Vanalinnas

Turistina vanalinnas :)

Reedel käisime rattapoes, saime paari nii välis kui sisekumme, porilauad ja pakiraami, et lapse ratas "tippvormi" viia. Hiljem neid peale monteerides selgus, et tagumise porilaua kinnitus osutsus liiga lühikeseks, pean sellega miskit ette võtma. Võimalik, et panen hoopis pisema plika rattale ja pean ühe paari veel ostma.

Plaanis oli Vanalinna päevadele minna. Kuna linnas parkimisega palju tüli ja rattasõidu jaoks ilm kahtlane, otsustasime kasutada ühistransporti. Meil mõlemal on nüüd roheline kaart aga polnud selge kuidas seda kasutada. Paraku ei osanud ka tuttavad abistada, sest nad kas pole viimastel aastatel bussiga sõitnud või on Tallinna kodanikud omades tasuta sõidu õigust, mis puhul pole vaja raha kaardile panna.

Proovisime interneti lehelt pilet.ee abi saada aga minule jäi värk segaseks ja isegi laps, kes peaks ju olema interneti kasutamisel proff ei suunud kindlalt väita kuidas täpelt süsteem töötab. Lõpuks vaatasime, et ilm vihmane, kell juba liiga palju, enam pole mõtet mina, proovime homme.

Sirelite õitsemise aeg

Vahepõikena peaks mainima, et vanem laps on uskumatult tubli. Pole mingeid jamasid, tegemata jätmisi ja vastu haukumist, mis kippus mul kodus vahepeal kopsu üle maksa ajama. Eile isegi teatati, et issi miks sa oma taldriku pesemata jätsid :P Täna uurisin, et miks ta nii mõistlik on, laps arvas, et kahekesi saame paremini läbi. Hmm ... võibolla tõesti ... teeme asju koos, sööme koos, koristame koos, vastutame koos - nagu täiskasvanud, kes 18 aastane loomulikult juba on. Aga kodus saab mugavalt lapsena liugu lasta, miks teha majapidamistoimetusi kui keegi teine ära teeb :)

Viru Väravate juures

Laupäeval võtsime end kokku ja läksime vanalinna päevadele. Ei saanud küll kaardi kasutamisest sotti aga leidsime, et lähim ametlik kaardi infopunkt on siinsamas Pässa jaama juures postkontoris. Jalutasime kohale, teatasin sissejuhatuseks, et paluks abi, sest pole aimu kuidas rohelist kaarti kasutada. Olen maalt ja sain selle just esimest korda näpu vahele, targu jätsin mainimata mis maalt, ilmselt arvati et Setumaalt või kusagilt sealtkandist:)

Tädi jutu peale sai olukord veidi selgemaks aga lõpuks ütlesin, et kõik mis ma tahan on linna sõita, mis ma peaks tegema. Küsiti 3 euri kaardi pealt ja selle eest sain 24 tunni pileti, mis tundus oluliselt mõistlikum kui 1.6 euri eest ühekordne pilet. Selgus ka, et võin kasutada kas bussi, trammi, trolli või rongi, vahet pole, rong lihtsalt olevat hulga kiirem ja mugavam. Otsustasime siiski seekord bussi võtta.

Rae apteek

Poolel teel saime sihukese sahmaka vihma kaela, et tekkis kahtlus kas oli ikka hea mõte linna peale hulkuma minna. Samas eelmine aasta ei käinud kordagi kesklinnas, näitan lapsele oma vana koolimajagi ära. Kobisime maha Estonia teatri ees, vihm oli selleks ajaks järgi jäänud aga tumedad pilved kõrgusid ähvardavalt siin-seal taevas.

Sepp tööhoos

Jalutasime linnas ringi, tegin pilte, tüdruk naeris, et näen välja nagu tõeline turist. Vaata, et mustlased sult rahakotti varastama ei tule. Mis mõttes, tunnen Tallinna nagu oma püksitaskut, vastasin ülbelt. Astusime läbi Raeapteegist, kus plika oma rõõmuks maonahka nägi. Edasi otsustasin mingit kõrvaltänavat mööda minna kuni saabus hetk mil polnud päris kindel oma asukohas. GPS pealt vaadata oli piinlik ja nii sammusime minu juhtimisel edasi kuni äkki sain aru, et läheneme jälle Viru väravatele, pergel küll. Ei aidanudki miski muu kui vaatasin moblalt kuidas kõige lihtsam Nunne tänavale saada.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurde jalutasime linnamüüri sisemist äärt pidi, mis polnud kõige otsem aga see eest põnev rada. Tegin piltegi tornid taustaks. Kooli sisse kahjuks ei saanud, Mari fotografeeris kui linki katsusin. Jalutasime läbi linna tagasi, laps leidis oma lemmikkunstniku stuudio, mis kahjuks suletud. Järgmine sihtpunkt pontsiku baar Narva maanteel - 10 pontsikut 2.5 euri eest. Ei jaksanud neid nahka panna, kaks suskasin taskusse koos lapse pooliku fanta pudeliga.

Siinsamas oli ka põnev pood relvad.ee, aga see suletud pool tundi varem. Läbi akna trellide võisime vaid imetleda seksikat modelli ja rootsi päritolu Carl Gustafi tankirusikat, mida BF4's kasutanud oleme. Kella vaadates selgus, et aega veel küll aga kuna jalad hakkasid väsima jalutasime läbi Rotermanni kvartali Balti jaama, et seal trolli peale minna.

Külastus sugulaste juurde Veskimetsa oli kokku lepitud kella seitsmeks, aega poolteist tundi, mis otsustasime Rocca Al Mare ostukeskuses kulutada. Läksime kohe sissepääsu juures lahku, mina istusin jalgu puhkama ja moblal netis surfama, pärast veel käisin paarist spordipoest läbi. Keskus ise ei erine millegi poolest smasugustest Torontos, ainult tüdrukud on oluliselt ilusamad ;) Prismast leidsin põneva mustsõstra - hapukoore tordi, mis tundus sobiv olevat kaasa võtta.

Lehm pingil

Trolliga peatus tagasi ja olimegi Veskimetsa tänaval. Piirkond ise vaikne, linnud laulsid, ainult krundid tundusid madalad olevat. Vaatamata kuivale kevadele oli siin-seal lompe näha. Maja kuhu läksime oli päris viimases otsas. Rajoon ise vist kuuekümnendail ehitatud, osa maju sellest ajast, osa ümber ehitatud, osa tuttuued. Meie sattusime ümberehitatud tüüpi. Tuleb tunnistada, eestlastel on maitset, tõepoolest avar ja kena elamine.

Õhtusöögiks toodi sushisid, mis tõepoolest väga heal tasemel nagu reklaamitud. Canadas ma nii häid pole saanud, Jaapan on muidugi teisest kategooriast. Sisu oli kindlasti super kuid sama tüüpi riisi nagu Jaapanis pole ma kusagil kohanud. Võiks arvata, et riis on riis aga kui oled kord seda tõusva päikese maal proovinud, tead et eksisteerib Jaapani riis ja teistel maadel kasvatatu.

Viru Väravad

Meie tort osutus suht populaarseks, veerand ehk jäi järgi. Majaperenaise kook oli samuti oivaline nii, et kere sai korralikult täis pargitud. Lisaks kahele sädistavale papagoile tegi häält kolmenädalane titt. Algul suht vähe ja sellist kummalist mörinat, et esimesel momendil pidasin jalga lasknud meriseaks. Tüüp oli rahulik kuid hiljem muutus nõudlikumaks, eks kõht läks tühjaks. Tabasin end mõttelt, ehkki lapsed on toredad, ei viitsiks oma vanuses nendega enam tegeleda, kõigel on oma aeg.

Koju saime kasutades Tallinna ühistranspordi teenuseid. Kõmpisime läbi tööstusrajooni Mustamäe teele ja läksime esimese bussi peale milleks osutus 33. Super, ühe hooga Hiiule, seal paar minutit ootamist ja 10'ga koju. Väsitav päev oli, seekord saime varakult tudile.