Matkaks Valmistumine

Plaanis on teha umbes 100km mägimatk Killarneys. Nimelt õnnestus saada nädalake makstud puhkust, ehkki oleksin hea meelega olnud nõus ka palgata puhkusega. Panin kiirelt kokku nimekirja vajalikest asjadest, mis matkale kaasa võtta ja see nädal olen ka tähtsamad asjad ära ostnud. Olulisima ostu tegime jahipoes, kust sai vanemale lapsele korralik seljakott muretsetud. Korralikul tasemel seljakotte müüakse vaid paaris spets poes või üle interneti. Nii pikale matkale ei riski kaasa võtta miskit, mis esimesel päeval laguneda võiks nagu mul eelmine aasta juhtus.

Poes sai tervet hulka eri kotte lapsele selga proovida, ja otsuse tegime selle põhjal, milline kott osutus mugavalt selga sobivaks ja samas tugeva konstruktsiooniga. Hind oli teisejärgulise tähtsusega, seda muidugi mõistlikkuse piires. Kottide hinnaskaala ulatus sealjuures $50 - $500-ni. Müügimees tundis huvi, milleks meile kotti vaja ja kuuldes nädalasest matkast, viis korralike kottide riiuli juurde, kus lasi meil omaette tegutsema hakata.

Tunniajase sättimise ja katsetamise peale kitsenes valik kahe naistele mõeldud koti peale, Asolo Elle 50 ja Gregory Forester 57. Mõlemad sobisid oivaliselt ja olid sama kaaluga. Asolol veidi rohkem judinaid, kuid Gregory jälle asjatundjate poolt hinnatum. Otsustavaks sai asjaolu, et Asolo siseraam oli metallist samas kui Gregory oma plastik. Olen näinud liiga palju purunenud plastiktoestusega kohvreid ja kotte, seega ostsime Asolo. Meeldiva üllatusena saime eelmise aasta värvides mudeli oluliselt soodsamalt $120 pluss taxid.

Samast poest ostsin ka veepuhastustablette juhuks kui mingil momendil pole aega või võimalust vett keeta. Ehkki ise olen suure januga ilma mingite ebasoovitavate tagajärgedeta lausa porilombist joonud, ei taha nii pika matka ajal kõhuhädadega riskida. Poes müüdi nii karu ligi meelitavat vedelikku (jahimeestele) kui ka karuvastast piprapihustit, aga selle tõhususes kahtles isegi müügimees.

Ostsin igaks juhuks varupatarei fotokale, mis maksis pea pool fotoka hinnast, aga loll oleks näiteks viimasel päeval piltidest ilma jääda kuna patarei tühi. Meil pole ju kuus päeva ligipääsu isegi moblalevile elektrist rääkimata. Nüüd jäi üle vaid toit osta, mis saab suht lihtne olema. Hommikusöökideks kaerahelbe pudru pakid, kohv ja kakao. Lõunasööki ei ole ette nähtud, aga rajal näksimiseks on maratonimeestele ette nähtud jõupulgad. Õhtusöögiks kuivsupid ja paar nuudlikeste pakikest, mille kõrvale Finncrispi ja Ryvita kuivikud. Ja ongi kõik.

Kui olin oma matkamarsruudi registreerinud rahvuspargi veebilehel ja ka pargikasutusloa eest maksnud avastasin mõningase üllatusega sealtsamast veebilehelt, et kogenud matkajail peaks kuluma sellele distantsile 10 kuni 12 päeva (teistel andmeil aga 7-10). Mul vaid 5 ööd ja 6 päeva planeeritud. No loodetavasti ei hinda ma oma ja laste võimeid üle, aga olen ka varem täheldanud, et siinseis juhendites kiputakse eksima ettevaatlikuse suunas.

Ma usun, et saame hakkama, ehkki pole kogenud matkajad. Ainsaks mureks on ilm, sest suure vihma või tapva kuumusega on raske pikka distantsi katta. Kuid see ongi ette nähtud natuke nagu „Survival” ehk ellujäämis matkana, mitte niisama lullitamisena. Samas pole asi hull kui ka ei jõua distantsi ettenähtud päevadega katta, eks siis oleme veidi kauem metsas, liiga väsinuna ja pimedas ei tohi ka matkata, muidu võib kukkuda ja endale mingi lollaka vigastusega asja palju hullemaks muuta.

Kuna matka marsruut on ring läbi metsiku asustamata ala siis tagasipööramise võimalus on vaid täitsa algul, kolmandast päevast alates on mõtekam juba edasi minna. Väljasõit on plaanitud esmaspäeva hommikul kella kuueks, autoga 400 km põhjapoole, parkimine ja juba sama päeva õhtul peale umbes 15 km ronimist telgime sügaval metsas ilusa järve kaldal. Seega järgmine nädal pole minult uusi postitusi oodata kuna olen tsivilisatsioonist eraldatud.

Viimastel andmeil on loota supersoodsat ilma