Sinine esmaspäev

Pealkirjaks võiks olla ka "Pill tuleb pika ilu peale." Igatahes nädalavahetuse lõbutsemise karistus ei lasknud end kaua oodata. Juba kell kolm öösel ajas koer mind üles, kõlistades välisukse kella. Omaette vandumise saatel ajasin seekord suht kiirelt püksid jalga ja panin looma rihma otsa viies ta lühikesele öisele jalutuskäigule. Koer ei paistnudki erilises hädas olema ja tegi vaid paar pisikest märgistamisloiku.

Pergel küll, kas ta tõesti ajas mind vaid seepärast voodist välja, et jätta hommikusele jalutuskäigule tulevatele isastele värskeid teateid. Kobisin uuesti voodisse aga uinusin alles veidi enne seda kui telekas peale läks andes märku, et aeg tõusta. Koer oli kuidagi kahtlaselt uimane juskui pohmakas, igatahes viisin ta tavapärasele hommikujooksule. Loom jällegi vaid sirtsutas aga jämedamat laadungit maha ei jätnud. See oli juba kahtlane, eriti arvestades, palju head-paremat toitu ta peol nahka ahmis. Nüüd hakkasid mu peas tumedad kahtluse pilved tõusma, mis koju jõudes kinnitust leidsid.

Suur tuba oli põhjalikult vedela sitaga ära märgistatud. Kuidas ma seda haisu enne ei tundnud ei suuda siiani mõista. Ei jäänud muud üle kui koristama asuda. Küürimise käigus selgus tõsiasi, et igasugused puhastusvedelikud kaasa arvatud nõudepesuvahend, vedel seep, klaasipuhastusvahend ja isegi haisuvastane Febreeze panid tuba ainult hullemini lehkama. Kogu see jamps võttis nii palju aega, et vaevalt jõudsin endale kohvi valmis, mis sai autosse kaasa.

Kiirteele jõudes selgus, et üks rada on remondiks suletud, mis tähendas totaalset ummikut ja kindlustas tööle hiljaks jäämise. Kõige tipuks muidugi oli just täna meie kursuste esimene päev. Lõpuks parkisin auto ja jooksin sissepääsu juurde. Kätt taskusse rahakotis oleva turvakaardi järgi sirutades tundsin, et tasku on kahtlaselt tühi. No muidugi, rahakott oli kiirustamisega köögi lauale jäänud. Pidin end paraja diplomaatiaga suurekasvulisest ähvardava väljanägemisega süsimustast turvamehest mööda rääkima, mis veelgi mu kallist aega kulutas.

Kohviruumi jõudes avastasin kergendusega, et selleks korraks peaks pahad esmaspäevahommikused üllatused möödas olema, sest instruktor polnud end veel näole andnud ja nii sain teda oodates rahulikult netis surfates oma kohvi lõpetada. Kursuste esimesel päeval selgus paraja ehmatusega, et olen ülemuse poolt kirja pandud kogu riiki hõlmava arvutite tsentraalsüsteemi kursustele, millest mul aimugi pole. Nimelt olin ta arvutite tundmist uurivale küsimusele vastanud ehtkanadaliku uljusega, et muidugi tunnen arvuteid.

Kui meid viidi serverisaali, mis meenutas keskaegset piinakambrit, kus asusid ridade kaupa riiulitel undavad serverid tekkis mul mure, et kusagil olime teineteisest mööda rääkinud. Pergel, ma pidasin silmas ilusaid pisikesi PC tüüpi arvuteid aga mitte sellist servermonstrumite karja. Kurta oli juba hilja, sest serverite undamine ja õhujahutus-süsteemi mühin summutasid ka enamuse instruktori juhenditest, mida too valjude karjatuste saatel jagas.

Aga kui trükitud materjalid laiali jagati avastasin meeldiva üllatusega, et igast kolmandast sõnast saan isegi aru:) Igatahes oli neid neetud lühendeid nii paksult, et tihtipeale läksid teised isegi juhendajal segi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin, kas kusagil ka nende lühendite tähendus on lahti seletatud. Oli küll, terve mapi viimane osa koosnes lühendite tähestikujärjekorras loetelust. Pikapeale hakkasin üht-teist jagama ja kui veidi asja kallal ise vaeva näha on vist isegi lootust materjalist loogiliste seoste algeid leida.

Julge hundi rind on rasvane nagu öeldakse:) Julgustas ka meenutus Rootsis veedetud ajast, kui sama moodi teatasime, et oleme arvuti asjatundjad, kuid pidime esimesed pool tundi veetma selle kallal, et leida üles nuppu, kust masin peale lülitada. Aga kahe nädala pärast saime firma rootsikeelse majandustarkvara jooksma, ehh kõik on õpitav kui vaid piisavalt aega antakse. Aga eks vaatame, mis laulu ma reedel peale eksamit laulan:)