Talvemuinasjutt Tagaaias

Kui hommikul üheksa paiku silmi lahti tehes ja pead padjalt tõstmata avaneb läbi magamistoa akna selline pilt siis tunnen, et meie elamine on oma hinda väärt:) Tavaliselt ju ärkan talvel juba pimedas, aga nädalane puhkus on kiirelt pika hommikuse une sisse harjutanud. Fotokas oli eelmisel õhtul voodi kõrvale kapile käepärast jäänud nii, et sain selle pildi ka digitaalselt jäädvustada. Õues oli öö jooksul nii ilus jõululumi maha sadanud, et otsustasin vabatahtlikult fotoka ja koeraga jalutama minna. Algatuseks tegin pilte tagaaiast, neid võiks lausa jõulukaartidena kasutada, paraku olen ma juba aastaid tagasi sellest tavast elektroonilise meedia kasuks loobunud. Igatahes järgneb pildiseeria, mille pealkirjaks paneks "Tavemuinasjutt tagaaias".

Koer ja kass trügisid võidu õue. Koko oma "kunstilise meelega" leidis, et kõige otstarbekam on ilus valge lumevaip maja ees kollasega kaunistada:)

Mt St Anne - 5 - Viimane päev

Oligi saabunud meie suusapuhkuse viimane päev. Hommikune ärkamine oli hilisem kui tavaliselt, ilmselt suurelt osalt tänu sellele, et pisike plika kole väsinud eelmise päeva suusatamisest. Hommik kulus pakkimisele ja hommikusöögile, meeleolu oli sihuke melanhoolne nagu ikka kui miski hea hakkab otsa saama. Toidu juurde rüüpasin kurvalt eelmise õhtu punase veini põhja, et veidi tuju tõsta:)

Hea on omada suurt autot, siis ei pea kole täpselt pakkima, osa asju võib lihtsalt taha hunnikusse visata. Lõpuks jagasime järgijäänud toidud kolme pere vahel ära, tegime viimase ülevaatuse ja olimegi valmis. Ülejäänud seltskond ei tulnud enam suusatama vaid suundus hoopis Ottawasse kuulsale Rideau kanalile uisutama. Meil oli ka algul see kavas olnud aga esiteks pole me keegi suured uisutajad ja teiseks olime kõik suht väsinud. Lapsedki eelistasid viimase päeva suusatada ja õhtul koju sõita selle asemel, et ööd Ottawas järjekordses hotellis mööda saata. Ja muidugi ootab meid ju kodus kutsu pikisilmi.

Pisemale plikale pidin päevapileti ostma, suuremale sai ühe meie suusakaaslase pilet, kes ise veidi tõbisena oli päeva vahele jätnud. Ilm oli pilvisem, kuid paari miinuskraadiga mugavalt sõidetav. Hommikupooliku suusatasin koos kaasaga lihtsatel radadel vaateid nautides, lapsed läksid omaette tõsisemaid mägesid vallutama. Lõuna ajal kui pidime nendega mäetipul kohtuma mähkus see pilvedesse, nähtavus oli üsna niru. Enne St. Lawrence kohal hõljunud pilvemass oli mäele jõudnud, ilmaennustuse poolt lubatud lumesadu veel mitte. Õhuniiskus kaunistas isegi kaasa kiivri alt välja ulatuvad juuksetutid härmatisega.

Tegime kiire näksi ja joogi kohvikus ning tagasi mäele. Suundusime kõik koos lastele lubatud vahtrasuhkru karamelli hüti juurde, mis asub lihtsamal rajal võimaldamaks juurdepääsu igal tasemel suusatajatele. Ootamatult märkasin pisema plika sõidustiilis olulist muutust paremuse poole. Minu küsimuse peale, et kuidas sa äkki nii ilusti pöördeid võtad vastas too: suurem plika olevat õpetanud. Peab ikka annet olema kui paari tunni jooksul suutis pisema suusatamist nii palju paremaks muuta. Tegelikult kahtlustan, et rohkem tegu pisema viitsimise ja tahtmisega nõuandeid kuulata. No mul ei tähenda kuidas ta õpib, peaasi et sellest kasu oleks.

Siirupihüti juures maksime 5 dollarit, mille eest kallati kaks soru siirupit lumele. Kumbki laps sai puupulga pihku, mille ümber pidi ise jahtuma hakanud siirupi kerima. Kui pruunikas klimp oli täielikult pulga külge rullitud asuti seda himukalt näksima ja limpsima. Sel ajal kui emme tegi pilti, istusin mina lastega pingil, korkisin mõnuga lõdvestudes viimase õlle ja mõtisklesin veidi. Seekord oleme kõik saanud paremaks, kaasa tunnistas, et ei karda enam jäiseid kohti, sest suusasabad ei libise minema. Tasakaalu ja kehaasendi parandamine aitas sellele palju kaasa.

Viimased laskumised suusatasin lastega koos, esimese raja valisin mina, kuid see osutus suht jäiseks. Vanem laps valis teiseks rajaks ekspertidele mõeldud kahe musta rombiga tähistatud "La Super S". Pisem sõdis algul vastu, ehkki oli kahe aasta eest samas kohas korduvalt sõitnud. Teismelise värk - see rada ei meeldi, liiga järsk, ... Lõpuks siiski tuli mossitades kaasa ja kimas esimesena alla, jõudsin temast vaevalt pildi võtta enne kui laps mäenuki taha kadus. Lõpetasime nelja sõiduga tuttaval "La Gros Valloni" rajal. Ülemises osas harjutasime pöördeid, viimase otsa kihutasime täiskiirusel nii et suusad tihtipeale lumepinnaga kontakti kaotasid. Hoo pidurdamiseks piisas kiirlaskumisasendist enda püsti ajamisest, õhutakistus oli selline nagu sõidaks padja sisse.

Seekord olime plaaninud lahkumise veidi varasemaks, kolme ajal libisesime auto juurde ja peale varustuse mahavõtmist, riiete vahetamist ning kiiret kohvikutretti asusime sõitma kodu poole. Kahju oli lahkuda aga järgmine aasta tuleme kindlasti tagasi - need sõnad lausus vanem tüdruk ise lootusrikkalt meie otsa vaadates. Tankisin bensupaagi ääreni täis ning astusime poest läbi, et krabada mahla. Emme kasutas juhust endale Quebecki pagaritoote kaasa haaramiseks, põhjenduseks hilinenud sünnipäevatort - sellele ei saanud ma ju kuidagi vastu seista, ehkki mainisin diplomaatiliselt (samas ka tegelikkusele vastavalt), et tema tordid on palju maitsvamad kui ükski poe oma.

Lasin kaasa rooli, et oleksin välja puhanud poolel teel Ontarios rooli üle võtma. Meepoe peatuses vaatasin kella, mis näitas 4:30, panin ka spidoka nulli ja seadsin end esiistmel mõnusalt sisse. Kohe algul sain pildi jäässe mattunud kosest, mida oleme alati plaaninud külastada, kuid pole kunagi selleks aega leidnud. Tee oli kuiv ja sõiduolud head, Quebeck Cityst mööda sõites olin kaardilugejana abiks ja siis lasin silma looja. Poolunes tekkis tunne nagu lendaks Finnairiga Helsinki poole, samasugune ühtlane tuule tuhin ja kerge rappumine. Poolel teel Montreali hakkas päike loojuma, sain mõned head fotod auto aknast.

Montrealist läbi sõites on alati vaja tähelepanelik olla, et mitte valele maanteele sattuda. Sealne teede tähistamine on veidi harjumatu ja liiklus suht kaootiline kui Torontoga võrrelda. Kaardilugeja abi on alati teretulnud, aga ega miskit hullu ei juhtu kui valele teele sattuda, lihtsalt ajakaotus, alati saab ju tagasi keerata. Seekord polnudki linnast läbisõit eriti problemaatiline, hoopiski Ottawasse viivalt maanteelt Toronto omale pööramine osutus ootamatult ohtlikuks. Remondi tõttu olid tuled maha lülitatud ja süsimustal asfaldil tähistus praktiliselt puudus. Määrdunud tuuleklaas ei aidanud ka kaasa nii, et vahepeal pidime kahekesi pingsalt jälgima, et mitte teelt maha põrutada.

Toaline pingutus tegi selja higiseks, aga oli ka viimaseks katsumuseks kaasale. Ontario piirini jäi vaid paarkümmend kilti, seal võtsime bensu, kohvi, kakaod ja mina asusin rooli. Viimased 450 km läks meeldivalt igavalt ilma meeldejäävate juhtumisteta. Ilmajaama lubatud lumetorm läks lõunapoolt meist mööda. Lõpupoole magas kogu seltskond, mina kuulasin Agatha Christie Poirot lühijutte CD pealt, et mitte tudile jääda. Maja ette saime kolmveerand üks öösel, ukse tagant kostis kraapimist ja erutunud nuuskimist, kuid mitte ühtegi haugatust. Kutsa oli muidugi jällenägemisrõõmust pöördes ja kassidki tulid nurrudes kohvreid nuuskima.

Selline siis oli meie suusapuhkus, järgmine aasta kavas korrata. Põhjuseks, miks me viimasel ajal samas kohas oleme käinud on lihtne: Mont Sainte Anne on parim suusamägi idarannikul, vähe rahvast, supersoodsad lumeolud (tavaliselt), perekonnaga on autosõit pikalt soodsam kui neli lennukipiletit, mida tuleks osta Läänerannikule lendamiseks. Sama arvamust avaldavad paljud Euroopa turistid, ehkki nende jaoks puudub soodsa autosõidu võimalus. Kaasa kohtas Shveitslast, kes mainis, et suusarajad vähemalt sama head kui Alpides aga rahvast palju vähem ja muidu väga mõnus, sealt maalt pärit inimesed peaks mäesuusatamisest üht-teist juba teadma!

Kui emme roolis oli meil koju nii kiire, et puud lõid tee ääres leekidesse:)

Mt St Anne - 4 - Suusakool

Vabariigi aastapäeva saatsime mööda mäel nagu eelmisedki. Hommikul korkisime tähistamiseks mõned õlled ja limpsid ning siis ajas kogu seltskond end jalule. Gondlijärjekorras oli meid seekord korraga nii palju, et kõik ei mahtunudki ühte ära. Ilm jälle ilus ja just parajalt jahe, et lumepind mõnusalt kõva oleks.

Otsustasime vahelduse mõttes kõik koos lihtsamat mäge mööda alla sõita kuna meil oli ka paar esimest-teist korda mäel viibijat kaasas. Mul oma lastega kogemust, võtsin ühe pisikese plika enda hooleks. Laps tuletas kiirelt meelde, et ega see õpetamine nii lihtne polegi, esimeses otsas väsisin päris ära kui üritasin teda natti pidi püsti hoida. Plika kippus end kiirelt lõdvaks laskma ja "sülti tegema" nii, et vahepeal lihtsalt rippus nagu koerapoeg jope seljaosa pidi mu "hambus".

Siis aga leidsin lihtsama lahenduse ja lasin tal minu suusakeppide vastu toetada nii, et pidi end ise püsti hoidma. Lõpuks raja teisel poolel tulin parima triki peale, tegin oma keppidest primitiivsed rakmed. Sidusin pikkade veidi kõverate GS keppide rihmad kokku ja panin need lapse kõhu eest läbi hoides ise keppide alumistest otstest kinni. Selliselt sain lasta tal endast veidi kaugemal eespool sõita, lisaks püstiseismisele pidi plika ka pööramist ise üritama. Kepid pakkusid piisavalt tuge, et laps ei kukkunud ega sõitnud mu eest minema, selliselt saime päris edukalt alla.

Algajad suundusid puhkama ja mina läksin oma pisema plikaga sinistele radadele harjutama, suurem tüdruk tahtis lumelauda proovida. Ega see pisemale suurt ei meeldinud, sest ta tahtis ju teistega koos olla aga eelmine päev oli mulle lubanud, et kui saab õhtuse sõidu asemel kuuma basseini koos teiste lastega minna siis suusatab järgmise päeva minuga. Kella üheks olime leppinud seltskonnaga kohtumise kohvikus. sõitsin enne auto juurde, et sealt õlled ja laste küpsised kaasa krabada ning leidsin oma imestuseks suurema plika suusad auto najalt. Tõstsin need igaks juhuks suusakasti, et ei hakkaks mõnele möödujale liialt meeldima.

Mäetipu kohvikusse aga ei ilmunud kedagi kokkulepitud ajaks, ostsin lapsele kuuma kakao, ise jõin jõudumööda õlusid nahka, kuue purgiga ei saa ju kuidagi ohutult suusatada. Poole tunni pärast ilmus üks suusasemu oma õlledega ja kui olin aidanud ka tema varudest purgi ära hävitada ning ikka rohkem kedagi näole ei andnud, peitsime ülejäänud lumehange ning ronisime suuskadele.

Paari sõidu pärast saime mäe tipus nii kaasa, vanema tütre kui teiste tuttavatega kokku. Vanem tüdruk oli lumelauaga vale pöörde võtnud ja rasket rada pidi hoopiski mäe põhjakülge mööda alla sõitnud, kaasa lihtsal rajal loodust nautinud ja pilte teinud, teisedki erinevatel põhjustel kohvikusse mitte jõudnud. Osa seltskonnast, kes väsinud läksid hotelli toitu valmistama, meie kangemad plaanisime neljani mäel suusatada. Viimaste sõitude ajal oli nii vähe rahvast, et saime terve gondli plikaga kahepeale, viskasime kumbki oma poolele selili nagu kushetile, lobisesime ja tukastasime veidi.

Kui viimase laskumisega auto juurde sõitsin avastasin mõningase üllatusega, et suusakastis pole ei kaasa ega vanema tütre suuski. Esimene mõte, et pihta pandud aga siis tekkis lootus: äkki on nad ikka veel mäel. Chale'sse saabudes võisin rahunenult õlle korkida, ülejäänud naisteseltskond oli peale lühikest puhkust otsustanud söögitegemise asemel tagasi mäele minna. Meil ei jäänud muud üle kui uued õlled korkida ja kartulikrõpsu kott lahti kiskuda. Tunni aja pärast ilmusid väsinud ja rõõmsad suusatajad tagasi ning peagi saime sooja nämmi.

Kui oli aeg tagasi mäele minna polnud kellestki teisest enam asja. No mis siis ikka, võtsin saapad näppu ja marssisin auto juurde, kus ajasin need jalga, kingad läksid suusakasti. Öösel on alati mõnus sõita, sest lumetraktorid siluvad raja ära ja tänu vähestele suusatajatele püsib see lõpuni siledana. Saab arendada sellist kiirust, mille eest päeval rajalt maha võetaks. Kui päeval kulub keskmiselt kakskümmend minutit üles-alla sõiduks siis öösel ei lähe tavaliselt üle veerandtunni. Ilm hakkas kiskuma tuuliseks ja kohati tuiskas veidi lund aga temperatuur oli vaid mõned kraadid alla nulli.

Katsetasin erinevaid radasid ning korra kukkusin parajal kiirusel paremale küljele täitsa siledal lõigul kui tähelepanu hajali läks. Suusk lendas jalast ja puus sai haiget, sest taskus olevad autovõtmed jäid kondi ning jäise mäekülje vahele. Ajasin end püsti, puus oli valus aga liiges paistis vaatamata valulikkusele töötavat. Alla sõites oli tundlik kui jäistel kohtadel suusad vibreerides mäepinda lõikasid. Leidin, et kui sain pool mäge alla sõita pole häda miskit.

Suusatasin tõstuki sulgemiseni, napilt jäin viimasest sõidust ilma kui gondlimaja uks nina ees kinni lükati. Kõndimine osutus valulikumaks kui suusatamine ja toas vaadates avastasin puusalt pika verise kriimu ning piraka sinika. Sel ööl igatahes paremal küljel magada ei saanud ja öösel tegin hädakisa kui kaasa oma jala mõnuga minu puusale üritas tõsta:)

Vabariigi aastapäev

Selle foto võtsin paari päeva eest ja täiesti juhuslikult avastasin, et on väga sobiv üles riputamisega hoopiski tänase Vabariigi Aastapäevani oodata. Peaks üht Eesti Vabariigi sümbolit meenutama, kui ikka veel aru ei saa siis vihjest, et seda taolisel päeval vardasse tõmmatakse peaks aitama:) Igal juhul PALJU ÕNNE EESTI!!!

Mt St Anne - 3

Mäed silmapiiril

Täna sai kella üheksani mäel uhada. Ei viitsi suurt miskit kirjutada, kaasa kah tegi paar postitust, piirdun siis mõne foto jagamisega. Järgneval kahel fotol vanem plika ja mina öisel suusatamisel.






Vaade suusakeskusele mäelt ja meie ukselt tagasi mäe suunas, hotell kus tavaliselt asume on pildi vasakus ääres.

Mt St Anne - 2 - KATASTROOF!!!

Esimene märk loodusõnnetusest oli keset ööd kostnud tulirelva lasule sarnanev pauk, mis kõik täiskasvanud üles ajas. Lapsed on nii sügava unega, et ilmselt magaks ka kolmanda maailmasõja puhkemise maha. Unise peaga ei osanud miskit mõistlikku arvata, esimene moment mõtlesin, et koer ajas midagi maha. Siis meenus kus olen, loom pole ju kaasas - ilmselt oli lihtsalt tulevahetus sandarmite ja pättide vahel, selle mõttega uinusin rahunenult.

Hommikul aga selgus katastroofi täielik ulatus. Öösel oli toimunud rohkemgi pauke, mida mina paraku ei kuulnud. Igatahes olin eelmine õhtu õllekasti radiaatori juurde tõstnud ja öösel oli temperatuur äärmistes purkides kriitilise piiri ületanud - järgnes ahelreaktsioon. Õlles sisalduva CO2'ga toimus "fase change", eesti keeles lahtiseletatult läks too aine momentaalselt vedelast olekust üle gaasilisse. Alumiiniumist purk on ilmselt palju madalamale survele sertifitseeritud, ja otsustas lihtlabaselt korgid läbi paksust kilest katte ülehelikiirusel orbiidile saata.

Ülemisel korrusel olev saatusekaaslane tahtis lahtised purgid õue tõsta, aga need osutusid nii kuumaks, et ei saanud näpu vahele võtta! Terve kast tuli rõdule jahtuma panna. Hommikul igatahes oli põrand nagu kärbsepaber, olin sunnitud seda harima, et lapsed kinni ei jääks. Nalja pärast maitsesin avatud purki jäänud vedelikku ja selgus, et keedetud ja hiljem õues jahtunud õllel polnud häda miskit. Rüüpasin enne suusatama minekut hommikusöögi kõrvale kõik kolm purki nahka, mis tekitas päris üleva meeleolu:) Äkki olen avastanud uudse protsessi, mis õlle veel paremaks muudab. Ärge siis imestage kui varsti saab poest osta "Boiled & Frozen - Super Tasty" ehk keedetud ja külmutatud eriti maitsvat õlut:)

Ilm oli jälle päikseline ja mitte eriti külm, hommikupooliku sõitsime lastega lõunapoolsel nõlval, kaks viimast laskumist double black diamondil - ekspertide rajal. Võtsime sinna ka tuttava kaasa, kellele oli see esimeseks tõsiselt järsul rajal laskumiseks. Lumepind polnud eriti paha tänu millele ei valmistanud raja kalle erilisi probleeme. Keskpäeval jätsin kõik nad mäetipule kohvikusse ja viisin tuttava suusapileti tema kaasale, et toogi saaks proovida. Rumal oleks esimest korda proovimise eest $60 maksta.

Kohvikus tegime pisikese näksi ja võtsime paar õlut, mis sai päikese käes istudes nahka nillitud. Pealelõunal suusatasime algul neljakesi, mina kolme lapsega, kellest üks äsja lumelauda sõitma õppinud. Õnneks tuli tal juba päris hästi välja nii, et ei pidanud pikalt järgi ootama. Suurem laps soovis peagi läänenõlvale tõsisematele mägedele minna ja jätsime teised kaks omaette. Vanem plika tunneb end palju kindlamalt ja laskub ka rasketest nõlvadest elegantsete pööretega alla. Tuleb leppida faktiga, et olen lõplikult ja jäädavalt kaotanud pere parima suusataja tiitli:(

Saime napilt viimastena gondli peale ja laskumisel olime tervel nõlval ainsad suusatajad. Tegime mõned fotod kenadest vaadetest ja teineteisest. Kohe kahju oli nii vara mäelt lahkuda, päike polnud veel mägede taha kadunud. Aga homme on tõstukid töös kella kümneni, eks näe kaua me vastu peame. Noorest peast (veel paar aastat tagasi:) sai igatahes pisikeste söögivaheaegadega algusest lõpuni mäel suusatatud.

Õhtupoole käisime laste pealekäimisel kuumavee basseinis ja ujulas. Ujuda suurt ei saanud, sest üks ülekaaluline noormees otsustas mingil tundmatul põhjusel keset basseini äkki kõõksatada ja siis korraliku oksejoa pursata. Rahvas väljus veest imekspandava kiirusega ning töötajad puistasid klooripuru vette. Teatava üllatusena lasti poole tunni pärast inimesed tagasi, ehkki basseini põhjas oli ikka veel vorstitükke näha. Meie lastel igatahes oli ujumise isu kadunud ja minulgi oli tõsine kahtlus kas selline teguviis vastab kõigile hügieeni nõuetele.

See-eest sai pikalt väljas asuvas kuumavee basseinis vedeletud, aga sealtki hirmutasid meid morskasid meenutavad ameerika turistid minema. Kobisime pisikesse sisebasseini ja peagi ilmus välja järgmine, keda meie kamba kõige pisem viie aastane laps iseloomustas sõnaga "Hippo" ehk jõehobu. Pole ju kõige delikaatsem väljendus aga nagu öeldakse lapsesuu ei valeta. Kui too aafrika jõeelaniku austava nimetuse teeninud isend mitte eriti graatsilise plartsatusega vette laskus ootasin tõemeeli, et enamus veest ja lapsed üle ääre välja lartsatavad. Seda küll ei juhtunud, aga vees mõnulemise isu oli taolise ilumeelt vägistava vaatepildiga läinud. Chale's tegime kerge õhtunäksi ja toksisime siis igaüks oma läpakal, kes uudisi vaadates, kes facebookis, kes blogides:)

Mt St Anne - 1

Nagu eelnevalt mainitud saabusime eile õhtul selle suusamäe all asuvasse chalet'sse. Oleme üürinud 4 magamistoalise ja suure elutoaga koha. Mingi mulje saamiseks riputan siia üles pildi, mis võetud elutoast köögi suunas, kus askeldab kari naissoost tegelasi. Tuleb tunnistada, et meie kolme ja poole Eesti pere juures on neil siin vägev arvuline ülekaal.

Elamine on pikalt suurem kui kõrval olevas hotellis olevad toad, kus muidu oleme peatunud. Miinuseks aga see, et asume natsa kaugemal gondlist, tegelt on tavalisest 50 meetri võrra pikema jalutuskäigu üle patt nuriseda. Varahommikul selgus ka teine miinus, kui rahvas veevärki kasutama hakkas. Mingil põhjusel on torustiku tegevus nii vali, et tundub nagu elaksime linna veevarustusjaamas, sissevoolu torude kohin ja kanalisatsiooni mulksumine ei lasknud enam magama jääda.

Aga olles juba ärganud kobisin dushi alla, kust tuli vaid tulikuuma vett:( Mis kurat, oleksin peaaegu oma viimased karvad pealaelt maha keetnud. Jahutamise eesmärgil kõrge kaarega kuuma vee pritsimisega sain lõpuks siiski enamuse seepi peast maha, shampooni miskipärast siin ei pakutud:( Hiljem siiski selgus, et tegu oli sellise prantsuse toruinseneride väljamõeldisega, millele minu haridus peale ei hakanud:)

Hommikusöök möödus rõõmsalt suures kambas ja teatava üllatusena olimegi vaid pisikese hilinemisega valmis mäele minema. Eelmine nädal sadanud paduvihm ja sellele järgnenud kiire külmalaine olid teed uisurajaks muutnud nii, et mäesuusasaabastega liikumine eeldas akrobaadi treeningut. Meie kaasaga otsustasime mitte riskida jalaluumurruga enne mäele jõudmist ja vahetasime jalatsid suusasaabaste vastu alles mäe all.

Gondlist piilusime murelikult mäele ja metsa alla, kus paistis lund tavalisest hulgast palju vähem olevat. Kivid ja kännud olid väljas ning kohati isegi rohututte näha. Mäe tipus tegime paar perepilti enne kui rõõmsalt lahku läksime. Lapsed põrutasid kohe järsule mäele, meie kaasaga tegime paar sõitu laugemal. Esimesel laskumisel selgus, et asi polnud eriti hull, nõlvadel oli vaid üksikuid jäiseid laike.

Üheteist paiku saime lastega mäetipul uuesti kokku ja nüüd kauplesid nad mind endaga kaasa, emme polnud paraku veel enda arust valmis järsuks mäeks ja läks tagasi endisele rajale. Laste valitud nõlval oli lauges osas jäiseid laike rohkem kuid järsk osa mõnusalt sõidetav. Tegelt ei sega ka jäine pind kui tegu pole just lausjääga ja ise õieti sõita.

Kuna hommikul olime oma tuttavad kaotanud siis hoidsime silmi lahti aga ei näinud neid kusagil. Otsimise käigus sai isegi põhjanõlvale trett tehtud aga ei midagi. Ainsaks positiivseks tulemuseks oli paari hea foto jäädvustamine. Ühe neist avaldan veidi hiljem seoses omapärase taustaga. Teise võtsin tõstukialusele rajale, millel on näha kui vähe rahvast mäel - enamasti võis tervel nõlval olevaid inimesi ühe käe näppudel üles lugeda. Suusatada on nii super mõnus - ei mingeid tõstukisabasid, terve mägi sinu päralt.

Vahepeal läks lastel olemine jahedaks, käisime korraks mäetipu kohvikus ja võtsime kuuma kakao. Kallis ta ju on aga ajakulu tagasi chalesse minemiseks ja seal kakao tegemiseks ei tasu end ära, mugavus maksab ka midagi. Gondlis istudes märkas pisem plika kuidas vanema tüdruku suusaprillidelt peegeldume meie ja kogu ümbruskond naljakalt kõverdunult, seegi sai fotole võetud. Parempoolsel fotol on prilliklaasi suurendus vasakpoolselt pildilt.

Pärastlõunal kippusid mõlemad plikad kihutama, kuna heas korras mägi ja rahva puudumine andsid selleks võimaluse. Mul oli kohati raskusi järgi saamisega. Hoiatasin, et nii ei maksa kihutada, sest kukkudes võib paraja laksu saada. Kui just kange tahtmine siis tehku seda viimasel päeval, raskema lopsu puhul ei lähe vähemalt piletid raisku:) Aga tuleb tunnistada, et nakatusin isegi mõnusast kiirusetunnetusest ja nii me siis kimasime kolmekesi mäest alla. Lendasin ka kaks korda ja lohisesin õige pikalt mööda mäge. Muud hullu ei juhtunud kui et pidin lume jopest ja isegi pükstest välja raputama.

Viimastel piltidel kimavadki lapsed täislauluga mäest alla meie chalet poole, mis samuti fotol tagaplaanil näha. Suusad jätsime katusekasti, ise jalutasime mööda jäist teed toa poole, kus emme tehtud kuum kakao ootamas.

Pliiats

Ülevaloleva pildi peal on näha üks võimalus kuidas USA valuutat kasutada - selle pliiats sisaldab $7.33 USA paberraha. Kui nii edasi läheb (pean silmas eelarve defitsiiti ja valitsuse ning kongressi otsustusvõimetust) siis ilmselt ongi selline lahendus parim "greenbacki" jaoks. USA dollari väärtus igatahes kipub liikuma kindlalt odavnemise suunas, no vaatame mis ta aasta või paari pärast ülejäänud tegijate suhtes on. Ega muidugi Eurogi pole teab mis verstapost aga Hiina raha ja toorainetel põhinevate riikide valuutat tasuks jälgida, muidugi kui uut ja globaalset majanduskriisi ei juhtu. Praegu kipub siiski inflatsioonitont riikide finantsringkondi hirmutama hakkavat, kuidas muidu ilma pankrotti välja kuulutamata ülepea kasvavat riigivõlga kinni taguda.

Puhkusel!!!

Täna hommikul sõitsime välja Torontost ja jõudsime kohale Mt. Ste. Anne suusakuurorti. Varahommikul nägi meie elutuba just nii välja enne kui asju autosse tassima asusin. Suusad olid juba õhtul kasti pandud aga muu kraam vedeles kenasti põrandal kohvrites, mida kass tolliametniku huviga inspekteeris nagu pildilt võib näha. Teine pilt võetud just moment enne startimist läbi avatud pagasiluugi, kraam ja pere juba autos.

Aga mis sai meie kallitest koduloomadest??? Õnneks tulid appi eesti noored, kes siin ülikoolide juures tudeerimas ja töötamas. Sugulussidemed muidugi tulid ka kasuks:) Igatahes kuulsime koju helistades, et kutsa oli küll veidi kurvameelne aga võttis uued hooldajad ilma haukumiseta vastu. Kasside kohta ei julgenud küsida, sest eelmisel korral oli suurem kass mu tuttava peaaegu maha murdnud kui see silitada üritas. Aga küllap nad lepivad, ega keegi teine ju juua ja nämmi ei paku:)

Mis siis sõidust enesest, spidomeetrile igatahes keris 850 km juurde aga tänu minu juhioskustele, mida olen arvuti taga Colin McRae rallit mängides harjutanud (nagu kaasale põhjendasin), kulus selleks vaid paar minutit üle 8 tunni. Tegelt oleks kiireminigi saanud aga ma sihuke ettevaatlik tegelane ja politseinikke oli ka veidi liiga tihedalt teel mõõtmas. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et neid kiirteid oleks igaüks võinud ilma pingutamata 200 km/h läbida.

Igatahes saime kenasti kohale, seadsime end ootamatult mugavas ja suuremõõdulises chale's sisse. Ma ei teagi kuidas chalet eesti keelde tõlkida, vist midagi suuremõõdulise mäel asuva ridamaja moodi. Ülejäänud seltskond oli juba kohal ja peale oma kraami sissetarimist lasime õlledel vabalt. Homme ju tõsine "tööpäev" ees ootamas.

Suusavõistlused

Kolmapäeval oli suuremal lapsel Moonstone suusamäel Toronto koolide mäesuusavõistluste finaal. See andis mulle jällegi hea põhjuse töölt ärajäämiseks, teisipäeval kui küsisin ülemuselt vaba päeva polnud tal selle vastu midagi. Noh olin teda eelmisel päeval veidi nadist olukorrast välja aidanud, sest meid oli vaid 3 inimest kohal ja kui teised lõunale läksid leidsin, et keegi peab ikka valvesse jääma. Hästi tegin, sest ootamatult astusid läbi tähtsad ninad Ottawast ja oleks kole piinlik olnud kui ühtegi inimest poleks kohal viibinud.

Hommikul igatahes viskasin tüdruku bussi peale ja sõitsin ise autoga poole tunni pärast järgi. kohale saime enam-vähem samal ajal aga kohvikust paarisaja lärmava teismelise hulgast oma lapse leidmine osutus võimatuks. Korra astusin juba ligi ühele blondile plikale õnneks sain enne jutu alustamist aru, et tegu polnud mitte minu lapsega. Tagasi õue jõudes nägin kuidas ta koos sõbrannaga lifti peale hakkas minema. Jooksin järgi ja kisasin aga plika ei kuulnud mind, oli nii süvenenult jutuhoos.

Sain ta siiski peagi kätte, selgus et võistlusrada asub hoopiski teisel mäel ja esimesed pidid startima kella 9:45 paiku. Stardinumber oli tal 98, aga oma grupis pidi üks esimesi rajaleminejaid olema. Mul oli veidi aega, kuid sõitsin igaks juhuks kohale. Hea et olin veidi varem, sest ootamatult alustati võistlusi nende grupiga ja #90 võistleja tuligi juba väravate vahelt alla. Jõudsin vaevalt mäest üles ronima hakata, kui juba paistis tuttava jope ja stiiliga suusataja. Igaks juhuks hakkasin filmima, hästi tegin sest peagi selgus, et tegu oligi minu lapsega. Filmisin oma seebikarbi maksimaalse 3X optilise zoomiga, tulemuse üle ei saanud eriti kurta.

Tüdruk tuli suht ettevaatlikult aga ilusate sujuvate kaartega. Lauges osas oli asend veidi liiga püstine, kuid muidu paistis hästi minevat. Ta ise tunnistas, et oli igaks juhuks kindla peale läinud, et issile ikka miskit filmi peale ka jääks. Ootasin kuni ta sõbranna tegi oma sõidu ja filmisin tedagi. Leppisime kokku, et plikad teevad veel paar laskumist ning saame siis kohviku juures kokku. Parkisin auto ja läksin neid ootama, sõbranna ilmus välja aga minu plikat ei kuskil. Mitte ei saanud aru kuidas paar sõitu kolmveerand tundi võtab.

Kui plika lõpuks saabus selgus ka põhjus, nimelt olevat ka teine sõit toimunud, millest teda alles mäe otsas informeeriti. Toda olevat julgemalt läbinud, kahju et ei saanud filmida. Sõbranna kiirustas tagasi starti teisele sõidule, aga nagu hiljem kuulsime jäi napilt hiljaks. Seda juhtus veel paari lapsega, sest organiseerijad polnud kohe algul teatanud, et toimub kaks sõitu. Igatahes kella poole ühe ajal pidi algama slalomi võistlus.

Kohvikus kinnitasime keha enamasti kaasasoleva toidukraamiga, sest siinsed hinnad olid ennekuulmatud. Isegi tühja topsi eest küsiti 25c ja kuuma vee eest 50c, hea et hingatav õhk oli priilt saada:) Toksisin veidi läpaka taga, wifi levi muidugi polnud, me pole ju Euroopas. Seoses varase ärkamisega kippus uni kallale, sõitsin tagasi võistlusmäe parkimisplatsile, lasin istme alla ja tegingi autos lühikese uinaku.

Kui ärkasin panin üllatusega tähele, et polnudki külm hakanud, ehkki ei olnud soojendust peal hoidnud. Temperatuur oli vahepeal tõusnud üle nulli, muretsesin et see teeb raja pehmeks ja slalom ju lõhub ka rohkem. Õnneks oli eelnevate päevade külm piisavalt sügavalt pinnase jahutanud nii, et võistlusraja jääpind oli endiselt kõva ja jäine.

Seekord oli mul piisavalt aega, et veidi mäge mööda üles soodsamale filmimispositsioonile ronida. Keegi ei tulnud ka uurima, kas mul on siin õigust olla kuna riietus oli väga sarnane mäetöötajate omaga. Hoopiski tulid mäe all nii võistlejad kui muud tegelased infot küsima, üks seltskond isegi soovis lumelaua õppetundi võtta. Kahjuks pidin neile teatama, et ei saa aidata kuna ei tööta siin.

Jälle oskasin plika stardi maha magada aga suurema osa sõidust sain siiski jäädvustatud. Slalomi sõitmine tema suht pikkade suuskadega on tonks maad raskem, aga laps läbis raja sellele vaatamata täitsa ilusti. Finishisse jalutades kohtasin ka ühte tuttavat eestlast, kes oli oma poja ja tolle sõbra võistlusele kaasa elama tulnud. Tema poiss töötab suusakeskuses instruktorina ja sõitis väga ilusti, võites esikoha. Lõpuks tehti ka pilt kolmest noorest eesti suusatajast kohaliku eesti lehe tarvis.

Suurslalomi ajad olid lõpuks välja pandud ja laps selle põhjal oma koolist teisel kohal ning üldkokkuvõttes 21. Minu arust igati tubli tulemus kui arvestada, et ta pole kunagi väravate vahelist võistlussõitu treeninud ja saab talve jooksul maksimaalselt 10 korda mäele kui meie suusareis välja arvata. Kahe ajal oli teine laskumine ja siis pakkisime kiirelt asjad kokku, et Blue Mountainisse sõita. Kui ma juba nii kaugele olin tulnud ja päeva töölt vabaks võtnud tahtsin ise ka suusatamist nautida.

Valida oli kas veidi lühema ja pisemaid teid mööda kulgeva marsruudi või siis kiirema aga igava maantee sõidu vahel. Otsustasime uue ja huvitava kasuks, mida polnud kunagi varem kasutanud. Kaart osutus teataval määral vananenuks ja GPS oli koju jäänud, ühes kohas lõppes autotee lihtsalt otsa, sest talvel läks sealt edasi vaid lumesaani rada. Kogu ettevõtmise tegi huvitavamaks ka asjaolu, et kui kaardil on teed märgitud numbri järgi siis tegelikkuses leiad ristmikel keskmiste ja väiksemate teede puhul vaid nime, number pole praktiliselt kunagi juurde lisatud.

Pidin siis kõhutunde järgi sõitma aga ruumiline orienteerumine on mul üsna hea ja Ontarios on tänu suht korrapärasele teede plaanile raske ära eksida. Peale paari huupi enam-vähem õiges suunas valitud pöördele sattusimegi tuttavale teeotsale, kust oli vähem kui pool tundi mäele. Parkimisplatsile saime veidi enne õhtuse suusatamise algust, tänu millele oli vabasid kohti ka mäe lähedal saadaval.

Kohvikusse jõudsime just selleks ajaks kui masinad mäge silutama asusid. Võtsime kerge eine ja otsustasime suusatada ilma vaheajata nii kaua kui viitsime. Ilm oli harjumatult soe nii, et pidin vahepeal oma fleece sisse viima. Kiivri alt mütsi siiski ei saanud ära võtta, muidu võiks higine pea veel külmetada. Ka siin oli vaatamata sulale ilmale lumepuru alune kiht kõva ja jäine pakkudes teravatele kantidele head pidet. Kaheksa ajal teatas laps, et hakkab väsima, mõni ime ta ju poole kuuest ülal. Tegime viimase kiire laskumise ja korjasime siis asjad kokku.

Kahetunnise autosõidu ajal meil kunagi igav ei hakka. Enamasti lobisesime kõikvõimalikel teemadel, see ju ainus aeg kus saab rahulikult kiirustamata vestelda, "quality time with daddy" nagu plikad poolnaljaga seda inglisekeeles kutsuvad. No ja kui jututuju pole kuulame CD pealt mingit raamatut või raadiost uudisi. Muusikat ei viitsi ma eriti kunagi kuulata, see teeb uniseks, ja minu maitse või maitsetus on ka selline, mis teistele peale ei lähe.