LaCloche Matk - 1 päev, Cave Lake

Esialgu mõtlesin meie ettevõtmist mägimatkaks kutsuda, aga ei taha sattuda tõsiste matkasellide naerualuseks. Kardan, et tegelikult see rada mägimatka raskusele ei vasta. Eesti ja ka Ontario mõttes on küll tegu asjaliku ronimisega aga tõsised mäed on hoopis teisest liigast. Polnud meil ju vaja mingit alpinisti varustust, nöörigi kasutasin vaid toidukoti puu otsa tõmbamiseks.

Igatahes algas meie matk esmaspäeval 400 km autosõiduga Killarney provintsi parki, kus ka eelmine aasta pea samal ajal olin lastega 4 päevase matka ette võtnud. Kel huvi pargi kohta, leiab infi pargi või "Killarney sõprade" veebilehelt. Seekord hüppas pisem plika alt ära ning tagantjärgi paistab, et hästi tegi. Seega läksime kahekesi vanema tüdrukuga, kes just 15 saanud.

Sündmused hakkasid arenema paraku palju varem kui olin plaaninud, sest poole nelja ajal öösel ajasid mind üles viinamarjades rüüstavad pesukarud. Proovisin küll edasi magada, aga uni oli läinud ja asi lõppes sellega, et läksin õue ning peletasin nad malakaga minema. kobisin tagasi voodisse aga vaatamata meeleheitlikele jõupingutustele magama ei jäänudki enam. Poole kuue ajal ronisin voodist välja ja kööki minnes kuulsin alt askeldamist. Ilmselgelt oli ka muidu nii hea unega last haaranud reisuerutus.

Võtsime kiirelt hommikueine, mina tegin endale krõbinate ja jogurti kõrvale piraka kohvi nii, et jagus ka autosse suurde termostassi ja isegi termosesse. Kuna enamus kraami oli juba õhtul autosse viidud siis saime suhteliselt kiirelt minema. Kolmveerand seitse istusime peale paari kaasa poolt võetud matkaeelset fotot autosse ja vajutasin gaasipedaalile.

Sõidule olin jälle võtnud kaasa kaks CD raamatut, millest plika valis välja Richard Dawkinsi "The God Delusion". Mina olin seda lugenud aga ikkagi oli mõnus kuulata autori religiooniteemalisi filosoofilisi arutlusi. Siinkohal mainiks vaid ühte tähelepanekut paljudest: "Kõik inimesed on ateistid! Ainus vahe klassikaliste ateistide ja usklike vahel on see, et ateistid usuvad ühe võrra vähem jumalaid nende sadade kui mitte tuhandete hulgast, mis inimesed aegade jooksul välja mõelnud. (Sumeri, Egiptuse, Kreeka, Rooma, Viikingite, jne ... jumalaid on ju hulgim). Ka usklikud ei usu teiste uskude jumalaid olles seega nende uskude vaatevinklist ateistid!!!"

Aga tagasi tulles matka teema juurde saime esimese tõelise märgi juba poolel teel. Nimelt vahtis tee ääres suur must koer ja alles temaga kohakuti jõudes mõistsime, et tegu on hoopiski karuga. Paraku ei töötanud mõte küllalt kiiresti ja 120-ga kimades olime liiga kaugele jõudnud et pilti teha. Kiirteel tagurdada ei tohi ja ka tagasipööramise võimalusi pole eriti tihti, nii jäi see sündmus mälukaardile fikseerimata.

10:40 Pargi sissepääsu juurde jõudes nägime rebast, aga temagi lasi enne jalga kui saime pilti teha, no loodetavasti-kardetavasti ei jää need viimasteks võimalusteks. Registreerisime end ära, andes teada marsruudi ja plaanitavad peatuskohad, et meie ettenähtud ajal mitte väljailmumise korral teataks kust umbes otsima minna.

Auto varjulisse kohta pargitud võtsime piknikulaua ääres kiire hommikueine kodust kaasa krabatud kraamist: kaasa tehtud viineripirukad, lihalõikudega leib, banaanid, keeks, jogurt, kohv ja kakao. Pirukaid ja kolme banaani ei jaksanudki ära süüa nii, et pidin kodus valmispakitud seljakotti järgijäänud viineripirukad suruma. Banaanid võtsin niisama näpuotsa, küll esimestel kilomeetritel paneme nahka.

Ja jõudiski kätte tsivilisatsioonist lahkumise moment. Auto lukustatud, võtmed rattakoopasse peidetud ja seljakotid selga. Tegime pildid teineteisest ja 11:45 astusime oma esimesed meetrid sellel umbes 100 km pikkusel matkal.

Seljas minul umbes 16 kg ja rinnal koos kodinatega 8kg kaaluv veepaun. Lisaks vööl survival pack ja liitrine ekstra veepudel rohkem küll rihma kui vee pärast. Tüdrukul 12 kg seljakott toidu ja tema riietega ning 5 kg veepaun rinnal. Kaalu oli meil seekord õnnestunud oluliselt vähendada tänu arukamale toidukraami kogusele ja kergemale telgile ning magamiskottidele. Toiduhulka olimegi viimasel õhtul drastiliselt vähendanud miinimumini võttes selle asemel kaasa kalakonksud ja tamiili. Toiduhulga ja matkakiiruse vahel toimib teatud piirides positiivne tagasiside - mida vähem päevi matkad, seda vähem vaja toitu kaasa vedada ja seda kergem matkata, mistõttu omakorda kulub vähem päevi.

Tee oli meile tuttav juba 10 aasta tagusest matkast, mis sai koos tol ajal 5 aastase lapse ja tema 20 aastase hoidjaga tehtud. Teatud üllatusena meenusid tüdrukule nii mõnedki kohad sel rajal, esimene telkimisplats asus vaid paarsada meetrit tollasest edasi. Veidi liiga kiirest algusest andis peagi tunnistust hingeldamine ja higistamine. Võtsime hoogu maha, sest kiiret polnud kuhugi, esimese päeva distants oli suht lühike ja lihtne.

Nii lapse uus seljakott kui minu vana parandatud, mille kohta eelmisel matkal palju kurtmist oli, istusid hästi ja mugavalt seljas. Olin kodus tolle North Face seljakoti iseseisvalt ette võtnud ja kalamehe niidi ning ekstra rihmadega tugevamaks konstrueerinud. Võtsin vaeva ette kui olin aru saanud, et tegelikult peaks olema tegu päris heal tasemel kotiga, mis lihtsalt veidi putitamist eeldas. Etterutates võib öelda, et kott pidas matka lõpuni ilma mingite probleemideta vastu olles samal ajal seljas suhteliselt mugav. Minu pikkusele siiski veidi lühike, mis jättis nats liiga palju raskust õlgadele ka maksimaalse õlarihma kõrguse peale reguleerituna.

Poole maa peal Acid Lake juures nägime kolmest noormehest koosnevat gruppi, kes tee ääres suitsu kiskusid. Selgus, et nemad lähevad kaheks päevaks loodusesse pidu panema ja kahjuks peatuvad just meie naabruses. Saatuse irooniana on need kaks telkimiskohta vist küll ainsad kogu raja peal, kus ühest teise hääled kuulda oleksid. Sammusime edasi ja lobisesime lapsega maast ning ilmast.

Seoses kuuldud raamatuga keerles jutt religiooni ümber, meile mõlemale on mõistatuseks kuidas küll inimesed usuvad asju, millel pole mingeid loogilisi tõendeid. Nagu ütles poolnaljaga kuulus filosoof Bertrand Russell: "Kui ma satun peale surma jumala ette ja ta küsib, miks ma teda ei uskunud vastan: "Liiga vähe tõendeid mu jumal, liiga vähe!" " Selle peale mainisin, et mulle piisaks religiooni juurde pöördumiseks kui jumal mulle kaks kasti külma Pilsner Urquell õlut matkarajale toimetaks:)

Lobisedes ja nalja heites möödusid kilomeetrid kiiresti ja peagi olime telkimisplatsi H5 juures, kus oli segadusttekitavalt kaks telgimärki. Meist vahepeal möödunud ja juba päris lõbusas tujus noormehed pakkusid lahkelt võimalust platsi jagada aga tahtsin edasi vaadata, sest polnud mingit isu looduses lällamist kuulata, eriti kui ise kaine olla. Peale lühikest otsimist leidsimegi teise telkimisplatsi tee, mis viis järgmisele neemikule.

Plats oli väga ilus neeme tipus vee ääres, isegi kirves ja ports lõkkepuid kellegi eelmise poolt sinna jäetud. Esimene asi kotid seljast maha ja ujuma, et higi maha loputada. veest välja tulles nägin kalda ääres liikumist, mis lähemal vaatlusel päris pirakaks maoks osutus. Meie ruudulise mustriga looduskaitse alune "Fox snake" isend oli pea meetri pikkune. Laps oleks muidugi tahtnud seda koju viia aga sai isegi eru ettevõtmise võimatusest.

Kalda ääres oli ka väikseid kalu, kes ei paistnud inimest eriti kartvat, pigem ootasid nõudepesuga kaasnevaid toidujäänuseid uudishimulikult iga purukest uurides. Isegi mao juurde ujusid nad parves aga olid tollele suutäieks liiga suured. Plika üritas kalu paljakäsi kinni püüda aga nii lollid need ka polnud. Sel ajal kui mina lõkke juures õiendasin meisterdas tüdruk sääsevõrgust ja pajuvitsast kahva ning võidukas hüüatus andis tunnistust kalapüügi edukusest.

Paraku lasime need peale lühikest arutelu vette tagasi, sest esiteks olid kalad suht pisikesed ja teiseks meil toitu piisavalt. Kui telk sai üles ja olime supi näol einestanud läksin lähedal olevate kaldakaljude peale ronima sel ajal kui laps hasardist kalapüügiga edasi jändas. Tegin pilte ja tõdesin samas üllatusega, äsjase kõrvaloleva telgiplatsi poolt kostnud lärmi asemel oli täielik vaikus. Ei teagi kas noormehed olid juba pildi tasku kerinud või siis karu poolt nahka pandud, sest rohkem me neist enam elumärki ei kuulnud.

Viskasin korra pilgu vette ja märkasin, et siin järves elab ka suuremas mõõdus kalasid. Kaks pirakat poolemeetrist forelli ujusid laisalt edasi tagasi kalju all. Need tekitasid juba minuski neelusid, suundusin tagasi telgi juurde ja kui olin plikale oma avastusesest teatanud asus too palavikuliselt oma Survivor Packist konkse ja tamiili otsima. Meie kõige suurem konks tundus liiga väike aga otsustasime seda siiski proovida. Tamiil oli mul 7 kg peale hinnatud, mis iganes see tähendab, käes teda katki ei jaksanud tõmmata.

Ridvaks tuli suvaline pikem ront metsast, ujuk oli kah olemas ja konksu otsa läks mingi komplektis olev roheline kummist ussi ja liblika ristsugutist meenutav sööt. Asusime püüdma aga kalad ei paistnud erilist huvi tolle kummimonstrumi vastu tundvat. Jõllitasid seda veidi ja ujusid siis edasi. Peale poolt tundi katsetamist kippusime tüdima aga siis mainis laps, et miks mitte proovida viineripiruka tainaosaga, seda olevat pisemad kalad kahe suupoolega ahminud.

Mullegi meenus kunagi Karpaatides nähtud kaerahelbepudru junnidega forellipüük. Mõeldud-tehtud ja trikk töötas ka pea kohe, paraku mitte päris nii kui plaanitud, sest tainatüki krabas koos konksuga suhu üks pisem lapik kala, kelle pidime välja sikutama ja peale konksu otsast vabastamist tagasi viskama. Suured olid ikka ettevaatlikud, ega võtnud vedu. Lõpuks viskasin paar pisikest saiapuru niisama sisse ja kui esimene alla neelati naksasid kalad ka teisi. Ja siis saabuski suur moment!

Nägime kogu etendust selgelt pealt kui üks forell nüüdseks juba viieseks kasvanud parve seest konksu otsas oleva tainatüki poole keeras piidles seda momendi ja siis suhu ampsas. Laps haakis ühe ropsuga ja kala oligi kindlalt otsas. Mina krabasin tamiilist, et kuivanud ritv ei murduks otsast kui kala sikutab. Aga rõõmu meile kauaks ei jagunud, sest niipea kui kala mõistis, et teda sikutatakse teises suunas kui ise tahaks minna andis ta oma suuruse kohta ootamatu jõuga kiirelt hoogu ja oleks mu peaaegu vette tõmmanud. Kostis hele plaks ja meile jäi vaid ront niidiga, nii konks kui ujuk kadusid kiirelt järve sügavustesse.

Pole meil kummalgi kalapüügi kogemust, aga õppisime seda, et ridva paindumine on oluline ja teinekord tuleb palju tugevam tamiil kaasa võtta, lisaks muidugi ka kunstsöötade kahtlast väärtust. Mulle oli piisavaks rahulduseks fakt, et saime kala konksu otsa, ehkki poleks sugugi paha teda ka lõkkel küpsemas näha, selleks otstarbeks oli isegi soola kaasas. Laps muidugi ei andnud alla ja üritas veel oma pool tund,i aga kalad lasid varsti jalga ja kardetavasti oleks nad ka külgehakkamise puhul tamiili jälle pooleks tõmmanud.

Kaheksa ajal läksime tagasi lõkke juurde, tegime kuuma kohvi ja kakaod ning sõime viineripirukaid ning banaanid, mis olid kogu tee mu näpu otsas kaasa tulnud. Pool üheksa kiskus hämaraks ja üheksa ajal oli nii pime, et enam poleks metsa all näha juurikaid ega kive. Need kellaajad jätsin meelde juhuks kui edaspidi peaksime kauemaks tee peale jääma.

Ilm oli selge kuid tänu täiskuule polnud eriti pime ja tähti mitte nii palju kui oleks lootnud. Väga positiivse momendina tuleb märkida igasuguste inimest kiusavate putukate puudumist, polnud ei sääski, musti kärbseid ega parme. Pimedaga polnud meilgi miskit enam teha. Korjasime kodinad kokku, toidukott puu otsa, paar jämmemat halgu lõkkesse ja telki tudile.