LaCloche Matk - 2 päev, Threenarrows Lake

Uni oli natuke rahutu, sest polnud veel harjunud öiste metsahäältega ja küljealune harjumatult kõva. Alusteks olid mitte tavalised matkamatid vaid hoopis treeningmatid, mis tugevamad, paksemad ja vaid sadakond grammi raskemad. Poole seitsme ajal kui valgeks läks lesisin veerand tundi ja kobisin siis telgist välja, plika jätsin tudile. Ilm oli juba soe nii, et t-särgile polnud miskit vaja peale tõmmata.

Pilgule avanes lausa romantiline metsiku looduse vaade. Tuult polnud ja järvepinna kohal hõljus täielikus vaikuses udu tõusva päikese kiirtes. Olin justkui mingisse ebamaisesse filmikaadrisse sattunud. Haarasin siva fotoka, et seda ka mälukaardile jäädvustada. Hiljem pilte vaadates tuleb tunnistada, et need annavad vaid kahvatu ettekujutuse tegelikkusest, kuid elustavad vähemalt enda jaoks selle tunde, mis tol momendil oli.

Olles piisavalt ümbrust imetlenud süütasin väikese lõkke. Tavaliselt teeme hommikuti vaid pisikese tule, piisava et potitäis vett keema saada. Selleks kasutan näpujämedusi oksi, mis kiirelt põlevad ja palava leegi annavad. Veest jagub nii kohvile, kakaole kui ka kaerahelbe pudrule. Tegime kaks portsu virsikutükkidega putru, sest mina lõpetasin viimased kolm viinerpirukat. Sain ka paar ampsu putru, mis plikast üle jäid.

Järsku kuulsime kedagi metsas ragistamas ja samas nägin silmanurgast kuidas päris suur oks puu otsast alla kukkus. Kes aga süüdlane oli jäi selgusetuks, sest ükski loom silma ei hakanud. Eriti ei muretsenud, mul ju commando nuga käepärast ja siin oli isegi kirves haluhunniku kõrval. Tegelikult muidugi pole kuulnud, et keegi kunagi selliste vahenditega karu vastu oleks võidelnud. Aga relv annab vähemalt psühholoogilise kindlustunde.

Asju kokku pannes üritasime viivitada aga polnud midagi parata, telk tuli kasteniiskelt kokku pakkida. Järgmise sihtpunkti poole, mis asus Threenarrows Lake kaldal, asusime teele 9:36. Esialgu kulges rada üle madalate kaljude, mis tähendas lühikesi tõuse ja langusi, aga siis jõudsime kahe mäe vahelisse ojaorgu. Nüüd pidime ronima õige pikalt mööda ojapõhjas olevaid kive ülespoole, et mäekuru ületada.

Ilm polnud õnneks veel palavaks läinud ja ojaorgu mööda puhus värskendav vastutuul. Kui hakaksime laskuma teisele poole tuli vastu üks väsinud matkajast naisterahvas, kes väga ebakanadalikult vaid mühatas midagi vastuseks meie rõõmsameelsele tervitusele. Lõpuks kaheteist ajal jõudsime teiselpool järve äärde, kus aga rajamärgid ei langenud kokku kaardiga, juhtides meid jõe ületamise asemel allavoolu.

Esialgu läksime rahulikult rajamärkide järgi aga mul oli kohe algul kahtlane tunne. Arvasin, et küllap kohe-kohe tuleb jõeületamine, aga kui olime kilomeetri matkanud ja ikka mingit märki sellest polnud istusin maha ja võtsin GPS välja. Muidugi oli mu kõhutunne õige olnud, kaardijärgselt rajalt olime juba kildi eemale jalutanud. Ainus kahtlane võimalus oli see, et vahepeal on rada muudetud, mistõttu see minu 10 aasta vanusest kaardist võib erineda.

Otsustasin lapse kottidega ootama jätta ja ise tagasi lipata, et kontrollida, kas vana rada ikka olemas on või ei. Ilma kotita oli liikumine lihtne ja tegin vaheldumisi kiirkõndi või sörki. Jõe algusse paisu äärde jõudes leidsin sealt sildi, mis keelas loodusvarade ministeeriumi nimel üle paisu minna. Selline silt nõukogude inimest eriti ei hirmuta ja kivilt kivile hüpates olin peagi teiselpool jõge.

No muidugi jätkus siin rada edasi, no mis kuradi pärast siis rajamärgid meid allavoolu juhatasid. Läksin siva teispool jõge tagasi allavoolu eeldades, et me polnud lihtsalt enne uue ametliku jõeületuskohani jõudnud. Kui hakkasin juba lootust kaotama ja otsima kohta, kus kergem jõest üle saada nägin silda. See oli lausa 2 kilti allavoolu, lisades mõttetud ja ettearvestamatud 4 km teele juurde.

Kui lõpuks lapse juurde jõudsin oli see juba üsna mures minu pärast, no olin ju päris kaua, pea tund aega, ära olnud. Tüdruk oli hakanud plaanima, et mis teha kui mind ei tule, kaua peaks ootama ja kuhu peaks mu koti peitma. Tagasimineku oskuses ta polnud kahelnud. Oleksin pidanud plikat paremini ette valmistama, ootajale tundub ju aeg alati kolm korda pikem kui tegelikult.

Ta oli vahepeal mind otsimas käinud ja selle käigus avastanud koha, kust saab suhteliselt lihtsalt puutüvesid ja kive mööda ronides kuiva jalaga üle jõe. Ajasime vastumeelselt oma kotid selga ja hakkasime astuma. Ei tea kas mõjus asjatu kõrvalepõige või niiske palavus, aga igatahes oli edasiminek meil üsna vaevaline. Polnud erilist ronimist kuid väsisin päris ära nii, et vahepeal tegi plika üsna pikalt tempot. Lisaks tundsin kuidas suure varba äärele tekkis vill, see veel puudus.

Meil oli kaasas kaks paari jalatseid just selliseks juhtumiks, esimesed kaks päeva olime plaaninud sandalettidega matkata, sest siis ei lähe jalad niiskeks ja kaljudel ronimist polnud palju oodata. Mul olid niikuinii kõva matkasaapa põhjaga sandaletid, mis selleks ette nähtud, lapsel veidi pehmemad veematka sandad. Võib-olla on nende liiga pehmed tallad põhjuseks, miks plika jalatald tunda andis nagu oleks tegu venitusega. Mul valutas vasak õlg ja katsudes oli lihas lausa paistes. Tee peal leidsime nagu taeva kingitusena Lakota valuvastase kreemi aga õhtul seda siiski ei kasutanud, kartes haisu ja magamisriiete määrimist.

Lõpuks 16:40 jõuame H18 nimelisele telkimisplatsile, mis asub küll järve ääres aga kõrgel kalju peal. Vee juurde pääsemiseks on vaja ahvi kombel käpuli kümmekond meetrit alla ronida, ning siis kaljust kinni hoides vesi potti kahmata. Üles turnides tuleb potti käes hoida samas pöidlaga kaant peale surudes, et väärtuslik vesi maha ei loksuks. Ronimiseks saab kasutada vaid kolme jäset, paras tüütus.

Aga esiteks kiirustame ujuma, et end maha jahutada. Vesi on külmem kuid väga puhas, järv ise ju palju suurem ja sügavam. Eemal oleval saarel asuv pisike suvila annab märku, et mõned inimesed on säilitanud ka looduspargis oma elamised. Kokku on maju siiski vaid kümmekond terve pargi peale. Veest välja tulles tunnen üllatusega kuidas keegi mu varbast napsab. Seljataha vaadates näen, et paar pisemat forelli tunnevad ebatervet huvi mu varvaste vastu. Kanadas pole põhjust muretseda aga Amazonases oleks jalg vist põlvest saati lihast puhas.

Järgneb lõkke süütamine, mis tugeva tuule käes õnnestub üllatavalt lihtsalt. Toiduks kaks kanasupi pakki, kuivikud, kolm viilu leiba, kohv ja tee. Ja sellest saab kõht kenasti täis. Huvitav millal tekib tõsisem isu, sellise energiakulu juures ei tohiks ta lasta end kaua oodata.

Laps on millegi pärast kurvas tujus, ega tea isegi miks. Noh teismeliste plikade asi lohutan end. Istume lõkke ääres, räägime maailma asjadest ja lähebki tuju paremaks. Ja siis kuuleme kaugelt huntide ulgumist, tüdruk ulub minu innustusel vastu ning kuuleme omakorda huntide vastust. Naerame koos, et vaevalt hundid end nii haneks lasevad tõmmata, et meid vaatama tulevad.

Ilm on soe ja niiske, ning üheksa ajal telki minnes ei taha magamiskotti minnagi, liiga palav, jään ujukate väel magama.