Aktiivne puhkus

Nii aktiivselt olen "puhanud", et pole jõudnud blogistada. Maksan nüüd veidi võlga tagasi. Laupäval käisin "Retro" üritusel ... ei mitte sellel überkallil Pühajärve omal vaid palju lähemal Padisel. Esines punt nimega "Regatt", palju vanu lugusid mida isegi mina noorusaegadest mäletasin. Külalistelt oodati temaatilist riietust, otsisin pööningult oma vana EÜE '83 aasta sinise pluusi välja. Sealsamas jäi silma ka '79 aasta EÕM 13 töösuvi kollane särk. Pisikene teine oli aga sikutasin isegi ilma seebita selga. Üllatav kui kvaliteetne nõuka värgi kohta, riie kenasti prink ja trükivärvid selged. Nii ma siis esindasin stagnaaega -  seitsmekümnendate lõppu kaheksakümnendate algust. Rahva hulgas jäi silma ainult üks malevlane punase EÕM pluusiga, ta oli staazhikam kui mina nagu vennastumise käigus selgus. Üllatavalt tantsulemb publik, põrandal vihtus rohkem rahvast kui istus pinkidel. Pikema kirjelduse võite ürituse kohta leida Kaljulava veebilehelt.

Pühapäeval käisin suvilast läbi, üritasin veel niita rinnuni heina, palju ei õnnestunud, sest vikati vars murdus suurest punnimisest. Mul polnud ka vajalikke tööriistu kaasas. Käisin meres ujumas ja sõitsin tagasi linna, uhkest bemarist laenuauto tuli tagastada, sest omanik saabus öösel. Ses suhtes veidi närvesöövam, et võõra masinaga muretsed iga pisikese asja pärast palju rohkem kui enda auto puhul. Suvila ette pöörates on suht kitsas läbikäik suure kuuse, kase ja lepa vahelt. Tänapäevane masin kisab nagu siga aia vahel kui mingi takistus lähemal kui pool meetrit, häiret maha ei osanud ka lülitada. Kokkuvõttes läks õnneks, pääsesin ilma ühegi kriimuta, ainult vares sittus hirmsa läraka keset klaasi.

Esmaspäeval tegelesin aias naatide rohimisega, marjapõõsad ei paistnud enam välja. Parandatud vikatiga sain ka kraaviperved pikast rohust puhtaks. Õhtul kohvitasime emaga, mugisime Retropeolt kaasa saadud kulinaaria meistriteoseid ja arutasime mis tarvis minu siinoleku ajal teha - jeeker küll, päris pikk nimekiri tuli. Mis seal ikka, tuleb otsast alustada, ega asjad iseenesest tehtud saa. Kohv tuli vist sutsu kange, sest kummalgi polnud öösel eriti hea uni. Ma sõitsin õhtul suvilasse, et seal ööbida ja hommikul varakult kastemärga heina rünnata lihtsama niitmise lootuses. 

Liiga hilja, et miskit asjalikku ette võtta, jalutasin randa päikeseloojakut vaatama. Jõudsin isegi liiga vara nii et jaheda tuule käes ei viitsinud päris loojanguni oodata. Vaated olid sellele vaatamata ägedad, tuul tugev, lained suured, voogasid liivale või pritsisid kivide vastu põrgates kõrgeid vahufotääne. 

Kajakad planeerisid tuules mõnuga, lohelauatajad olid juba kaldale läinud. Vesi suht soe aga sisse hüppama ei kutsunud, õhk liiga jahe. Tagasi suvilas surfasin veidi moblal netis ja panin lõpuks magama jäämiseks podcasti peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, lõpuks kahe ajal ikka jäin magama. Viie ajal ärkasin, suur valge väljas. Pöörlesin tunnikese kuni uinusin uuesti. Ärkasin alles peale ühteteist poole une pealt ema helistamise tirinast. Unenägu ise väga temaatiline: arutasime isaga mis tema relvadega teha, venelased on Narva all kaitsest läbi murdmas. Isa arvas, et jahipüss kulub kodus ära, esimesed paar saavad läbi ukse haavlilaengu, järgmisi nopime püstoliga kuniks salv tühi. Optilise sihikuga vindiga võib neid kaugema maa pealt jahtida. Mäletan mõtet, et kurat küll, kena väljateenitud pens läheb vett vedama, aga tiblasid niisama siia ei lase. Siis meenus rahustav fakt: meie firma reeglite järgi hakkab naine minu pensi saama kui ise peaksin sõtta jääma.

Nii palju siis varahommikusest niitmisest. Läks trumm, mingu pulgad ka. Panin hoopis tossud jalga, et rannal jooksuring teha. Ei läinud eriti libedalt, paras punnimine liiva sees joosta aga juulikuu esimesed 5 kilti sain täis. Karsumdi merre lainetesse, milline mõnus karastus, vesi just paras, pakuks 18 kraadi. Tagasitee valisin läbi metsa, hästi tehtud - paar peotäit haruldaselt suuri ja maitsvaid metsmaasikaid panin nahka. Suvilas tahtsin kohvi juua aga pekki küll, kohv oli maha jäänud. Kaalusin kas sõita poodi ja osta pakk kuid ei viitsinud. Jogurt, krõbinad, kali ja saiakesed. Kell juba üks, enam ei andnud niitmist kuidagi edasi lükata. Järgmised kakspool tundi vehkisin vikati ja luisuga vaheldumisi ja vandusin, jube higistamine. Vedelikupuudust leevendasin paari õllega, rohkem ei tohtinud kui kavas õhtul linna sõita. Lõkkeplatsil sättisin eelmisest korrast jäänud oksad hunnikusse, sääsed kuradid sõid kui segased. See aasta on ütlemata hea sääseaasta, isegi linnas tülitasid teised. Õnneks olen suht tundetu kodumaiste vastu, punne üles ei tule, lihtsalt tülikad teised ja kuidagi häirib kui keegi su kallal elusast peast maiustab😋

Linna jõudes oli esimene asi kohv keeta, mul vist ikka kohveiini sõltuvus, pea oli raske aga pilt selgines märgatavalt peale esimest kruusi. Kohvi kõrvale sain teate autot laenanud sugulaselt, tema haiglase olemise põhjuseks olevat koroona. Enda pärast ei muretse aga nüüd tuleb veidi aega emast eemale hoida, 90 aastase puhul ei saa selle tõve edasi kandmisega riskida. Ei usu, et nakatumine nii lihtne ja kiire oleks, kuid parem karta kui kahetseda. Kummalisel kombel magasin jälle poole üheteistkümneni, ei tea kas hakkan lõpuks ajavahest üle saama, oleks nagu aeg ka. Jõin kohvi, sõin hommikusöögi, uimerdasin veidi ja otsustasin lõpuks lõuna ajal jooksma minna kui sadu järele jäi.

Võtsin suht rahulikult ja kusagil poole distantsi peal tekkis mõte selle kuu kümps ära teha. Harku metsas tavapärasest pikem ring, osaliselt mööda 15K rada. Tempo kujunes nigelaks, vaid veidi alla 50 minuti 10 kildi peale, selle aasta kõige aeglasem kümps vaatamata perfektsele jooksuilmale: 16 soojakraadi ja kerge uduvihm. Õhtul rattaga Kalevi Nõmme turul asuvasse kommipoodi, hinnad on tõepoolest märgatavalt tõusnud. Kilosed pakid 10.50 EUR. Haarasin kilo Oravakest, Tallinnat ja Maiuspala, lisaks Vana Tallinna batoonikesi - arve 35 euri. Sealtsamast Selverist võtsin vürtsikilu ja suitsuseakeelt, juhuks kui suure kommisöömise peale süda läikima hakkab😜

Öö oli kummaline, samal ajal palav aga külmavärinad, ega ometi tõepoolest covidi saanud. Samas magasin jälle pikalt poole üheteistkümneni ja enesetundel polnud miskit viga. Hommikujooksu 8 kilti tundusid haruldaselt vaevalised ehkki jällegi hea jooksuilm 20 kraadi ja pilvitusega. Jasmiinilõhn käis üle pea mis tähendab, et lõhnameel olemas ja nii kommi kui õlle maitset tunnen endiselt täie teravusega. Päeva veetsin asjaajamisega ja õhtupooliku aias naate rohides ning oksi lõikudes. Vaarikad see aasta õige nirud, kuulsin raadiost, et üldine probleem Eestis, olevat seotud ilmastikuoludega. Läksin nii hoogu, et söömine ununes. Õhtusöögiks maksakaste ja kartulid tomatitega, maiuseks kohv saiakestega ja mitmed kommid. Selline siis mu puhkus on. Ega ma kurda, tegelt mõnus, sest aias või suvilas meeldib mütata, ainult asjaajmine tüütu.

P.S. Kas kellelgi olnud sihukesed koroona sümptomid, et väsimus, unisus, tajutava temperatuuri ebakõla ja vahepeal tunne nagu oleks õhust puudus aga suurt muud ei miskit? Muidugi fakt, et jooksen endiselt suht pikki vahemaid (ainult veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt) vihjab, et miskit tõsisemat nagu olla ei saa.