Sunday, July 7, 2024

Kõik on kaduv

Kõik on kaduv ja seega suures plaanis tähtsusetu - jõudsime eile vuti veerandfinaali vaadates kiluvõileibade taga õltsi ja konjakit konsumeerides sellisele filosoofilisele järeldusele kui ilma AI abita ei suutnud meenutada millisel MM'l Socrates nõuka koondisele teise värava lõi või kes üleeelmiseks Euroopa meistriks tuli.
Vaatasime juubeldavaid hollandlasi ning arutasime, et tegu kõigest veerandfinaali võiduga, kuu aja pärast ei mäleta seda keegi peale mängijate endi ja üksikute fanattide, meistritiitlit mäletaks aasta pärast mingi osa jalgpallimaailmast, mõne aastaga aga kaotab oma tähenduse ja vajub tasapisi ajalukku. Väikerahvastel püsivad harvad saavutused ehk kauem meeles just seepärast, et harukordsed ja ootamatud, kõditavad rohkem rahvuslikku uhkust. Eestlaste spordisaavutustest on eredaim minu jaoks Erki Noole 2000 aasta kümnevõistluse olümpiakuld.

Täna võitlesin jälle aias naatidega ja korjasin õunapuude alt poolteist ämbrit näpuotsa suuruseid pabulaid, see aasta kannavad õunapuud hullult. Maasikapeenras vohasid naadid nii võimsalt, et eelmise aasta päris viisakatest taimedest olid alles jäänud üksikud lehed õnnetutel rootsudel, marju muidugi mitte ühtegi. Ehk siis ilma järelvalve ja hooleta modifitseerub aed paari aastaga pärandniiduks kustutades edukalt inimtegevuse jäljed. Aias etendus minivorm saatesarjast "Elu peale inimesi". Kuna juhtumisi olen ikka veel elus ei tahtnud leppida olukorraga ning vastavalt termodünaamika teisele seadusele asusin ränga energiakulu hinnaga lokaalset entroopiat vähendama.

Rohimine on ühest küljest nüri kuid teisest küljest lausa teraapiline tegevus. Mõtted lähevad uitama, sest ajurakke suurt pingutama ei pea. Tõestuseks asjaolu, et rohisin ka mingid ema lilled välja, mida nõgeste erivormiks pidasin. Igatahes tajusin oma töö mõttetust, sest hoolimata sellest palju ma vaeva näen kasvab varem või hiljem umbrohi tagasi. Et nagu milleks, võiks lihtsalt jalad seinale visata ja õlut juua. Kergendust pakkus mõistmine: mitte ainult minu rohimine ja õunapabulate korjamine vaid ka kõik teised inimtegevused on suures plaanis mõttetud - alates tänavapühkimisest ja lõpetades südamekirurgiaga. Maakera jaoks imelühikese aja mõne tuhande aasta jooksul säilivad üksikud inimeste loodud objektid, Samas millise pühendumusega me neid loome ja kui uhked oleme ... nagu püsiks igavesti.

Aitab filosofeerimisest, kokkuvõttes on mõtet vaid tegevustel ja asjadel, mis rahuldust pakuvad ja mitte mõelda kas neist kasu on või kaua kestavad. Kas ma lõpetasin naatide kitkumise ära, kus sa sellega, aga tegin seda palju rahulikuma südamega edasi. Nautisin värskes õhus olemist, lonksasin aeg-ajalt õltsi teades, et niipea kui tüdin, jätan pooleli, mis varsti juhtuski. Keset peenart jäi vägagi kunstiline kaks ruutmeetrit maltsa õnnelikult kasvama. Jooksma minekuks oli hiljavõitu, hoopis rattaga poodi hommikuks saiakesi valmis ostma. Mitmetera croissantid, mango-passioni saiake ja suitsukana seene pirukas annavad põhjuse hommikul (rõõmsa meelega) ärkamiseks. Teemaväliselt tõdesin Hiiu-Harku terviserajale pöörates: tegelt võiks küll käia õhtupoole jooksmas - hulgaliselt nägusaid, prinke ja napis riietuses neiukesi lippamas. Mõnele kobedamale sappa võttes võiks märkamatult rekordi joosta ... või ahistamise eest politsei huviorbiiti sattuda :D Rimis muideks nägin kolme politseinikut pizzat ostmas - noored pikad heas vormis kutid ja kena neiu, kõigil tõsised tukid vööl - positiivselt muljetavaldav!

Lõpetuseks küsiks milline on teie esimesena pähe kargav eestlaste spordisaavutus?

2 comments:

  1. Ma nõustun sellega, et mõne aja pärast ei mäleta suvalise veerandfinaali võitu enam keegi, aga tänapäeval üldse pööratakse igasuguste saavutuste tähistamisele palju rohkem tähelepanu. Tundub olevat ajastu vaim. Nagu ka näiteks üldjuhul sõbralik läbisaamine vastasega pärast lõpuvile kõlamist - mõni aastakümme tagasi tundus käesurumine rohkem sunduslik element, nüüd näidatakse spordis igasugu emotsioone palju ehedamalt välja.

    ReplyDelete
  2. Et Ott Tänak kraavi sõitis. Selliseid saavutusi tal minu teada väga vähe.
    Rohimine on mõnus meditatiivne tegevus - käed käivad, aga mõte on vaba. Ja töö tulemus on pärast silmaga näha.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!