Spithami rand

Nädala sees tegime väljasõidu minu arust Eesti kaunimasse randa Spithami ja Nõva vahel. Olen kuulnud, et seal toimuvad aegajalt surfarite kokkutulekud. Mõni ime, sest rand on tuultele avatud ja liivaranna kohta läheb ootamatult kiiresti sügavaks. Tallinnast Nõvasse sõitmiseks on mitmeid võimalusi. Lihtsamaid olime kõik sõitnud, mistõttu valisime minu ettepanekul suht ebatavalise tee.

Tallinn - Risti - Piirsalu - Kuijõe - Variku - Nõva - Peraküla - RAND.

Ristilt paremale Piirsalu poole polnud meist keegi sõitnud. Tee oli korralik sile asfalt, liiklus praktiliselt puudus. Kuijõe juures keerasime vasakule Keila - Haapsalu maanteele ja siis kohe paremale Variku suunas. Kümmekond kilomeetrit enne Nõvat oli kaardil märgitud Nõmmekivi kivikülv, pidasime korraks kinni, et teeäärset suurt rändrahnu uudistada. Siin sõin ka esimesed selle aasta metsmaasikad, mida kivi ümber ohtralt leidus.

Varsti peale seda avanes paremal pool teed totaalse hävingu pilt. Mõni aasta tagasi olevat suur tulekahju laastanud kogu liivaluidetel paikneva metsa ja metsaaluse maantee ning kaugemal asuva järve vahel. Praeguseks oli osa mustunud tüverootsusid küll hunnikutesse korjatud aga pilt päris sünge. Samas paistis siin ja seal üksikuid seemnest tärganud männihakatisi ning õitsev põdrakanep vohas vägevalt näidates, et elu pöördub tagasi.

Nõval võtsime jäätise ja siis astusime läbi Peraküla RMK infopunktist, kus meile tutvustati kohalikke vaatamisväärsusi veidi lähemalt. Mulle jättis sügavaima mulje maailma eri paikade liivade vaatamine läbi mikroskoobi - uskumatu vormide rohkus ja värvide vaheldumine. Neugrundi meteoriidikraatri kohta oli asjalik väljapanek koos brecchia tükkide ja selgitavate kaartidega. Sellest olen varemgi palju lugenud igasugust materjali, nüüd siis avaneb esimene võimalus kivitükke oma silmaga vaadata ja katsuda.

Esiteks muidugi sõitsime randa, tegime kiire ujumise sulpsu ja siis otsustasime ette võtta matka mööda Liivanõmme õpperada. Esimene kolmandik rajast kulges tiheda männimetsa all, kus parmud ja sääsed kippusid kimbutama. Kohe algul nägime ära pisikese Allikajärve, mille pinnal õitsesid vesiroosid. Ühe murdunud puu kännu otsa oli nagu lillepotti iseäralik taimekooslus end kasvama seadnud.

Uuejõe ojakese juures oli parkimisplats ja mõnus telkimisala, arutasime et kui põhiline rannaäärne kämping peaks ülerahvastatud olema, siis sobib siinne päris hästi. Randa jõudes avastasime üllatusega, et torm oli jõesuudme totaalselt ummistanud, liivast tammi taha oli vähehaaval paras järveke tekkinud. Randa pidi jalutasime mõnisada meetrit tagasi ja keerasime siis männikusse, kus pidid jutu järgi "Hangad" ehk suured kuivanud männid leiduma. Peale lühikest ekslemist leidsimegi mõned jämedad kuivanud tüved metsast teiste puude vahel majesteetlikult seismas.

Andmaks aimu kui jämedad need on tuli inimene kõrvale seisma panna. Parkimisplatsil võtsime ujumisriided ja jalutasime läbi metsa Toatse rabajärve äärde. Seal oli märgitud supluskoht ja saadud info põhjal pidi rand küll pehme olema aga vesi selge ja soe, põhi kõva ning liivane. Märgiti ära ka kaanide leidumise võimalus.

Kohale jõudes selgus, et tegu on kohalike lemmik supluskohaga, vees sulistas hulgaliselt lapsi, kes ei paistnud küll kaanide pärast muretsevat. Vee värvus oli aga eriline, toon kõikus päikese käes lillakaspruuni ja punakaspruuni vahel. Sellises vees polnud ma varem supelnud, ujumisest suurt välja ei tulnud, sest meetrist palju sügavamat kohta ma ei leidnud. Samas ei jäänud nahale loodetud tumedamat jumet, mida järves leiduvad parkained võiks tekitada, noh seda küll juhul kui liguned sadakond aastat vees:)

Oligi aeg telkimiskoht valmis vaadata. Põhitelkimisalal rannas olid küll paremad kohad võetud aga viimane kirdepoolne tühi. See asus ka piisavalt kaugel, et ühe noorteseltskonna muusika ei kostnud siia. Telkimiskohad olid varustatud suurte grillahjude ja massiivsete piknikulaudadega. Meie omal laud puudus, jäi selgusetuks kas oli juba uue omaniku leidnud või polnud lihtsalt veel paigaldatud. Igatahes panime telgid üles ja võtsime kerge näksi. Peale seda haarasime õlled, veini ja kalja ligi ning suundusime randa lesima. Järsku jäi silma põnev päikesekiirte murdumise laik pilveribas. Mini vikerkaar, mis jättis mulje läbi atmosfääri kihutavast komeedist. Eks nii pildistataksegi suur hulk UFO pilte:)

Õhtusöögiks grillisime vorste, mis musta Karja leivaga sobisid suurepäraselt. Salatiks kõrvale oli kurgi-tomati-sibula segu. Kuna söögiga ja üldse mitte millegagi eriti ei kiirustanud siis avastasime toitusid kokku korjates, et päike hakkabki loojuma. kibekiiresti fotokad välja ja mullivein kaasa, ning randa loojangut nautima. Vaated olid super, Eestis on ikka nii kauneid kohti, et võtab hinge kinni.

Ehkki fotod on vägevad ei suuda nad pooltki tegelikkusest edasi anda! Taevasse tekkinud pilvekujund sarnanes minu arust eelajaloolisele vee dinosauruse luukerele, aga see oli nii pikk, et ei mahtunud täies ulatuses pildile.

Pildistasime, limpsisime veini ja nautisime sooja suveõhtut rannal vee ääres lesides. Lained loksusid rahustava kohina saatel liivale, olemine nagu filmis. Loojangust oli möödas oma tund aga ikka veel piisavalt valge, et pilte teha. kuna und ei tulnud läksime peale keskööd naabripoisiga randa mööda jalutama. Kõndisime paar kilti kuni neeme tipuni enne kui tagasi pöörasime. Sealt oli näha mitu majakat, Osmussaare ja Pakri omad tundsime ära aga nende vahel otse Soome suunalise kohta ei osanud arvata, milline see võiks olla. Ainus loogiline võimalus, et Neugrundi madalal on ka majakas, sest Hanko oma ei tohiks rannast kuidagi näha. Pool üks öösel, pea kõige pimedamal ajal, tegin veel pildi taevakumast kohal, kus päike end horisondi taga varjas.

Magama kerisime alles poole kahe paiku, kuid uni tuli mere kohina saatel kohe. Öösel tundsin mingil momendil, et kuum hakkab ja ronisin magamiskotist välja. Poole seitsme ajal ei saanud enam olla ning kobisin välja, päike kõrgel taevas ja küttis kui segane.

Võtsin oma rätiku, jalutasin randa, kus pidin end orasheina varju sättima, et ka siin liiga palav poleks. Uni oli jupiline, sest paar korda tuli kohta vahetada. Kerge meretuule tõustes pidin kere päikese kätte asetama, et jahe ei hakkaks.

Üheksa ajal ajas ülejäänud rahvas end jalule. Hommikukohv kulus marjaks ära ja stritsel sinna kõrvale nagu rusikas silmaauku:) Söök söödud, telk kokku pandud ja asjad autosse tassitud läksime jälle randa. Vesi oli soojuse poolest täitsa ujutav ja värskendav. Mina ei mallanud kaua niisama peesitada ja kui keegi teine ei viitsinud liigutada, lonkisin randa mööda Spithami poole.

Kui telkimisalal ikka olid mõned inimesed rannas siis jõesuudmest edasi polnud kedagi. Olin kella pealt aega vaadanud ja otsustanud poole üheni jalutada ning siis ümber pöörata. Selle ajaga jõudsin vana piirivalve putkani üsna neeme tipu lähedal. Vahepeal paistis rannas isegi meetrine, kahene liivakõrgendik, mida lained olid niipalju uuristanud, et rodu mände ümber kukkunud. Ainsaks inimtegevuse jäljeks paar vette asetatud kalavõrku, mis kaldale kinnitatud.

Vahepeal oli meretuul tõusnud tugevamaks ja laineharjad vahuseks muutnud. Jahe just ei hakanud aga vettehüppamise isu oli läinud. Toppisime asjad autosse ja sõitsime Spithami neeme tippu vaatama, kas leiame mõned Neugrund brecchia rahnud, millest enne juttu oli. Kuna teadsin enam-vähem kuidas need peaks välja nägema, märkasin kohe randa jõudes esimest - sama mille pilt Eestimaa Kivimite Kivi Aabitsas.

Neemel jalutades leidsin teisigi väiksemaid, millest ühe juurest sain paar eelmistest toksijatest mahakukkunud kildu. Rannaliivast õngitsesin rusikamõõdus kivi, mis paistis samasugune välja. Üldse oli seal ohtralt ilusaid mustrilisi ja muidu põnevate vormidega kivisid, mida kahjuks kaasa ei saanud tarida:) Kivide vahel jäi silma eriliselt kirev lilleke, taoline oleks iga kivitaimla pärliks.

Vaatasin parasjagu teist suuremat vees asuvat brecchia rahnu kui selle juurest luigepere välja ujus. Nad olid üllatavalt julged ja lasid mind üsna ligi pilti tegema. Lumivalged ema, isa ja kuus pisikest halli poega. Vahepeal olid suured ees ja kuus halli tupsu nende taga, vahepeal pidi luigepapa mahajääjaid utsitama minema. Seda etendust sai oma veerand tundi jälgida.

Ringreisu viimaseks sihtmärgiks oli Haapsalu. Parkisime lossi ette ja lonkisime niisama veidi ringi. Esiteks kuursaali juurde, kus kunagi malevas sai oldud. Hoone on sama aga loomulikult viimase peale korda tehtud. Siis mööda promenaadi, risti tagasi linna, läbi lossiõue. Üldiselt hakkas ikka nii palav, et pidevalt otsisime valjulisemat paika. Keraamikatöökoda lossihoovis sobis selleks oivaliselt.

Kehakinnituseks astusime Müüriäärsesse kohvikusse, kus imehäid pirukaid pidi serveeritama. Jäin uskuma, sest metsaseene pirukas oli tõepoolest oivaline. Tagasi auto juurde jalutades jäi meie teele ette käsitöö maja, mis pakkus eekõige naabrinnale huvi. Minagi leidsin sealt paar eset, mis Canadasse kaasa võtta sobisid.

Jällekord tänud Naabrinaisele, kes meid ringi sõidutas võimaldades minul igal ajal karastavat eestimaa õllekest rüübata, ilma et oleks pidanud juhtimisest tulenevatele piirangutele mõtlema:)