Rattaga Käsmu poolsaarel

Käsmu kivikülv

Eelmine rattasõit Lahemaal oli nii äge, et kui sõber pakkus võimaluse seda korrata ei kahelnud momendikski. Seekord kolmekesi, omaette naljakas kamp. Kõik olime kunagi Mustamäe mammutkooli esimeses klassis. Poleks osanud ette kujutada, kuidas aastakümned hiljem sõidame koos ratastel Lahemaa metsas, kõigil lapsed ja üks isegi vanaisa. Tõdemus: aeg lendab ja inimeste eluteed on ettearvamatud - kaos valitseb.

Sõitsime Eru lahe äärde, tee ääres korjasime metsmaasikaid ja mustikaid suhu. Väga rikkalikult polnud aga söömiseks piisas. Rannas käisime ujumas, vesi mõnusalt karastav peale 20 kilti rattasõitu. Liival lebas mingi vana laevavrakk, õieti vaid põhi koos kaarte jäänuste ja mõne lauaga. Väga vana ei saanud olla, sest ehkki prussides võis näha vanu sepisnaelu siis siin-seal ka jämedad poldid suurte mutritega.

Laevavrakk rannas

Matsikivi

Kõige otsem Palganeemele olnuks mööda randa aga liival rattaga tülikas sõita, jalgsi küll valinuks selle raja. Metsatee oli enamasti suht kergelt läbitav, vahepeal veidi juurikane, kivine ja liivane kuid hübriidrattaga sõidetav. Jalgratas on ikka igavesti tore leiutis, ainuüksi lihasjõuga saad nii kiiresti edasi liikuda, muidugi aitab hea tee palju kaasa. Sõitsime ühes kohas õigest teeotsast mööda aga paar kilti siia-sinna ei tee vahet. Põrutasime Käsmu ja pöörasime sealt Matsikivi poole. Rahn ise mitte eriti muljetravaldav kui Jaani-Tooma kiviga võrrelda. Palganeem tüüpiline Põhja-Eesti merest uhutud ümmarguste mürakatega neemikuots. Tee peal möödusime Käsmu kivikülvist, väikesed kukekad kasvasid lausa keset metsarada - eks soe ja vihmane ilm meeldib neile.

Palganeem

Järgmiseks sihtmärgiks Kuradisaar. Päris palju turiste tolgendas Käsmus, igat sorti väljamaa keeli oli kuulda. Kuradisaarele paraku ei saanud kuna sildi põhjal otsustades kestab lindude pesitsusrahu 15 juulini. Vaevalt keegi oleks kontrollinud aga ei hakanud seadust rikkuma, nii suurt häda saarele pääseda kah polnud.

Kuradisaar

Enne tagasisõitu otsustasime Käsmu poest veidi kehakinnitust võtta. Ajastus osutus perfektseks, kerge tibutamine muutus päris korralikuks vihmaks. Istusime poe ees varjude all, jõime õltsi ja sõime värskelt ahjust tulnud kuumi pirukaid peale. Kokkuvõttes istusime seal pea poolteist tundi oodates kuni suurem vihm üle läks. Poele tegime kena käibe, õige mitu tühja õllepurki jäi meist maha.

Tagasitee 25 kilti asfalti pidi läbi Võsu veidi rohkem kui tunni ajaga. Tõusime merepinnalt 70m peale, mis kohati nõudis parajat surumist. Spidoka peal näitas läbisõiduks 69km. Talu õuele jõudes oli esimeseks asjaks saun küdema ja liha grillile visata. Kogu päev, õhtust rääkimata läks kvaliteetajana kirja. Ainsad veidi segavad tegelased on sel aastal sääsed, kuidagi ei anna teised rahu isegi juuli keskel. Saunas kangutasin puugi puusa pealt lahti, ei kõva leil ega külmas allikas suplemine sundinud teda ise lahti laskma.