Suverõõmud

Mida üks normaalne inimene teeb selliste imeliste suveilmadega, mida meile viimase paari nädala jooksul pakutud. Esimese asjana tuleb meelde kompostihunniku korrastamine, aga sellest ei viitsinud pilti teha. Seevastu suvilas veedan tihtipeale aega. Pole ka imestada kui merevee temperatuurid praktiliselt kogu Läänemeres üle 20 kraadi, ilmateenistuse kaardil Taani väinadest Botnia tipuni meri eri karva oranzh või lausa punane. Ei viitsi googeldada kuid kahtlustan, et seda juhtub õige harva. Kokkuvõttes võib ka külmakartlik kodanik ujumas käia, vees on ikka soe. Tavapärast külmatunnet vette astudes peaaegu ei tunne, eriti mõnus ujuda suurte lainetega. Õnneks pole ilm ka tuulega kitsi olnud, lainet jagunud kogu põhjarannikul.

Suvila on selle poolest mõnus koht, et peale küttepuudeks paari kuiviku mahavõtmist ja sõbra abil traktoriga heina nitmist pole seal vaja midagi teha - ehk siis tegelik puhkus. Lähen sinna, hulgun metsas, jalutan rannal, käin ujumas, nosin mustsõstraid ja vaarikaid, teen lõket, loen ennemuistsest ajast jäänud raamatuid, lihtsalt olen. Üleeile näiteks polnud üldse plaanis suvilasse sõita, vihma sadas. Aga siis mõtlesin, mis annaks Torontos selle võimaluse eest. Kurat, sõit sama pikk kui igapäevane töölesõit, seda nii kilomeetrite kui aja poolest. Loomulikult hüppasin autosse ja põrutasin poole tunniga kohale.   

Mõistatage, mis raamat mul ees😏

Vihm oli järgi jäänud, jalutasin randa ujuma. Palavusest uimane olemine oli peale suplust pühitud. Tagasi linna sõitmise asemel astusin kohalikust poest läbi, võtsin kartulisalati, paki suitsutatud seakeelt, pool teraleiba ja nostalgiast joogiks kõrvale pudeli Sovetskoje shampat. Suvilas otsisin kapist klaasi, korkisin mullijoogi ja lasin korgi pauguga lakke. Shampa oli soojavõitu kuid januga ajas asja ära, häda ajab härja kaevu nagu öeldakse. Selle asemel, et salatit lusikaga karbist ja suitsukeelt näppudega pakist näost alla ajada talitasin snoobilikult paigutades kõik kenasti taldrikule. Võtsin raamatu ette ja seadsin end mõnusalt suures toas akna all sisse. Poissmehe õhtusöök missugune. Tervet pudelit ei konsumeerinud toidu kõrvale, veidi jäi hea une limpsimiseks voodis raamatu lugemise kõrvale. Kui tule ära panin jäin vastu katust tasaselt rabiseva vihma saatel mõne minutiga magama. Magasin üle kümne tunni ühtejutti nähes mitmeid põnevaid ja siivutuid unenägusid.

Ärgates sadas kergelt, jooksma ei viitsinud minna ehkki selline vihm ei segaks, pigem pakuks kuumale kerele jahutust. Jalutasin ümber maja ja otsustasin hommikukohvi kah siin võtta, kiiret pole ju kuhugi. Ei väsi kordamast, et see aasta hullult palju sääski, rõdul pesitsevad tegelased paistsid alles magavat. Panin kohvi peale ja tarisin lamamistooli rõdule. Ilm oli ikka soe, milline lõõgastus särgi ja lühkarite väel hommikukohvi nautida ning teloga samal ajal internetis surfata. Mis siin salata, puhkus on igati tore kui inimese moodi veeta, mitte arutult tööd rabades nagu seda varem liiga tihti ette tulnud. See aasta olen üritanud "tuleb teha" asju võimalikult palju minimiseerida. Töid hea rahulik edasi lükata kui mõelda, et äkki tuleb sõda, mis kogu pingutuse raisku ajaks. Tegelt muidugi tegu laisa inimese vabandusega mitte, et päriselt nii mõtleks😜