Vikatineiu

Vanaisa näpunäiteid jagamas

Neljapäeval oli ilm endiselt pilvine kuid mitte nii külm kui eelmisel kahel päeval. Käisime Järvel mööblipoes, et voodikappe vaadata. Miskit eriti silma ei hakanud, ainus normaalse välimusega oli saepurust tehtud. Laps siis teatas, et teeb need ise meile. Hmm... jäin mõttesse, aga miks mitte, proovida ju võib, materjal on meil omast käest ja nigelamat kui poe oma annab ehitada :) Kodus vaatasime üle, aga kuuselauad tüdrukut ei rahuldanud. Õnneks meenus, et suvilas vedelevad juba üle 30 aasta mingid lepaprussid pikisilmi otstarbekat kasutamist oodates.

Kokkuvõttes otsustasime suvilasse sõita, prusside järgi. Igaks juhuks võtsime ka vikati kaasa, kuna juba eelmine nädal võisime tüdeda, et rohi ulatus põlvini. Hädasti vaja niita, sellist pole mõtet muruniitjaga rünnata.  Mõeldud, tehtud. istusime autosse, laps kohe rooli ja suvila poole ajama. Meeldiva üllatusena avastasime, et Suurupi-Vääna kergliiklustee lõigul oli asfalt peale pandud. Nüüd eriti mugav rattaga mere äärde kimada.

Vikatineiu tööhoos

Tahtsin niitma hakata aga Laps soovis ise vikatit proovida. OK niida kuni asjad autost välja võtame. Viie mindi pärast polnud küll eriti palju rohtu maha võetud aga lapse entusiasm polnud sugugi vähenenud. OK, aeg näidata kuidas asi käib, asusin õpetama kuid plika ei tahtnud eriti kuulda võtta. Aga kui vanaisa näitas ette oli nagu üks suur kõrv ja jälgis tähelepnelikult. Noo muidugi, eks vanaisal ka oluliselt suurem praktika ja oskused talupidamise ajast.

Algus läks tüdrukul sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude aga jonni ta ei jätnud ja mida edasi seda kenamad kaared tulid. Proovisin end appi pakkuda, et ega sa väsinud pole, aga ei andnud ta vikatit käest. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui pidin ise rehitsema hakkma, mis mulle sugugi ei meeldi. Tundus täiesti uskumatuna, et Mari niitis enamuse rohust, kusjuures isegi ville ei saanud pihku. Esimest korda vikatit katsunu kohta on see erakordne saavutus. Meie nakitsesime veidi puude ja põõsaste vahelt, kus tülikas niita.

Oksi lõkkesse lisamas

Mari: Mina ka :)

Rohu rehitsesime vaarikate peale ja puude ümber hunnikusse, ei viitsinud metsa alla vedada. Lõkkeplats oli risu ja kõrge rohuga kaetud. Eelmise aasta õunapuude lõikamisest tohutu oksahunnik, millest otsustasime lahti saada. Ilm külm ja märg, hea julge suurt lõket teha. Kogu risu põletamisele kulus oma kaks tundi kusjuures vahepeal lõid leegid nii nelja meetri kõrgusele. Tüdrukule lausa meeldis rabeleda, ta teatas, et kellelgi tema Toronto sõpradest pole võimalust päris vikatiga niita või sihukest megalõket põletada.

Lõke läheb järjest kõrgemaks ...

... ja vägevamaks

Ilm meenutas Jaapani kõrgtehnoloogilist õhujahutajat. Pidevalt piserdas peenikest külma uduvihma kaela aga raskelt tööd rabades ei oska paremaid olusid tahta. Higiseks ei lähe ja mis kõige tähtsam, ei sääski ega muid putukaid, sellise ilmaga ei viitsinud need vereimejad end näole anda. Igatahes viimaseks tööks jäi lepaprusside garaazhi alt väljalohistamine, parajaks saagimine ja autosse toppimine. Laps susis sel ajal kustuva lõkke kallal, jämmemad rondid jätsime alles, neid hea jaanituleks kasutada.

Kokkuvõttes igati asjalik ja vajalik ettevõtmine, mis lapsele pikaks ajaks meelde jääb. Puhkepauside ajal riputas ta pilte feissbooki, et sõprade ees uhkustada. Hea et kelgib töötegemise mitte kärakaviskamise või shoppamisega :)