Lõpuks nüüd pühapäeval sain mahti veidi kirjutada meie eelmise nädala rannapuhkusest. Hommikupoole panin asju kokku ja rohisin tomateid, pärastlõunal avasin esimese oma kahest Eestist toodud A. Le Coq õllest ja asusin blogi toksima.
Selle aasta kolmanda ametliku puhkuse otsustasin veeta pere seltsis Awenda rannas, mis asub umbes 150 km Torontost põhja poole, kahe tunni autosõidu kaugusel kui ummikuid pole. Awenda on meie lemmikrand, sest sarnaneb vägagi Eesti põhjarannikuga kuid vesi palju soojem. Kes iganes Toronto lähiümbruses ei pea paljuks super ilusasse randa sõitmiseks paari tundi kulutada, sellele soovitan soojalt. Olen ka varem temast bloginud, asjast huvitatud võivad Awenda või rand alt otsida. Ja kui Ontarios või Canadas telgitamise, matkamise vastu huvi siis soovitan täpsema infi leidmiseks vaadata vastavalt Ontario või Canada rahvusparkide veebilehti.
16-07-2011
Vältimaks eelpool mainitud liiklusprobleeme, mis kipuvad laupäeva hommikul ja eriti reede õhtul muutma tavalise 2 tunnise sõidu 4 või isegi 6 tunniseks ajasin rahva varakult üles. Plaanitud 8'se väljasõidu asemel saime teele pool üheksa, mis polnud ka paha. Liiklus oli juba tihedavõitu, kuid vaid paar lühiajalist ummikut ei lisanud rohkem kui 10 min juurde.
Parki pöörava tee otsal oli hoiatus, et rohkem vabu kohti pole. Viimastel aastatel peab ette broneerima, et oleks lootust kohta leida, rahvusparkides viibimine on muutunud väga populaarseks. Paremate kohtade ja telgiplatside puhul on vajalik viis kuud ette kinni panna, ja isegi siis lähevad need loosi mõne minutiga. Varem kui hinnad odavamad pandi igaks juhuks kinni mitu aega ja hiljem lihtsalt tühistati, nüüd on aga metsas telkimine pea sama hinnaga kui öö odavas motellis. Tekkis isegi ärimudel kus inimesed panid populaarsed kohad kinni kogu hooajaks ja müüsid neid siis hiljem ebays kõva hinnalisaga edasi.
Panime end sissepääsu juures kirja Hundi nimelises kompleksis (Wolf campground) kohale 263. Kokku on siin ligi 400 telgiplatsi kuues kompleksis, mis kõik erinevate loomanimedega tähistatud. Enamuses neist oleme Kanadas viibimise aja jooksul ka telkinud. Telgiplatside arv tundub suur aga park on nii pirakas, et ülerahvastust ei teki, noh vähemalt mitte sellist mis Torontos, ja mille eest enamus põgenevad. Neli erinevat liiva ja kiviranda hajutavad peesitajad piisavalt laiali.
Kohe platsile jõudes jätsime naabritele kustutamatu mulje, sest asju autost välja tõstes pillasin ühe Pilsner Urquelli purgi maha, mis hakkas mitme peenikese joana külje pealt pritsima nagu deodorandi purk. Märjukest ei saanud kaduma lasta minna nii, et pikemalt mõtlemata surusin kiirelt londi aukude peale. Segaduse tekkimise vältimiseks lisaks, et londi all pean silmas huultest ja keelest koosnevat toitumismehhanismi, mitte seda alumist, mida ka "human lower horn" Futuramas kutsutakse:) Alles siis märksin mõnevõrra ehmunud näoilmet telkimisplatsi naabri näol, mis peegeldas suht selgelt mõtet: "Oh my god, we have to camp next to this bunch for several days" (Oi kurat, peame mitu päeva selle pundi kõrval telkima)
Telkimisplatside iseloomustuse juures on tavaliselt ka privaatsuse märge. Meie praegune oli hinnatud keskmise privaatsuse taseme peale, mis tähendas et ühelt poolt naabrid suht lähedal, aga muudes suundades paistis puude vahelt üks kaks telki või autot. Panime telgid üles, mehed pisema, naised suurema. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et telk sai valepidi kallakuga, sest unustasin, et selles telgis on jalad ukse poole. Ei viitsinud ümber tõsta, eks teeme enne magama minekut. Nüüd kiirelt kerge näks, päikesekreemitamine ja siis randa.
Parkimisplatsid olid nädalavahetuse puhul nii täis, et pargitöötajad juhendasid kuhu sõita. Saime siiski suht soodsa koha, kust polnud eriti pikk tee teise, ehk koera randa. Esiteks pumpasime täispuhutavad vakstust paadid suure jalapumbaga täis. Need olin ostnud $10 eest eelmisel päeval poest sel ajal kui mu vasakust esikummist järjekordset kruvi välja sikutati. Reklaami järgi pidid lausa kahte täiskasvanut suutma kanda. Leidsin, et sellise raha eest on nad väärt isegi kui ainult veidi aega vastu peavad. Eks ma kujutasin ette kuidas lesin paadis, õlle ja raamatuga, see veel parem kui eelmine suvi rõngaga.
Tütarlapsed võtsid paadid selga, mina naabripoisiga kaks süsta kahevahele. Vesi oli rannas soe, esimene asi sisse supsata kuna ilm päris palav ja tassimine polnud just kah jahedamaks teinud. Järgmisena lasime süstad vette ja istusime sisse. Küll oli mõnus mööda vett libiseda, süst on veel parem veesõidu vahend kui kanuu. Libiseb sujuvamalt, kannatab rohkem tuult ja lainet ainult ei mahuta nii palju kraami. Tagasi randa tulles ütlesin kaasale, et see on üks õnnestunumaid "investeeringuid", mis olen kunagi teinud. Mõnesaja dollari eest koorma kaupa naudingut, kuidas ma küll enne ei olnud selle peale tulnud, kole mõelda kõigi nende kadunud aastate peale, mis ilma süstata mööda saadetud:(
Vahepeal oli aga rannas juhtunud tragöödia, vähemalt meie koera vaatevinklist nähtuna. Järgnev kirjeldus põhineb pealtnägijate tunnistuste vahendamisel. Nimelt jooksis meie sõbraliku kutsa juurde üks sea näoga lontrus ja lõi ilma mingisuguse hoiatuseta hambad kaela asudes kõri läbi närima. Koko pistnud karjuma nagu oleks teda vägistatud ja enne kui meie pere jahmatunud liikmed jõudsid reageerida kargas omanik oma koerale peale ning väänas ta Koko kaela küljest lahti. Eks nad olid parasjagu ehmunud ehkki väitsid, et nende koer pidavatki nii "mängima". Eriti usutav see ei tundunud, eriti teades et Bull Terriere kasutati kunagi ameerikas põgenenud orjade püüdmisel nagu väidetakse.
Ausalt öeldes ei saa aru mida kuradit omanikud taoliste kommetega koeri avalikku randa kaasa võtavad, eriti teades et see tõug on Ontarios keelatud. Oleks me probleemi üles tõstnud, oleks see koer kohtu otsusega magama pandud, sest omanikud rikkusid õige mitut reeglit. Aga vaiksete viisakate eestlaste kombel olime ilmselt liialt leppivad. Alles hiljem tuli pähe mõte, et sama hästi oleks too koer võinud mõne lapse kõrri karata, keda seal nii mõnedki ringi kakerdasid. Koko igatahes sai taolisest mängust lisaks kärnale kaelal ka paraja psühhotrauma, sest lasi ka järgmisel päeval hädakisa lahti kui üks suurem sõbralik Retriiver tuli nagu normaalsetel koertel kombeks pahaaimamatult ta sabaalust uudistama. Ei tea kas peab nüüd Koko psühholoogi juurde saatma ja arve Bull Terrieri omanikule saatma:)
Ülejäänud päeva lesisime rannas, ujusime, lebotasime täispuhutavates paatides (mis oma $10 hinnaga on teisel kohal minu edukate investeeringute nimekirjas:) ja sõitsime süstadega ringi. Telgiplatsil praadisime vorstikesi õhtusöögiks. Läpakat välja võttes selgus, et netipulk ei tööta. See oli teataval määral üllatav, sest pidavat igal pool Ontarios funksima sealjuures ilma lisamaksuta. Kui aga mobla kah pilti ette ei võtnud hakkas tekkima kahtlus, et oleme mingis anomaalses piirkonnas kus levi pole. Hiljem selgus, et just nii see ongi nagu pargi personal kinnitas vaatamata faktile, et oleme suht asustatud piirkonnas!
17-07-2011
Järgmisel hommikul ronisin telgist välja ja kasutades kõiki platsi eeliseid panin kohvimasina peale, meil ju elekter ja ettenägelikult olin kohvimasina ja pähklimaitselise koore kaasa võtnud. Milline kaif oleks metsas värske kohvi lõhna peale ärgata aga kahjuks kaasa ei oska või ei viitsi mulle kohvi hommikul teha:) Kuna naabripoisil oli nohu, üldise väsimuse ja peavalu näol olemine veidi nigelaks läinud, sõitsime peale hommikusööki kohalikku linnakesse, et arstimeid osta. Apteegis võttis meid jutule asjalik tädi, kes teadis mitut rohtu pakkuda, lõpuks jäime ikka selle juurde, mida ise olin edukalt eelmisel nädalal söönud. Mingi üldine külmetusvastane ravim, mis lihtsalt olemise sutsu paremaks teeb. Pakil oli hoiatus, et liigse tarvitamise korral kutsub esile eufooriat, ei viitsinud uurida mis aine see küll võiks olla, millel taoline mõju lisaks külmetuse sümptomite vastu võitlemisele.
Patsiendi olemist paraku ei muutnud tabletid karvavõrdki. Tim Hortonist võtsin talle iced cappucino, millel oli hoopis parem mõju:) Et juba linna sai sõidetud, astusin ka notipoest läbi täiendamaks enda õllevarusid, et alkoholi tase veres merel olles hädaohtlikult madalale ei langeks nagu Horace Rumphole tavatseb väljenduda, tema küll tarbib selleks otstarbeks tavalist Claret. Telgiplatsile tagasi jõudes selgus, et kaasa eelistab rannale telgi juures lesimist ja lugemist, mis ikka külmkarp kaasa ja lastega randa.
Liiva oli päike nii palavaks kütnud, et metsa alt veeni tuli lausa joosta. Eesti inimesele oli tegu igatahes uue kogemusega, ja kuumad päevad alles ootasid ees. Soodsa koha leidsime endale kohe vee ääres kasvava põõsa varjus, panime ka päikesevarjud üles, et mitte totaalselt ära küpseda. Enamuse ajast olime kas vees või vee peal erinevate sõiduriistadega. Vanem plika snorkeldas ehk ujus lestadega mask ees ja toru suus. Kui keegi teab, ühesõnalist eestikeelset sõna selle tegevuse kohta paluks ka mind valgustada. Sukeldumine see igatahes ei ole, sest balloone pole ju seljas ja üle paari meetri vee alla toruga ei lähe. Vesi oli uskumatult selge, põhi näha 7 - 8 meetri peale, kohati tekkis üle parda vaadates lausa tunne, et võib alla kukkuda.
Kui nelja paiku kõht tühjaks läks sõitsin tagasi telgiplatsi juurde toitu tooma. Lapsed jäid süstade ja paatidega randa, toitu on lihtsam transportida kui süsti ja paate. Kaasa tegi võileivad, mina võtsin terve arbuusi ja lusikad randa kaasa. Läksin arbuusiga laste juurde, samal ajal kui kaasa koeraranda jalutas. Lõikasin rohelise palli taskunoaga pooleks ja asusime pugima, kaks lusikatega varustatud humanoidi kummagi poole kallal. Vaatamata esialgsele vaimustusele kippus arbuusist lusikatäite uuristamise hoog vaibuma vaatamata enne vaevanud janule. Lõpuks olime kõik hingeldades sirakil rätikutel kõhud ees nagu oleks arbuusi pooliku kõhunaha alla toppinud. Muideks arbuusi olen siin alati söönud lusikaga õõnestades, sest viilude ampsamisel kipub mahl habemesse voolama. Pealegi esteedina ei meeldi mulle hiljem üle kere kleepuda:)
Peale lühikest puhkust tuli suunduda koeraranda. Kahe süsta ja kahe paadiga oli mitu lahendust aga lõpuks otsustasime, et mina ja vanem laps sõidavad süstadega vett mööda samal ajal kui teised lapsed paadid randa mööda seljas kohale tassivad. Oleks võinud paate slepis vedada aga vastutuul oli selleks liiga tugev, pealegi võtsime süsta ka kogu muu rannakraami. Koeraranda jõudes nägime teisi juba ujumas, nad olid isegi kiiremini kohale saanud. Sõime suitsuvorsti võileivad, mis läksid päris mõnusalt eelnenud vesise kõhutäie peale. Paraku kaasnes võileibadega rannas ilmselt möödapääsmatu liivakrigin hamba all, tuli tuttav ette lapsepõlvest Pärnu rannast kui ema võileibu pakkus. Kui keegi teine ei viitsinud istusin ise süsta ja tegin oma paaritunnise pikema ringi järvel nautides vee loksumist ja vabaduse tunnet.
Kaheksa ajal seadsime end minekule. Seekord otsustasime katsetada uut trikki ja siduda täispuhutud paadid auto katusele süstade otsa. Tegime lihtsalt kasutades kaasas olnud pesunööri, mille tõmbasime aeruaukudest läbi ja kahelt poolt katuseraami külge kinni. Teatava üllatusena olid paadid ikka kenasti katusel kui telkide juurde jõudsime ja edaspidi transportisimegi neid niimoodi. Täis ja eriti tühjaks pumpamine oli ettevõtmine, millele kulus aega ning vaeva vaatamata sellele, et taaskasutuskeskusest ostetud jalapump ülihästi töötas. Sain jälle kord kinnituse, et iga head lahendust või leiutist annab alati parandada. Järgmine tase oleks kanuu lisamine katusele:)
Õhtusöögiks küpsetame jälle samu vorstikesi, keegi ei kurda, sest värske õhk ja aktiivne tegutsemine tekitavad hea isu. Seekord veab ka kutsal, kuna kaasa pillab vorsti maha, mille loom muidugi endale saab. Eks ta ole õiglane ka, kui meie puhkusel mõnuleme võiks loomalegi veidi erilist lubada. Õhtu poole on kuulda müristamist ja ma polegi kaua telgis lesinud kui hakkab välgatama ning päris tihedalt kõmisema. Ronin kaasa utsitamisel vastu tahtmist välja, et märga kartvad asjad autosse varjule viia. Õieti tegin, sest just kui olen raamatud sisse visanud hakkab tibutama ja peagi ka äikesele kohaselt kallama. Jääme vihma saatel magama.
Ootamatult äratab vali pauk, mis kostab kui jahipüssi lask. Sellele järgneb paar raksatust, võimas ragin ja massiivne mürtsatus nii et maa väriseb. Kuna olen metsa langetanud mõistan kohe millega tegu. Pimedas tundub nagu oleks langenud puu meie telgile, kuid ega poleks miskit ette jõudnud võtta. Ikka kostab veel alla jäänud pisemate puude ja okste vaevalisi praksatusi, mõni õnnelik ilmselt viibutab end uuesti püsti. Uni on läinud, kuulatan pingsalt, ega rohkem puid pole langemas, uuesti magama jään alles tunni pärast. Hommikul selgub, et plikad ei kuulnud midagi, magasid nii sügavalt. Puu on kukkunud meist umbes 50 meetri kaugusel teise telgiplatsi vahetus läheduses, õnneks polnud seal parasjagu kedagi telkimas.
18-07-2011
Hommikul ajan end jälle enne teisi üles. Teen kohvi ja söön paar saia sel ajal kui toksin lühikokkuvõtet senisest tegevusest läpakasse. Teised saavad alles 2 tunni pärast üles. Seekord jäävad nii kaasa kui pisem plika platsile lugema ja laisklema, las igaüks teeb mis tahab, puhkus ju lõpuks. Samas ei saa ma aru mis mõtet üldse randa telkima sõita kui randa ei viitsi minna. Lugeda ja laiselda saab ju kodus ka!
Läheme kolmekesi esimesse randa, seekord võtame vaid ühe süsta maha sest naabripoisil pole vaatamata rohu manustamisele parem. Ta lesib põõsa varjus ja kuulab klappidega musa. Ujumas siiski käime kõik koos kuna ilm on iga päevaga palavamaks läinud. Proovin üksi süstaga saarele sõita aga tuul on liiga tugev ja laine kõrge, poolel teel viskab üks pirakam sisse ning lööb põlle kõige täiega sülle. Pean tagasi pöörama, ilma põlleta tuleks liiga palju vett sisse aga vee peal lainega põlle tagasi panek käib mul üle jõu ja oskuste.
Huvitav, et käed ei väsi, ainult turjalihased kisuvad krampi. Aga kui toetan istme seljatoele mugavamalt kaob ka see. Igati mõnus ning kiire alla tuult ja lainet ranna poole sõuda. Vahepeal saab isegi pikematel lainetel veidi surfata, annad aga õigel ajal hoo ja süst libiseb lainet mööda oma 10 meetrit nii et parraste ääres vahutab. Tagasi randa jõudes käime kõik koos ujumas. Tassin mõned ilusamad kivid autosse, et kodus kiwide ja viinamarjade juures olev niru varjus olev muru nendega asendada.
Telgiplatsil sööme kere täis ning panen asjad kokku, sest mind ootab ees sõit Torontosse. Keegi peab ju kasse toitma, pealegi tuleb teisipäeval tööle minna. Otsustasin igal juhul ka kolmapäeva lisaks neljapäevale vabaks küsida, et rohkem rannas olla. Poolel teel linna tundsin kuidas äkki lõi kuuma ja niisket õhku aknast sisse, ju siis siin oligi see õhumasside piir. Liiklus polnud paha, koju vähem kui kahe tunniga. Esimene asi bens võtta, et järgmine päev sellele aega ei kuluks. Kodus kasside liiv vahetada, neile süüa anda, kolu sisse tassida ja arvutil surfata - ega üksi kodus pole elu meelakkumine.
Eks igal koeral ole oma iseloom. Ma nimelt tõrgun uskumast, et kõik kindla tõu esindajad on pahad. :)
ReplyDeleteOlen terve elu boksereid kartnud, aga kui omale kogemata kombel bokseri saime, siis selgus, et pole leebemat koera kui meie boksu. Terve oma pika elu jooksul ei urisenud, hammustanud ega näksanud ta kordagi, haukumisest rääkimata. Samas on teda rünnanud koerad olnud just nimelt bokserid. Nii, et neid on igasuguseid, kõik sõltub ilmselt koera iseloomust ja perest, kes teda kasvatab.
Peretuttavatel on just täpselt selline bullterjer, kes Su pildi peal. Ja samuti - pole leebemat looma olemas, kui nende Häki. No ausalt kohe. Ta jagab elamist koos kahe kassiga, magab nendega sõbralikult koos ja üldiselt arvab ennast olevat pisikese sülekoera. Kurb kui selline vahva koer ära keelatkse, sest ta kindlasti on tapja. Kõik on ikka kasvatuses kinni. :)
Probleem on selles, et nende koertega on siin hulgaliselt pahandusi juhtunud, kannatajaks teised koerad ja väikesed lapsed. Ja muidugi võivad nad olla imekenad, kuid kõik on kasvatuses kinni. Miks muidu on tekkinud hulgaliselt koerte kasvatuse videosid ja filme... Kahjuks aga ei saa inimestele ette kirjutada, kuidas oma koeri hoida ja treenida, nii minnakse lihtsamat teed ning keelatakse pigem kutsad ära.
ReplyDeleteSee sündmus ehmatas aga tõsiselt, sest teine koer pani lahti saades otsejoones ilma haukumata meie Koko suunas vudima ning murdis ta kohe maha. Vaene Koko oskas ainult õnnetult niutsuda. Arvestades millise jõuga peremees oma kasvandiku peale langes, oli tal ilmselt selge pilt, mis juhtuda võinuks...