Heategu

Tänase päeva hea tegu sai keset päeva tehtud. Kiikasin suvilas heina vedamise vaheajal pooleteise meetri sügavusse pinnaveekaevu, mida kastmiseks kasutame ja mis ma näen: väikese liivakivi eendi peal peesitab ainsas päikeselaigus madu. Olen sealkandis varemgi nastikuid ja mõnda üksikut rästikut näinud, kasulikud tegelased, hoiavad konnade ja hiirte populatsiooni kontrolli all. Ilusast välimusest ma ei hakka pikemalt leelutama, kuna ilu on maitse asi ja paraku leidub inimesi, kes madude soomuse läiget, värvide puhtust ja vilgast roomamist ei oska hinnata. Kollase kaelalaigu põhjal ilmselgelt nastik. Teab kaua see tegelane kaevus olnud, äkki kevadest saati, konni igatahes ei hakanud ühtegi silma ja isegi teod olid kadunud. Maod on visad vennikesed, peavad päris pikalt söömata vastu aga see isend paistis õige pikk ja kiitsakas.

Muidugi pean ta kaevust välja aitama - aga kuidas? Ise kaevu käsitsi madu püüdma väga ei meelitanud, mitte et madu niipalju kardaks aga kaevus suht vähe ruumi ja pinnad libedad. Kui madu vette sulpsab on teda õige keeruline kätte saada, muidu kuiv jahe soomus muutub märjana libedaks. Nagu mu sõnade kinnituseks libises siug vette kui liigutasin kaevu ava peal olevat aiavõrguga kaetud raami. Kõige lihtsam muidugi asjatundjatelt küsida, ei mitte AI vaid vanema tütre käest seekord. Paraku oli kell veidi varajane Kanadas, vastust igatahes kohe ei tulnud. Järsku jäi silma reha, mida heina riisumiseks kasutasin. Kui ettevaatlikult tõsta, peaks madu kenasti rehapulkade taha jääma. Kaas maha tõstetud, lükkasin reha kaevu, nastik ootas rahulikult vees ja jälgis mind pea kõrgelt väljas. Esimese katsega sain tegelase rehale, tõstsin välja ja imetlesin eredas päikesevalguses sätendavaid soomuseid. Madu potsatas murule ning roomas kiirustamata metsa poole.

Google soovitatud "maantee"

Suvilasse sõitsin rattaga, 20 kilti pole ju miski maa. Lasin Googlel soovitada kõige otsemat - teinekord tasub ikka enda mälu usaldada. Google viis mu heinamaa serva ning juhatas risti sellest üle, teeks olid vaid niiduki poolt sissesõidetud rattajäljed. Õnneks mu hübriidjalgrattaga pole suurt probleemi aga tüütu ikkagi. 

Samas sain nautida imeilusaid Eestimaa vaateid: niidud, põllud, mets, erksinine teaevas pimestavvalgete pilverünkadega. Muidu lahe sõita ainult vastutuul segas. Arvasin heina vedamist lihtsaks ja kiireks tööks, peale kahte tundi, kolme õlut higist leemendades ja sääskedest sööduna mõistsin oma eksimust aga tehtud see sai. Nahistasin veits süüa ja sõitsin mere äärde higi ning mustust maha loputama. Vesi oli tänu meretuulele hullult soe aga vetikasodi täis. Kui tavaliselt vetikad vaid kalda ääres siis seekord isegi kaelani vees - uju nagu kapsasupis - puhtamaks ei saanud.

Käruga käsitsi heina vedamine

Tagasisõit läks hoopis ludinal, taganttuulega kergliiklusteel tuli 30 sisse naigu niuhti. Minu rattaga palju kiiremini vändata ei annagi, ees väikseim käik ja taga kuues. Kokkuvõttes kujunes tavapärane tee vaid paarsada meetrit pikemaks, kuid palju parema kattega ja ei mingit taluhoovidest ning heinamaadelt läbi sõitmist. Päris sportlik päev oli, 55 kilti rattal, 5 hommikul jooksu, korra ujumas, heinategu ja naatide kitkumine - puhkus missugune - uni tuleb täna hea.