Suurupi

Suurupi kaldapealsel

Pühapäeval oli samuti plaanitud kohtumine tuttavatega aga ettenägematute asjaolude tõttu jäi see ära. Ilm oli ilus, hakkasin mõtlema, mida toredat ette võtta, sest sellel suvel nii haruldast päikesepaistet ei saa ju töö tegemise peale raisata. Pealegi lapsel nüüd vaid kolm vaba päeva nädalas. Ja just nagu kutsutud helistas mu põhikooli pinginaaber, teeks õige rattasõidu, tal tuleb keskmine poiss ka kaasa. Muidugi, kamandasin plika garaazhi rattaid välja võtma. Mari ei tundnud end küll kõige paremini, pea veits paks ja nina tatine, aga tahtis ikka sõita.

Seekord tegime teistpidi ringi, esiteks sõitsime Pääsküla - Õismäe - Tabasalu rattateed pidi aga kabeli kohal keerasime "Lollidemaale". Pedaalisime seal majade vahelt läbi, on teised suured ja vägevad aga ikka õige maitsetud, huvitav millisel arhidektil tuli pähe taolisi monstrumeid põllu peale ehitada. Tüdruku küsimusele, mis tornid neil seal on vastasin, et valvurid kuulipildujatega, nalja tegemta jätab sihukese mulje. Kõige krooniks muidugi "kirik" keset küla. Eriliselt tähtis rahvas ei paista seal enam elavat, sest polnud ei tara ega turvameeskonda, kes oleks takistanud kambal uudishimulikel otse asumist läbi sõita.

Esimesed metsmaasikad

Paepealset mööda edasi sõites ilmnesid matkaratta eelised, nii mugav ka kivitükke täis rajal sõita võrreldes maanteerattaga, mida olin seni aastaid siin kasutanud. Paeplatool tuli ette tuttavaid kohti, siit sai lapsepõlves tihtipeale bussipeatusest risti üle välja Vanavanemate mereäärsesse talusse kõnnitud. Kohati on paekivi murtud ja mingi vabaõhu tantsuplats ehitatud. Omaette huvitav idee, lihtsalt paepind siledaks lükatud, saab autosid parkida ja soovi korral tantsu lüüa. Isegi jaanitule materjal juba hunnikusse kuhjatud.

Ootamatult avastas laps, et miskit punast paistab rohust - esimesed metsmaasikad. Võisime veenduda, hooaja esimesed on alati super maitsvad. Risti läbi Muraste asula, siin pidi veidi tiirutama aga lõpuks saime jälle panga äärele. Mingist suvilakoperatiivist läbi sõites sattusime ummikusse, tee lõppes lukustatud väravaga. Tagasi ei viitsinud keerata, sest teatavasti aed ja lukk peavad looma aga mitte inimest. Sooritasime sõjaväelise takistusraja ületuse - noormees kargas esimesena teisele poole, siis rattad üle 2 meetrise aia järgi ning ülejäänud seltskond takkajärgi.

Tee millele sattusime oli vähekasutatud ja põnev, kulges otse panga äärel, nõks paremale ja lendad puude vahel alla oma paarkümmend meetrit. Peagi jõudsime asfaldile järgmise koperatiivi territooriumile, sealt suuremale teele, mis kaldast alla viis. Miski imelik tunnel oli jalakäijate teele ehitamisel, autotee oluliselt mugavam variant. Nüüd saime mere äärde välja, käisime vaatasime vana majakat, mille juures Tuulepealse Maa viimane osa filmiti ja edasi kulgesime matkarajal mereäärse madala panga serva pidi.

Mereäärne kaldapealne matkarada

Kohati oli vaja rattad selga võtta

Järsku ilmus metsa seest välja betoonpunkriga sarnanev suvila või pigem suvekindlustus, milleks muuks sihukest monstrumit nimetada. Lähemale ei tikkunud nii, et ehitise otstarve jäi segaseks. Plika arvas, et lauget betoonist tagakülge pidi saaks kas suuskadega alla sõita või siis veeliumäe ehitada. Katmata hall betoon meenutas kõige enam teise maailmasõja punkreid, esimese omad, mida järgnevalt külastasime on siinkandis oluliselt suuremad.

Eksitavalt Peeter Suure rannakaitse kindlustusteks kutsutava süsteemi punkri juurde sattusime just enne mereseire keskust. Teadsin, et ta siin on aga otsa polnud kunagi roninud, sai see viga parandatud. Massiivne ehitis kuid suurtüki alust ega torni ei näinud. Googeldades selgus, et tegu oli tõenäoliselt lõpetamata patareiga. Katust kattis osaliselt 20 sendi paksune malmplaat, sellest niisama lihtsalt läbi juba ei lase. Hiljem metsa sees leidsime neljakandilise vähemalt 10 meetri kõrguse punkri, mis pidada olema helgiheitja jaoks.

Peeter Suure merekindluse punker

Suurupi neemetipus

Mere ääres tõmbasime hinge ja nautisime vaadet ja siis metsarada pidi edasi. Tee oli õige raskesti läbitav isegi ratastele, sügavad sopalombid igal pool. Ettevaatlikult sõites ei lennanud keegi porisse. Natuke tiirutamist ja jõudsimegi suvila juurde, kus võtsime kosutuseks vundamendi august külma õlle, mille varusid targu olin eelnevalt autoga käies täiendanud. Sõber sõitis koju, mina asusin sissesõidu tee juures olevat suure lepa tippu pügama, sest see võib tormi korral majale ohtlikuks osutuda. Laps oleks ka hea meelega appi tulnud aga tundis end kehvasti, lubasin et teised kolm saab tema lühemaks lõigata.

Vaade metsa ja pisitamme poole

Selfie lepa tipust

Puu otsa sain algul redelit kasutades ja siis varem strateegiliselt alles jäetud oksajuppe pidi ronides. Tipus olin vähemalt 10 meetrit maapinnast, siin õõtsus puu parasjagu, et tekkis kummaline tunne. Selline aeglane õõtsumine võib tõepoolest merehaigeks teha kui pole pidepunkti, mis näitaks kus kindel maa asub. Käsisaega hakkasin kõrgemaid oksi maha võtma, osa olid juba käsivarre, paar tükki lausa jala jämeduseks kasvanud. Paras juramine sellisel kõrgusel end kinni hoida, saagida ja arvestada kuhupoole oks kukub. Pirakamad pidin jupphaaval võtma, liiga massiivne oleks võinud koos minuga alla sadada.

Pilved, päike, lennuk ja UFO ;)

Mustsõstra tort autoriga

Kui lõpetasin jäi küll mulje nagu oleks puu all aasta küttepuude varu. Tarisime oksad metsa alla, et hiljem laasida ja suuremad kütteks lõigata. Kojusõidul avanes huvitav pilt pilvedest. Õhtul küpsetas plika tordi, kasutas sügavkülmast leitud musti sõstraid, vahukoort ja juubelitordi pulbrit. Tulemus oli nii hea, et võin kinnitada, emme kokkamise oskused on kandunud edasi vähemalt ühele lapsele. Maitsta said nii naabrid kui ka vanavanemad, kõik kiitsid ja usun, et mitte ainult viisakusest.