Meie koeral on lapsest saati foobia:) Nimelt kardab ta paaniliselt igasuguseid kaste, eriti pappkaste. Kui tahad, et koer kuhugi ei läheks pane vaid tühi kast ette ja garanteeritud, et loom hoiab sealt eemale. Kust see küll tuli, muud seletust ei oska anda, kui et äkki hoiti teda pisikesest peast kastis kinni, või on mingi muu kole mälestus pappkastidega seotud.
Igatahes eile tuli mõte koerale psühhoteraapiline seanss teha, ravimaks välja kastikartust. Olin nimelt poest suure pirnikastiga toidukraami koju tarinud, sest kotid maha jäänud. Panin kasti ja kaane kõrvuti, nii et sulgesid koridori ja köögi vahelise läbikäigu. Kastide kokkupuutepunkti asetasin vorstitükikese, mida kutsa juba pikemalt oli mangunud. Esimese tüki panin ette äärele, lihtsal kättesaadavasse kohta. Loomal polnud vaja muud teha kui kasti juurde minna ja vorstitükk suhu ampsata.
Esialgu piidles ta kaste väga kahtlustavalt aga siis ei suutnud ahvatlevale lõhnale vastu panna ja hakkas tasapisi lähemale hiilima. Olles jõudnud paarikümne sendi kaugusele tegi ta välkkiire ampsamisliigutuse mille juures vorst sai küll hambusse aga koon läks vastu kasti, mis selle peale liikus. Koer hüppas ehmunult tagas kuid vorstitükki maha ei pillanud, kugistas selle kiirelt alla. Nüüd panin järgmise tüki veidi kaugemale, loom pidi kättesaamiseks nina kasti kohale panema.
Vaatamata eelnevale ehmatusele oli maitse suus ja saades aru, et miskit hullu ei juhtunud läks ta päris julgelt kasti ligi, ootas nats kontrollides, et kast ei karga kallale ja ampsas siis teise tüki.
Asetasin nii mitu vorstijuppi järjest kaugemale kuni loom kasti kohal küünitades vaevu ulatas maiuspala hambusse saama. No nii, suurem hirm võidetud, järgmise sammuna panin vorstijupi kasti taha aga nii, et Koko seda nägi ja ütlesin "Palun!" Koer sai aru, et kuidagi ei ulata, mis nüüd teha? Vaatas mind ja vaatas vorsti ning hakkas igasugu trikke tegema: istuma, lamama, sitsima, et talle kätte annaksin. Aga mina hoopis soovitasin, "Hüppa!"
Koko vaatas mulle otsa, vaatas kaste, vorsti ja hakkas siis mulle vaheldumisi niutsudes ja kiledalt haukudes midagi omas keeles seletama. Üle kastide hüpata siiski ei julgenud. Kui ma sellele kuidagi ei reageerinud istus ta resigneerunult ja jäi kurvalt mõttesse. Võin vanduda, et äkki ilmus looma näkku võidukas "Heureka!" naeratus. Krapsti püsti, jooksuga läbi söögitoa ja suure toa ringiga teisele poole kasti. Olin looma sellisest tarkusest tõsiselt üllatunud aga ei saanud talle autasu anda kuna tahtsin üle kastide hüppama sundida.
Võtsin vorsti ja panin koera nähes uuesti teisele poole kaste. Loom pööras ringi ning jooksis tuldud teed tagasi. Tegime seda paar korda kuni Koko sai aru, et nii ikka vorsti kätte ei saa. Aga ta ei jätnud jonni, proovis mind hoopiski haneks tõmmata. Hakkas jälle jooksma aga nii pea kui kuulis, et hakkan üle kasti vorsti võtma pööras ringi ning kihutas ahvikiirusel tagasi. Peaagu oleks vorsti kätte saanud, vaata kavalpead.
Panin uuesti vorstitüki teisele poole kasti ja kui koer veidikese ootamise peale uuele ringile tahtis minna hüüdsin "EI!" Seda käsklust tunneb ta päris hästi, iga käesolev tegevus tuleb katkestada. Loom jäi seisma ja lonkis kurvalt tagasi. Istus maha ning vaatas mulle otsa.
Kamandasin uuesti, "Hüppa!" Koko tõusis püsti, vaatas vorsti, vaatas kasti, vaatas mind, uuesti vorsti, ohkas korra raskelt ja saades aru, et muidu seda maiuspala ei saa, võttis hoogu ning kalpsas puhtalt üle kasti. Küll oli õnnelik kui vorstitükk suus ja mina looma "tubliks" kiitsin ning kõrvade tagant sügasin.
Tegime veel paar korda sama trikki ja loodetavasti hakkab tal kastihirm nüüdsest vähehaaval järgi andma. Siis alles turgatas pähe, et kardetavasti olen sellega kaotanud koera tagasihoidva hirmutusvahendi. Vaesed kassid, isegi nemad pugesid vahel kasti kui Koko liialt kiusas ja siis koer ainult haukus meeletult ning kargles kasti ümber, kuid ei julgenud ligi minna. Eks kiisud peavad mingi muu peidukoha leidma või muid kassikavalusi kasutama:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!