, siis läbi Nõmme eriti kitsaid ja minule tundmatuid
tänavaid risti raba poole. Huvitav on vaadata inimeste elamisi, kõrvuti
asuvad viimase peale korda tehtud lossid ja sügava umbrohuga varjatud
hurtsikud. Sekka ühele kahele krundile arendajate poolt püstitatud
ridamajad. Potensiaali on tohutult aga ilmselt võtab veel paarkümmend
aastat enne kui kogu linnaosa läikima lüüakse. Samas ei tea kas see
olekski nii huvitav silmale vaadata kui praegune olukord.
Päris alguses oli naljakas vahejuhtum. Kaks preilit koos ühe vanema härraga üritasid maja ees autost miskit aatomipommi meenutavat monstrumit autokastist maha upitada. Olid teised õige hädise olemisega ja kui neist möödusime lausus üks, peaks vist kedagi appi paluma, teine vaatas meie poole ning hüüdis järgi, äkki saaksite aidata, meeste jõudu oleks vaja. Muidugi olime lahked ja tõstsime naksti asjanduse maha, nagu alati abivalmitel eestlastel kombeks. Kui omanikke uskuda polnud tegu mitte "Fat Boyga", nagu Nagasakile visatud aatomipommi hellitlevalt kutsuti, vaid hoopis pulmakingituseks mõeldud grilliga.
Pääsküla rabas pilt sõidult üle minu kiivri |
Kaldes paekividest laotud tee |
Vahepeal rabas eksisime veits teelt ja tiirust kostev paugutamine muutus kahtlaselt valjemaks mida edasi liikusime. Tee muutus isegi maastikurattale läbimatuks, kuna kuiva liiva sees sõitmine jube ebamugav. Keerasime tagasi metsa ja saime omapärase kattega teele - paekivid olid laotud poolviltu, ehkki põrutas parasjagu, oli sellist teed lausa jumalik sõita kui lahtise liivaga võrrelda.
Männiku karjääride juures plõksisin paar pilti sel ajal kui arutasime, mida edasi ette võtta. Sakus olevat õllemuuseum aga kell juba viis, kahtlane kas see reedel kaua lahti on. Pealegi oli soov kodus kook küpsetada, mida poleks jõudnud liiga hilja peale jäädes teha. Tagasi läbi metsa, Männiku asunduse äärt pidi saime Valdekut mööda sõites peagi Hiiu ülesõidule, sealt koju oli juba nuusata.
Laps küpsetaski tordi, mille viisime naabrite juurde. Vorstid kaasa, kerged joogid ja jalgpalli vaadates oligi reede õhtu väga asjalikult sisustatud.
Männikult Hiiule annab ka raba laudteed mööda sõita, on mingi 3-4 km. Seda mööda on tore ka jalgsi käia (onkoloogiamaja tagant algab tee, viidad on väljas ja rabaseletused ka), näeb rabajärve, saab vaatetorni minna ja ringi peale teha. Kruusaga kaetud teed on kah seal hulgas. Üks jupp oja ääres on küll sääserohkel ajal väga nõelavat seltskonda täis, aga üldiselt on meeldiv. Teekond on internetis ka üleval.
ReplyDeleteTänud infi eest, tundub igati huvitav, eriti see aasta, kus nõelavat seltskonda imevähe.
ReplyDeletePanen ka kaks viidet. Teise juures on (pdf) rabaraja kaart, avaneb kaua, aga on ülevaatlik.
ReplyDeletehttp://nommesonumid.blogspot.com/2010/11/rabarajale-on-nuud-lihtsam-teed-leida.html
http://www.tallinn.ee/est/nomme/g6363s45981
Tänud, muideks tuttav soovitas mul RMK äppi installida, seal olevat ohtralt infi kõiksuguste matkaradade kohta. Panin peale aga pole veel jõudnud uurida.
ReplyDelete