Korilus

Eile õhtul veits vaba aega, midagi asjalikku ei viitsinud teha, puhkus ikkagi. Sõber teatas, et metsas tema lemmik kukeka kohas oli veidi seeni, mitte küll palju. Miks mitte ise pilk peale visata, kuhugi spetsiaalselt sõita ei viitsinud, Pässas kõige lähem koht Harku raba kui just Nõmme mändide alla nuuskima ei taha minna. Raiesmik kaugema rattatee juures tundus olevat üks võimalikest kohtadest. Kolm kilti sõitu ja kohal olingi. Ratta vedasin tee pealt paarkümmend meetrit metsa ja trossitasin puu külge. Kohe sealsamas mustikapõõsad, palju just polnud aga korjata siiski kõlbas. Eelmine päev olin kõhu täis söönud, korjan emale maitsta plastämbrisse, mis ettenägelikult sadulakotis kaasas. Raiesmik oli nii risu täis, et palju ei viitsinud ringi hulkuda, ühtki seent silma ei hakanud, kukekatest rääkimata. Veerand ämbrit täis ja sääskedest söödud, sõitsin edasi.

15K rajal keerasin kruusateelt korra metsarajale, vaevalt kümme meetrit sõidetud kui miskit kollast jäi rohelisel samblal silma. Ei olnud kaselehed, täitsa ehtsad kukeseened. Suht vähe ja pisikesed alles, korjasin need kümmekond seenekest plastkotti, ringi jalutades leidsin veel mõned aga see oli kõik. Samas selge, et kui juba esimese kõrvalepõikega leiad seeni on suur tõenäosus neid mujalgi kasvamas näha. Järgmised kaks kõrvalepõiget tulu ei toonud. Siis otsustasin mäkke ronida ehkki loogiliselt võttes on rohkem niiskust madalamal. No aga nii kena samblane metsarada läks üles, sarnane tollega kust esimesed leidsin.

Kukekaid nägin juba kaugelt. Paraku polnud ka siin eriti palju, see-eest suuremad kui eelmised. Üks koht veel ja arvasin: aitab küll, maitse suhu saamiseks piisavalt. Hakkasin alla tee peale sõitma kuid mõtlesin ümber - vaatan veel selle samblase künkakülje üle, kus kolm rada kokku saavad. Kaugelt silma jäänud põdrasammal nagu meelitas. Jäin seisma - lotovõit - kukekate maardla. Jooksurajale olin nii lähedal, et tahtmata oma tegevusega seenekohta reeta panin ratta külili. Sel ajal kui seeni noppisin jooksis ja sõitis rattaga mitu tüüpi mööda, õnneks ükski ei pööranud metsa ega hakanud "minu seeni" kamaluga kokku kraapima. Pisemad jätsin kosuma, kilekott sai niigi täis. Pole mõtet ahnitseda, sisse tegema ei hakka ja palju me kahekesi ikka süüa jaksame.

Tagasi kodupiirkonda pöörates hakkas päike silma paistma, kuram kus mu päikseprillid on? Panin ju mustikakorjamise koha peal sadula peale, et ära ei kaotaks. No muidugi, ratast haarates libisesid ilmselt märkamatult maha. Mõtlesin järgmine päev järgi minna aga kripeldas. Muidu täiuslik päev, kuidas ma jätan selle tõrvatilga meepotti. Hüppasin ratta selga, sõitsin mustikakohta mitte just väga suure lootusega. Teatava üllatusega leidsin prillid minutiga üles, need ju suht suured, hakkavad kohe silma. Tagasiteel mõtlesin lõigata otse mööda sihti läbi metsa - ei olnud hea mõte, tee jube juurikane ja mudane, võitsin sadakond meetrit aga kaoatsin veerand tundi.

Järgmine hommik puhastasin seened, tülikas töö, võttis rohkem aega kui korjamine aga pisike plastämber sai ääreni täis, parasjagu mulle ja emale üheks söögikorraks. Viisin seened ja mustikad emale, kes väga rõõmustas. Leppisime kokku, et käin suvilas ja sööme õhtul koos kartuleid-kapsaid seenesoustiga, Sõitsin suvilasse, kus peale lepapalkide autosse tassimist, lõkke üles seadmist ja niitmist metsa all otsustasin ümbruses väikese matka teha, aga sellest juba järgmises postituses. Ei saa jätta jällekord rõhutamata, et sääskede ja puukidega on see aasta õige tülikas. Puuke juba neli tükki kätte saanud, sääski lugematu arv. Suvilas või metsas seljas olnud riided jätan õue tuulduma või pesen kohe ära, üks puuk nimelt jalutas kodus mööda säärt pehmemat kohta otsides. Saatsin ta allveelaevnike kursustele vetsust alla.