Päikesetõus Keava Rabas

Kes loeb mu blogi ehk mäletab postitust, kus hädaldasin matkasellidest kambajõmmide puudumise üle ja kaalusin lausa tutvumisportaalide poole pöördumist. Kaasale vist jäi silma😏, igatahes mingi moment potsatas temalt minu messangeri Metalooduse FB grupi aadress koos infoga, et 30 juunil on välja pakutud rabamatk päikesetõusu imetlema. Mina

Enne päikesetõusu

nagu uimane ikka: noogutasin, kinnitasin et äge mõte ja muidugi unustasin. Paari päeva eest kaasa küsis kas lähen, ups. Saatsin neljapäeva õhtul liitumiskutse, millele sain kiirelt jaatava vastuse. Kohe avaldasin soovi matkast osa võtta. "Kahjuks kõik kohad täis, aga kui miskit muutub annan teada". Pole siin kedagi teist peale enda molutamises süüdistada. Õhtu venis tavalisest pikemaks, just enne magama keeramist poole kahe ajal öösel piuksatas FB messanger. Mõtlesin veel, et kes teine hull peale minu sellisel ajal ülal viibib. Romet (grupi vedaja) saatis infi, et koht on vabanenud, kas tahan tulla. "Äge, loomulikult!!!" vastasin, ise juurdlesin mis mõttes on rabamatka kohad limiteeritud - raba ju suur ja lai.

Igatahes laupäeva õhtul kobisin enne kahteist magama, kella kaheks öösel panin mobla äratama. Kui kukk hüüdis polnudki eriti unine. Kiire kohv, õhtul valmis pandud pisike seljakott autosse, moblal Keava raba google kaardile: directions, start ja andsingi gaasi kerge ajavaruga. Sihukesel kellaajal liikusid Rapla maanteel vaid metsloomad, nägin metssiga, rebast, pirakat mäkra ja toonekurge, kes piki teed vastu lennates ähvardas aknasse tulla. Vaatamata paarile lühimöödasõidule jõudsin kohale punkt 3:30 nagu kokku lepitud. Õnneks polnudki kõige viimane, sain rahulikult aega  jalatsid vahetada, sellises kohas on suvel parim lahendus veetossud. Lõpetasin ka kohvi, millest enamuse olin autos sõidu ajal koos kahe juustuvorsti saiaga konsumeerinud. Säärtele ja sokkidele lasin sääsetõrjet, eelkõige puukide eemalehoidmiseks. Sain kinnitust oma "kuumaverelisusele" märgates, et olin ainus lühikeste pükste ja t-särgiga matkaja, kõigil teistel pikk ja soe riietus üll. Rahvast kümmekond, kolm paari, kaks naist, mina ja grupijuht. Vanuseliselt 35 ja 50 vahel, Romet noorim, mina kõige vanem.

Romet jättis väga sümpaatse mulje, tegi lühikese sissejuhatase ja jagas räätsad välja. Ahsoo, seepärast siis piiratud grupi suurus. Nii 10 mindise hilinemisega asusime teele. Mugav raba ses mõttes, et juba paarisaja meetri pärast olime laudteel raba servas, tihtipeale tuleb paar kilti enne läbi metsa jalutada. Räätsadega jalutamine oli mulle esmakordne kogemus. Teadsin, et neid kasutatakse sügavas lumes liikumiseks aga rabas jalga panek tuli üllatusena. Takkajärgi mõeldes ju väga loogiline, idee täpselt sama mis paksu lumega, jaotab keharaskuse palju laiemale pinnale. Natukese ajaga sai selgeks, et räätsad annavad rabas enneolematu vabaduse, praktiliselt igalt poolt saad üle kui laukad ja lausmuda välja arvata. Jalgealune vajub pehmemates kohtades astudes kümmekond senti, vesi tuleb peale aga turvas kannab kenasti.

Päikesetõusu eelne raba 04:03

Päeva esimesed päikesekiired

Eelmine õhtu olin veidi murelik, sest ilmateade lubas varahommikul kella kuuest vihma. Igaks juhuks küsisin üle, kas üritus ikka toimub. Toimub ikka, Romet ütles, et tema ennustuse järgi vihma ei tule. Olin sutsu skeptiline, aga tuli tunnistada, kohalikud tunnevad ilma paremini kui profid ilmaennustajad. Kõrget pilvitust taevas jagus, see tegi päikesetõusu palju mitmekesisemaks ja värvilisemaks kui selge taevas. Lisaks muidugi fakt, et temperatuur jäi mõõdukalt jahedaks. 15C-18C kogu matka ajal ja mis kõige olulisem, putukad üldse ei tüüdanud.

Rabas päikesetõusu imetlemas

Kahtlemata on parimaks rabamatka ajaks koidik kui vaid viitsid end varakult üles ajada. Päikesetõus kell 4:19 sai lauka taustal kenasti jäädvustatud. Pilvede ja raba värvimäng algas enne seda ning kestis tegelikult matka lõpuni välja. Pooleteise tunniga läbisime mõõduka tempoga kaks-pool kilti jõudes suurema lauka äärde, kus Romet pakkis välja priimuse ja keetis kuuma teed. Seltskond sättis end mätastele, julgemad naised kargasid vette. Ei saanud ju kehvem olla, teatava üllatusena olin ainus tugevama poole esindaja, kes ujuma läks. Vesi oli sealjuures hulka soem kui õhk, välja tulles hakkas nats jahe aga selleks ajaks sai juba kuuma piparmündi teed.

Hommikueine rabas

Erilise hõrgutisena küpsetas matkajuht pannkooke, oli taina ja panni kaasa võtnud. Peale sai määrida moosi. Kokandusealasest osavusest andis tunnistust fakt, et küpsetajale endale järgi ei jäänudki. Kõige suuremaks sõbraks sain neljajalgse matkalisega, kellegi noor koer kargas kogu tee rõõmust hulluna ringi. Laukasse ujuma hüppas tema muidugi esimesena. Pannkookide ajal käis nuuskis ringi ja tuli minult ilusti käpates küsima. No mis sa hing teed, pisikese ampsu viimasest koogist loovutasin salamisi kutsale.

Pind jalge all õõtsub aga räätsadega kannab

Tagasitee oli veidi madalam ja märjem, kohati käisid justkui batuudi peal. Pinnas õõtsus sammude rütmis. Päike oli enamuse ajast kenasti pilvede varjus, panin isegi vihmahirmus kaasavõetud kile soenduseks selga. Filmisin rahvast ja õõtsikul käimist, tegin veel fotosid. Tee ääres oli kohati päris ohtralt jõhvikaid kergelt punakat tooni omandamas, maitsesid nagu ikka. Murakalehed rabas pisikesed, aga raba ääres isegi mõned kollased marjad otsas.

Kokkuvõttes üldhinnangut raske anda, sest palju sõltub ju sellest, mida ootasid. Võttes esimest korda osa kellegi teise ja veel tundmatu inimese organiseeritud matkast ei osanud suurt miskit oodata. Reklaamitud päikesetõusu saime pildistada nagu lubatud. Grupijuht oli tore ja asjalik, rääkis ladusalt rabast, loodusest laiemalt ning inimestest just parasjagu. Raskusastme poolest muidugi tegu algajatele urbaniseerunud humanoididele mõeldud retkega. Üks kord huvitav kogemus, eelkõige tänu asjaolule, et sain kogeda esimest korda räätsadega rabas liikumist ning võõra grupiga matkamist. Ainuüksi see oli väärt osamaksu. Uuesti samasugusele matkale ei läheks, tahaks midagi põnevamat ja veidi rohkem pingutust nõudvat. Metalooduse grupis õnneks pakutakse igasugu põnevaid spontaanseid ettevõtmisi, mida ei saa ette planeerida. Heaks näiteks virmaliste vaatlemiseks korraldatavad matkad. Lodusesõpradele ja algajatele matkahuvilistele soovitaks kindlasti, profid käivad niikuinii omal käel.