Nädalavahetusel käisime naabripoisiga kohalikku tähtsamat autovõidusõitu vaatamas, mille nimeks Honda Indy Toronto. Tegu on Ameerika ja ilmselt kogu maailma võimsamate autode IZOD Indycar Series võidusõiduga. Mootorid on võimsamad kui vormel-1 omad suures osas tänu väiksemale hulgale kitsendustele. Kõik autod sõidavad samade 3.5 liitriste Honda V-8 mootoritega. Kiirused raja sirgemates kohtades ulatuvad kuni 300 km/h.
Otsustasime rattaga kohale sõita, kuna lähedased parkimisplatsid olid eeldatavasti täis ja kaugematelt kõndimine võtaks sama aja kui rattaga kogu tee läbimine. Võistlus toimus Ontario järve ääres, osaliselt kohalikul maanteel, osaliselt suurtele parkimisplatsidele joonistatud rajal. Päike põletas vägevalt aga nõrk tuul järvelt funksis nagu konditsioneer, paras t-särgi ilm. Juba lähemale jõudes oli aru saada, et toimub midagi ebatavalist, mootorite möirgamine kostis kilomeetrite taha. Raja kohal olevat silda ületades nägime esimesi masinaid enesetapjalikul kiirusel mööda kimamas. Parema ülevaate saamiseks otsustasime peatribüünile ronida.
Teel sinna sattusime peale Honda modellidele ja ma ei saanud jätta kasutamata võimalust koos nendega pilti teha. No kui tihti siis ikka minu eas taoliste neiukeste vahele õnnestub pugeda:) Peatribüün asus kohe pitstoppide kohal, tänu millele sai jälgida nii autode tankimist ja kummivahetust, starte ja pidurdusi kui ka täiel kiirusel mööda kihutamist. Hea, et olime endale veepudelid kaasa võtnud, lahja Budweiseri õlu maksis siin 8.5$ purgi eest. Omaette huvitav oli autovõidusõitu üle pika aja vaadata, viimane kord jälgisin kohapeal Montreali vormel 1 etappi 90'te keskel. Samas nagu enamuse spordialadega, saab telekast palju parema ülevaate. Kõige segavam oli meeletu müra, mida need mootorid genereerivad. Kõrvade kinnitoppimine ei aita, sest terve keha vibreerib võimsate helilainete käes.
Vaatasime treeningsõidu lõpuni ja tegime lühikese jalutuskäigu tutvumaks muude vaatamisväärsustega enne kui Nascari kvalifikatsioon algab. Palju oli võidusõidu teemalist pudi-padi, mida üritati hingehinnaga pealtvaatajatele maha ärida. Mõned huvitavamad väljapanekud nagu Honda ajalugu tutvustav näitus eri autodega, kust ka moodne vormel ei puudunud. Stendil võimaldati katsetada, kiiresti suudad võistlusautol kummi vahetada. Huvilised olid kogunenud pikka järjekorda, mingi lava ees, kus võidusõitjad pidid peagi autogramme jagama tulema.
Leidsime, et vahelduse mõttes oleks huvitav ronida teisele poole rada asuvale tribüünile, kust avaneb samuti hea vaade rajale.
Teel sinna möödusime Ferrari väljapanekust, millest pildi võtsin. Kui lootsime, et ega Nascar nii tugevat müra tee kui Indy vormelid siis eksisime, detsibellid olid samad, ainult toon erinev.
Masinad rajal kihutasid tõepoolest piiri peal, vahepeal puutus kurvides vaid 2 - 3 ratast maad.
Seda sõitu tervislikel põhjustel lõpuni ei vaadanud kartes põhjendatult pöördumatut kuuldekahjustust saada. Ma ei kujuta ette kuidas saab kaks tundi järjest taoliseid detsibelle genereeriva masina sees olla. Tagasiteel sattusime võistlusautode garaazhide vahele, kus neid järgmiseks päevaks ette valmisati. Mõni masin oli üsna osadeks võetud ja mehhaanikud askeldasid palavikuliselt nende ümber.
Omaette huvitav aga enda raha eest küll ei viitsiks minna, seekord tagus Honda Motors kõik kulud kinni. Igatahes sai kord jälle kohal käidud ja oma silmaga ära nähtud. Naabripoiss väitis, et pole enam üldse huvitatud autovõidusõite vaatama minema ja ega minagi vaimustatud polnud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!