Toataimed

Lisaks koduloomadele on inimese mugava äraolemise takistuseks toataimed. Võin omast kogemusest väita, et kui pole fanatt, siis on nende eest hoolitsemine tükk asjatut tüli, ehkki mõni neist silmale ilus vaadata. Ei paista ju suur asi olema, neid vaja ainult aeg-ajalt kasta. Aga esiteks kipub see ununema igasugu teiste tähtsamate toimetuste kõrval ja tegelikult pole ma suutnud aru saada palju ja kui tihti niisutada vaja. Ega enne ei märka kui toa põrand langenud lehtedega kaetud nagu park ilusal sügispäeval.

Aga mina pole süüdi, sest ehkki küsisin kaasalt tema puhkusele mineku ajal nimekirja majahoidja toimetuste kohta anti mulle vaid äärmiselt üldsõnalisi suulisi juhendeid kujul: "Ja ära siis unusta taimi kasta ...". Aga kui tihti, kui palju - paluks kirjalikult, sest mulle pole sellised teadmised geneetilisse mällu salvestatud. No ja tulemused ei lase end kaua oodata.

Mõned taimed kipuvad lehed maha laskma vaatamata mulla veest nõretamisele, teised lihtsalt lasevad lehed longu. On ju räägitud, et taimedega peab rääkima, sellisel juhul ma ei imesta, sest paistab et nad on minu väljenduste üle solvunud:) Ja alati õnnestub mul igale teisele taimele liialt vett lisada nii, et kui jõuan järjega kolmanda potini kostab esimese juurest tilkumist, sirinat või on lihtsalt loik poti ümber tekkinud. Hea, et sügis tulemas, püüan oma ebaõnnestumised toataimede juures aastaaja kaela veeretada:)

Eriliselt tülikaid sekeldusi tekkib kui koduloomad ja toataimed astuvad konspiratsiooni minu mõnusa olelemise vastu. Näituseks kass otsustab aknalauale ronida ja koer on veendunud, et see pole kassi koht, vaja ta iga hinna eest maha ajada. Kass aga tunneb, et tema õigusi rikutakse ja omavahelise jagelemisega kaasneb paari lillepoti põrandale lendamine. Ja kas nad koristavad enda tagant, kus sa sellega.

Kuna sai sujuvalt loomade peale üle minna siis pean lisama kaks viimase 24 tunni jooksul vandumist esile kutsunud äpardust. Eile õhtul aeda kohvi kõrvale raamatut lugema minnes komistasin esikutrepil kassi otsa. Ei märganud teda kuna tule süütamine ühes käes oleva võileiva taldriku ja teises pilgeni täis kohvitassiga oleks tülikas. Lisaks oli mu tähelepanu suunatud kohvitassile, et tilkagi kallist nektarit üle ääre ei loksuks.

Kandes oma raskuse trepi teisele astmele tundsin jala all midagi pehmet oluliselt varem kui kindel pind oleks pidanud saabuma. Tasakaal oli juba ette kaldunud, kätega millestki kinni ei saanud rabada, püüdsin olukorda lahendada järgmisele, oluliselt madalamale astmele venitamisega. Kass oli ehmunud ja sebis ka parasjagu nii, et ehkki poole jalaga tabasin astet, kaotasin tasakaalu ja lendasin kõiki klassikalise akrobaatika reegleid eirates trepist alla.

Kostis kole kräunatus, mis polnud paraku seotud kassi lömastumisega minu raskuse all. Loomale lihtsalt ei meeldinud, et läigatasin talle kuuma kohvi selga kui tasakaalu säilitada püüdes kätega vehkisin. Õnneks oli sisemine massiivne puidust välisuks suletud, mis minu hoo vägagi äkitselt peatas, vastasel juhul oleksin ilmselt läbi klaasist välimise ukse õue lennanud.

Igatahes kui ajasin end üles ja värisevate kätega tule peale lülitasin avastasin oma üllatuseks, et kogu selle trapetsiharjutuse ajal oli enamus mu mõtetest klammerdunud kohvi juurde, sest positiivselt olukorrale lähenedes tuli tunnistada, et tass oli pooltäis mitte pooltühi. Teine pool ebaühtlaste larakatena uksel, trepil ja kohvist nõretaval kassil, kelle süüst andsid tunnistust vaid trepil olevad märjad käpajäljed. Loom ise oli kadunud kui tina tuhka. Paar tundi hiljem kui end näole andis lakkus ta oma kasukat ikka veel püüdlikult endal sellest uuest maitseelamusest äraseletatud nägu peas. Kahest vorstileivast oli üks võileiva seadust tunnistanud ja võipool all põranda külge kleepunud. Sellest oli meie koerale palju rõõmu, sest nii vorstilõigud, leib kui või said talle, trepp lakuti lausa läikima, ainult kohvi pidin ise koristama, selle maitse talle ei istu.

Laupäeva hommikul proovisin veidi kauem magada aga koer hakkas juba kuue ajal tülitama ja ronis voodisse. Ajasin ta maha ning tõmbasin teki üle pea, et lakkumisest pääseda. Loom üritas küll kraapides mulle ligi pääseda aga hoidsin tekki kinni ja õnneks ta lahkus peagi. Suigatasin uuesti ja kuulsin poolunes kuidas koer käis välisukse kellukest helistamas, et õue saada. No lihtsalt ei viitsinud end üles ajada, küll kannatab veel veidi.

Aga vaatamata kangelaslikele ponnistustele ei suutnud enam magama jääda. Ajasin end torisedes üles ja asusin uniselt riideid selga kohmitsema. Mühatasin tusaselt uksel vahtivale koerale, et kas oli ikka tingimata vaja mind laupäeval nii vara üles ajada. Justkui vastuseks lasi ta end kergelt kükkasendisse ja pasandas ahvikiirusel kohutavalt suure hunniku põrandale kergendusest mõnuga ohates. Koerad muuseas oskavad ohata täpselt nagu inimesed. Minu pilku nähes manas ta kiirelt süüdlasliku ilme ette, mis mulle kahtlaselt simuleerituna tundus.

Selline sigadus võttis keeletuks, aga sita hulk tuletas meelde, et õhtusel jalutuskäigul ta seda toimingut polnud sooritanud, eks siit ka kogus ja kiirus. Mis mul ikka üle jäi, asusin kohvi tegemise asemel põrandat harima, ei saanud ju seda kolmeks nädalaks omaniku koju tulemist ootama jätta. Kui olin vandudes just puhastusvahendiga viimast lihvi andmas lurtsatas loom paar vedelamat pätsi ka köögipõrandale, et mul laupäeva hommikul meeldivat tegevust jaguks.

Nüüd viskasin ta ukse taha ja sidusin trepi käsipuu külge enne kui uue laadungi kallale asusin. Olles lõpetanud haises tuba ikka veel nii vastikult, et ei olnudki isu jäätisetopsi järgi, mille muidu endale koeraga jalutuskäigule minnes kaasa teen. Koera kõnnitamine ümbruskonna tänavatel osutus suht mõttetuks, sest kükitamise vajadus oli suurelt jaolt möödas, loik siiski tehti meie sissesõiduteele.

Kokkuvõttes olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kel kavas taime või loomariigi esindajaid oma elamisse lubada.