Barbarossa 2.0 läänesuunas

Türgi päritolu Bayraktar TB2 kasutamine separatistide haubitsa vastu

Pinevast olukorrast Ukraina-Vene piiril kirjutasin mõne aja eest. Mõtted on pidevalt tiirelnud tolle olukorra ümber: kas, mida ja millal on oodata? Eile kohtusin Moskva ülikooli professoriga, muidugi ei saanud üle ega ümber eelmainitud teemast. Professori arvamust väljendas kõige selgemini vanglaleksikonist pärit lühike lause praeguse Kremli poliitika kohta: "Kui tõmbad noa välja siis ka kasutad seda". Vastasel korral paistad nõrk ja ei võta kaua kuni tuleb sinu tund. Mees väitis, et praegu on seal võimul pesuehtsad kurjategijad, kes näevad maailma vangla kontekstis. Nad ei suuda ega taha ülejäänud maailmaga teisiti suhelda samuti nagu läänemaailm ei ole võimeline endale tunnistama tõsiasja, et läbirääkimistel teisel pool lauda ei istu mitte diplomaadid vaid tuumarelvadega varustatud mafiosod, kes ainsa argumendina tunnistavad jõudu. Vene president on end nurka värvinud - ilma midagi ette võtmata vägede kõrvad lontis tagasi kasarmusse saatmine paistaks lüüasaamise ja nõrkusena, mida ta ellujäämise nimel lubada ei saa.

Ainuüksi läbirääkimistega nõustumine kinnitab Putinile, et läänel pole ei julgust ega ühtsust. Rõhutamine, et Ukrainale sõjalist abi ei anta vaid tugevdab Venemaa soovi "Ukraina küsimus" lahendada kohe, jõuliselt ja kiiresti, seni kuni tähtede seis soodne. Professor oli veendunud, et otsus sissetungi osas on Kremlis langetatud, läbirääkimised vaid suitsukatteks ja maskirovkaks. Nii lääneliitlased kui Ukraina ilmselt eeldavad mõnevõrra tsiviliseeritud käitumist ega oota rünnakut läbirääkimiste ajal. Paraku on just sel ajal ainus Vene poole piiratud võimalus üllatusrünnakuks.

Krimmi okupeerimine korraldati "roheliste mehikeste" abil äärmiselt kiiresti, professionaalselt ja efektiivselt, suures osas tänu üllatusmomendile ja Ukraina peataolekule. Praegu puudub selleks võimalus, Ukraina lööks igasugused ükskõik mis karva mehikesed pikema jututa mättasse. Seda mõistab ka Venemaa ja seetõttu pole suurte väekoondiste koondamine piirile niisama bluff: kui varastada ei õnnestu minnakse jõuga röövimise peale välja.

Esialgu mängitakse veidi aega läbirääkimiste mängu, sättimaks kõik malendid rünnakuks valmis. Venemaal pole vahet kas lääs teeb nominaalseid järeleandmisi või mitte, niikuinjii käiakse lõpuks välja tingimus, mida pole võimalik täita. NATO asjade otsustamises kaasarääkimine (kes tohib ja kes mitte NATO'sse kuuluda) on kahtlemata selliseks tingimuseks millega nõustumise korral võib NATO samahästi kui laiali minna.

Ma ei pürgi prohvetiks kuid juhul kui sõda puhkeb, pakuks amatöör välispoliitika vaatlejana välja järgmise klassikalise stsenaariumi:

Esimeseks märgiks, et asjad hakkavad teravaks kiskuma saab olema Vene propaganda ja Ukraina suunalise laimu hoogustumine. Sellega ei üritata mitte niivõrd maailma üldsust veenda kuivõrd kodumaiseid hoiakuid kujundada. Putini hiljutine "genotsiidi" väide esimeseks pääsukeseks. Ilmselt hakatakse vene riigimeedias levitama igat masti venekeelsete tagakiusamiste lugusid, teleka uudistes esinevad professionaalsed näitlejad nagu ka Donbassi ja Krimmi sündmuste ajal. Juhtimaks tähelepanu kõrvale korraldatakse päev-paar enne rünnakut mingi tõsisem NATO'ga seotud intsident kusagil mujal, Eesti, Läti, Gruusia, Poola, ... piiril.

Rünnaku alustamiseks vajatakse siiski mingit väga konkreetset provokatsiooni, isegi Hitler ja Stalin lavastasid vastavalt Poola ja Soome ründamise ajal näitemängu. Poola sõja "ajendiks" Saksa raadiojaama ründamine Poola vormis Saksa eriüksuse poolt, Talvesõja puhul Mainila lasud kui Vene suurtükivägi mõned mürsud omade kaela kupatas. Mida võiks Ukraina puhul oodata? Variante palju aga mugavaim on serveerida Türgi päritolu (mida Ukrainlased on juba edukalt kasutanud) drooni rünnak eelistatult vene territooriumil paiknevale sõjalisele (komandopunkt, lasekmoonaladu) või olulisele tsiviilobjektile (haigla) - inimohvrid on seejuures olulised. Sõjaväeobjekt tõenäolisem, sest see annaks "põhjuse" kohe ja massiivselt reageerida. Ohvritega meeleavaldus kusagil Ida-Ukrainas võimalik aga väheusutav, sest selliseid üritusi on keeruline kontrollida. Riigipöördekatse Ukrainas tõenäoliselt liiga keerukas korraldada.

Võimalikult väikeste kaotuste tagamiseks peaks ajastus olema perfektne, provoktsiooni momendil näiteks lendab mitu täisrelvastuses vene eskadrilli Valgevene kohal ja teeb pöörde lõunasse. Venemaale tähtsaim esimese paari tunni jooksul Ukraina õhutõrje purustamine (radarijaamad), oluliste komandopunktide hävitamine tiibrakettidega ja strateegiliste objektide (elektrijaamad, sillad, lennuväljad, ...) ülevõtmine või hävitamine vastavalt vajadusele. Esialgsed spetsnaz eriüksused viiakse sisse mõned päevad varem, suuremad dessantüksused lähevad käiku niipea kui õhutõrje piisavalt maha surutud. Vene soomuskolonnid ületavad piiri kopterite toetusel, jalaväge kasutatakse algul kaotuste vältimiseks nii vähe kui võimalik. Kokkuvõttes segu Barbarossast ja lahesõjast koos ohtra videomaterjaliga demonstreerimaks vene vägede "täppispommitamist".

Venemaa võtmesõnaks on täpne ajastus, kiirus ja jõulisus, oluline et ei NATO ega Ukraina ei jõuaks adekvaatselt reageerida enne kui hilja ehk esimesed tankid Dnepri ääres. Kiievile antakse ultimaatum Idaalade "vabatahtlikuks" loovutamiseks vastasel korral ähvardatakse kõik võtta. Lääne poolt lubatud majandussanktsioonid Moskvat ei hirmuta, rahvale serveeritakse olukorda kui kerget püksirihma pingutamist impeeriumi kindlustamise ülla eesmärgi nimel.

Kas ja mida suudaks lääneliitlased või Ukraina teha hoidmaks ära Venemaa rünnakut. Ainus võimalus on muuta Vene sõjakäigu kaotused isegi Kremli jaoks talumatult suurteks. Sisuliselt sama taktika, mis soomlastel Talvesõjas - me ei suuda võita aga me suudame teha vaenlase võidu talumatult valusaks. Näen ainult kahte võimalust: massiivne Ukraina õhutõrje kvalitatiivse ja kvantitatiivse võimekuse kasv või reaalne lääneliitlaste sõtta tõmbamise oht.

Kui õhutõrje suudaks vältida Vene täielikku ülekaalu õhus muudaks see ka soomuskolonnide edasiliikumise oluliselt vaevalisemaks ja ohvriterohkemaks. Paraku on selge, et tegu vaid teoreetilise võimalusega, sest aega liiga vähe isegi kui NATO oleks nõus Ukrainat õhutõrjega varustama. Lääneliitlaste sõtta tõmbamisega hirmutamiseks tuleks viia Ukrainasse võimalikult mitmest NATO riigist väikesed sõjaväeüksused ja soovitavalt ka parlamendi delegatsioonid idapiirile. Venemaa mõistab, et NATO riikide sõjaväelaste või poliitikute pihtasaamisele ollakse sunnitud reageerima. See paneks Venemaa mõtlema, kas Ukraina on väärt sõjalist konflikti NATO'ga.

Lõpuks on selge: soovi korral on Venemaa võimeline vallutama Ukraina idaosa. Iseküsimus millise hinnaga ja kas ta on võimeline seda pikemas plaanis ka hoidma. Kõige suurem tundmatu on siinjuures Ukraina ja Ukrainlaste kaitsetahe. Kreml pani juba eelmine kord puusse lootusega, et Donbassis sütitatud separatistide mäss rullub ilma erilise toetuseta iseenesest vähemalt Dnepri jooneni. Halva üllatusena ei sammunudki ukrainlased rõõmsalt käed avali tagasi impeeriumi rüppe. Venemaa oli sunnitud tunnistama: isegi natuke demokraatia maitset oli jõudnud rahva "korrupteerida".

Tõenäoliselt kasutatakse ka tuntud nippi nukuvalitsuse tekitamisest (a la Kuusinen) kes kutsub appi sõbraliku Venemaa väed hoidmaks ära venekeelsete "genotsiidi".

Suurlinnade pommitamisest üritab ilmselt Vene pool hoiduda. Liiga suured tsiviilohvrid ja pildid sellest massimeedias oleks hullem propagandakaotus kui Hollandi lennuki allalaskmine, pealegi tagaks see niigi mitte eriti sõbralike Ukrainlaste totaalse vaenulikkuse. Samas iial ei või teada, Groznõi pommitati maatasa.

Kõik pooled peavad aga võtma arvesse et enamus hoolikalt ettevalmistatud plaane lendab vastu taevast niipea kui lastakse esimesed paugud ja reaalsus kannaga näkku virutab.

P.S. Aga võib ka juhtuda, et vene väed viidi piirile eesmärgiga ukrainlastega üks tuline vutimatsh maha pidada. Ennustasin ju juba 2014, et Vene kava on Ukraina idaosa ära võtta, paraku piirduti osaga Donetskist ja Luganskist ning konflikt muutus siiani kestnud kaevikusõjaks.