Siinne kohalik elu kisub päris huvitavaks. Selle koha peal peaks vist igaks juhuks meenutama tuntud Hiina needust: "Soovin et elaksid huvitaval ajal". Igatahes täna tekkis tunne, et olen sattunud mingisse Canada kohalikku elu peegeldavasse seriaali. Meie tänava inimesed, enamasti põhjapoolses otsas asuvad on ootamatu kiirusega headeks tuttavateks saanud. Nad olid tuttavad ennegi aga pruulmeistri lisandumine seltskonda on meid kuidagi koondanud: eriti ümber 50 liitriste vaatide, mida ta nädalavahetustel töölt koju tassib:)
Seega möödus järjekordne nädalavahetus vaatide ümber lõugu lõksutades ja head paremat suhu toppides. Seekord saime kokku itaallaste maja taga, kes toidupoolist pakkusid. Mina istusin aias kui naabrinaine tuli värava taha ja kutsus peost osa saama. Küsimuse peale, et ega õllepurke pole vaja kaasa võtta hakkas ta kõva häälega naerma. Itaallastel on ilmatu suur aed, kuna nad keeldusid oma maatüki küljest juppi müümast vaatamata sellele, et pakuti üle miljoni.
Seltskonnas on pea kõik ühte või teistpidi eredad isiksused, kelle hulgas kaks vapustavat näitlejaoskustega naljahammast. Paar korda pidin endale õlle kurku tõmbama ja see polnud ainuüksi minu probleemiks. Lausa kahju, et ei võtnud seda olengut video peale, sest naljad ja situatsioonid olid tõesti originaalsed ja vaimukad. Seda on võimatu kirjeldada, peab ise üle elama. Samas on ka hea teada, et märgatakse kõike, nagu naabrinaiste juttu kuulates selgus.
Mulle oli täielik üllatus, et meist nii palju selliseid fakte teati, mida osa isegi olin unustanud. Näiteks millal ma maja esise vahtra küljest suure oksa saagisin, millal akna ette panin, et meil aeg-ajalt külalised eestist käivad, isegi sugulasest lapsehoidja mainiti ära. Enne peaaegu anonüümsena oli elu palju lihtsam, enam ei saa endale lubada kodus püksata ringi jalutamist kui kardinaid ees pole:)
Valjuhäälne oleng kestis üheni öösel, lahkumise ajal kutsuti meid hommikul tagasi jäänuseid hävitama. Nüüd olin osanud veidi paremini prii õllega piiri pidada ja tänavat pidi oma maja poole õõtsudes olin meie kambast kõige kindlama kõnnakuga, mis paraku keskmise inimesega võrreldes just eriti kõrge hinnang pole. Neljale inimesele oli kahesuunaline tänav parasjagu lai, et ei pidanud muru peale astuma:)
Hommikul oli väga mõnus sisse magada ja seekord oli ka koer viisakas ning lasi mul poole kümneni põõnata. Olles teinud temaga rattasõidu, joonud hommikuse kohvi ja pesnud diivanipatjade katted panin küpsetusmasina käima, et järgmine nädal oleks värsket saia hea hommikukohvi kõrvale tööle kaasa võtta. Kell oli kaksteist ja otsustasin kutsaga eileõhtuste võõrustajate poolt läbi astuda, et vaadata mis toimub ja tänutäheks külmkapist võetud arbuus üle anda, muud sobivat mul lihtsalt polnud.
Naabrid vabandasid mind nähes, et magasid sisse ja söök pole veel valmis aga tunni aja pärast on kõik kutsutud. Lisasid veel, et nende tütar tahaks väga meie koeraga jalutada. No mis seal ikka, andsin kutsa rihma üle aga läksin ise igaks juhuks kaasa. Plika oli õige jutukas ja muudkui lobises. Koer võttis ta kohe omaks nii, et tegime pika käigu ümbruskonnas kusjuures loom lasi ka mehise hunniku. Korjasin selle maast leitud pappkaardile ja viskasin esimesest kanalisatsioonikaevust alla, mis tüdrukule palju lõbu tegi.
Tagasi jõudes oli paar naabrit välja ilmunud ja ilma pikema tseremoonitsemiseta kisti vaadil punn eest. Rahvas hakkas sujuvalt õllekest libistama, mille kõrvale mitut sorti itaalia köögi hõrgutisi pakuti. Tunni aja pärast oli pidu täies hoos kui üks hilinenud külaline saabus ja kutsus meid appi oma pesumasinat ning kuivatit keldrist välja tõstma. Viie mehega osutus see lihtsaks ürituseks ehkki masinad olid vanad ja rasked. Ainult trepp ja sein said veidi kannatada, ilmselt on vaja need üle värvida.
Nende maja on täpselt meie omaga sarnane, vaid pisikesed nüansid erinesid. Keldritrepp ja vahepealne trepimade ning kõrvaluks sama kitsad nii, et sain oma kogemusi jagada kuidas ja millal kappi keerata. keldri osa on neil ilusamini korda tehtud, eriti meeldis mulle laminaatparketist põrand mis meil on vaid vaibaga kaetud. Aga köögipaigutus pole jällegi minu arust nii õnnestunud.
Masinad edukalt tee äärde tõstetud, kust nad tavaliselt öö jooksul iseenesest haihtuvad, suundusime tagasi ebavõrdsesse lahingusse õllevaatide vastu. Koeraga polnud mul üldse muret, sest lastekari mängis temaga ja kondid ning kamaratükikesed sai loom endale. Mingil momendil tuli juttu nurga peal uksed avanud pagariärist, mis meenutas et sai on küpsemas. Kella vaadates nägin, et oligi teine kümmekonna minuti eest valmis saanud. Lahkusin vaikselt, jalutasin koju ja otsustasin kuuma saia lahketele naabritele maitsmiseks välja käia.
Saiaga saabudes hakkas rahvas ninaga tõmbama ja kui rätiku pealt tõstsin saadeti peremees maja kõige teravama noa järgi. Too polnud kade ning käis ka või, juustud ja koduse maasikamoosi välja. Minu küpsetise populaarsusest andis tunnistust see, et viimaste lõikude pärast tekkis konkurents. Igatahes leiti, et järgmisele üritusele pean neid saiu mitu tükki kaasa küpsetama. Pruulmeister soovitas vee asemel õlut kasutada ja lubas selle koha pealt toetada, pidavat veel parem tulema.
Kokkuvõttes läks asiselt ja töiselt kavandatud nädalavahetus vett vedama. Aga tühja kah, tuleb tänased toimetused lihtsalt homse varna riputada, ega töö pole jänes, et eest jookseb:) Kui algul tundus pruulmeistri naabriks olemine jumala õnnistusena siis "kainelt" olukorda kaaludes tekkib kahtlus, et tegu on hoopis tema sarvilise venna sepitsusega:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!