Viimased päevad :(

Oleks võinud arvata, et põdesin viimase nädala ärasõidu hirmus aga päris nii hull see ka polnud. Muidugi oli kahju ära minna ja vaatamata, viiele ja poolele nädalale Eestis, ei piisanud. Kunagi vist ei piisa kuni päriseks tagasi ei tule. Eelmine kord olin ju 3 kuud ja ikka jäi väheks. Aga samas igatsesin koera näha, noh peret kah muidugi:) Paraku oli koer ainus kes alati minu häält Skypes kuuldes vaimustusest niuksuma hakkas.

Mis veel jõudsin ette võtta. Kolmapäeval Nõva kandist saabudes asusin aitama sugulase firma raamatupidamise aastaaruande tegemisel. Ehkki ala mulle täitsa tundmatu, suutsin tänu suhteliselt asjalikule "help" funktsioonile nii 5 tunniga aruande riigi maksuametile üle interneti esitada. Järgmisel päeval tegin veel ühe, seekord polnud enam abilehti vaja ja aega kulus tunni ringis. Igatahes kui muud tööd Eestisse tulles ei leia, võin vist raamatupidajaks hakata:)

Neljapäeval saabus üle interneti tellitud kipsplaatide koorem, mida on kavas kasutada nende siseruumide viimistlusel, mis veel lõpetamata. Juht helistas hommikul vene keeles ja mina ei suutnud piisavalt siva ümber häälestuda, et oleks osanud samas keeles vastata. Kui ta kohale saabus ja plaadid autolt maha tõstis, govoril po russki udovlitvoritelno. Kraanatross lõhkus ühe plaadi ära, tegin sellest pildi ja helistasin firmale. Klienditeenindus oli tasemel, ilma pikemalt uurimata lubati samal päeval uus saata.

Nüüd seisis ees parajalt tööd, 50 plaati, millest pooled kolme meetrised ja mitmekümne kilosed, tuli sisse tarida. Ei tundu ju nii keeruline ja raske aga plaadid on suurte gabariitidega, mis muudab nende tassimise ebamugavaks. Õnneks on isa oma kübe alla 80 eluaasta juures kadestamisväärses vormis nii, et puhkehetke võtmiseks pidin ise ettepaneku tegema. Mina igatahes higistasin rohkem kui tema, vabanduseks ehk see, et ka õlut jõin rohkem. Kokku kulus viis tundi ja ämber higi enne kui viimane plaat sisse sai.

Käisin dushi all ja istusin aeda õlle ja läpakaga lõdvestuma kui saabus veomasin katkise plaadi asendusega. Teatava üllatusena küsiti katkist tagasi, aga selle olime juba keldrisse tarinud. Kanadas oleks defektne, ehkki teatud määral kasutuskõlblik jäetud kliendile lisatüli korvamise eest. Eestis aga tahetakse seda tagasi, ilmselt kontrollimaks, et plaati kõrvale pole toimetatud nagu tuttavad arvasid. Võtsin ta üksi haardesse, õnneks mul piisavalt lai käte siruulatus ja peale kõrgema pilotaazhi tasemel treppidel manööverdamist ilmusin juhi imestuseks auto juurde. Too kargas kiirelt appi, tõstsime katkise peale, uue maha ja oligi lõpetatud.

Reedel sõitsin linna, et kodustele miskit kaasa osta. Kuna ilusaid Eesti teemalisi suveniire linna peal ei leia (matrjoshkade ja ikoonide vastu puudub huvi) pidin viimases hädas internetist otsima. No näed, on küll olemas kenasid meeneid, lihtsalt mitte seal kus turistid käivad. Juba esimesest kohast avastasin hulga esemeid, mis mulle maitsekad tundusid. Konsulteerisin veidi lastega ja lasin neil sellised välja valida, mis kõige enam meeldisid. Kindlasti on ka teisi kohti, aga see kus mina käisin asub Sikupilli keskuse taga, Katusepapi 11, veebiaadress http://www.suveniirid.ee/ Ostsin t-särke, Eesti rukkilillega poekoti ja veidi muud etno pudi-padi.

Tagasiteel astusin Nõmmel asuvast Kalevi esinduspoest läbi, mis Kalevi veebilehel kirjas. Sain oma reisu suurima pettumuse osaliseks, kas tõesti on Kalev nii alla käinud või on koondamiste läbi kõik turunduse asjatundjad lahti lastud. Juba eelmise sajandi algul paremaid päevi näinud maja ise ja silt uksel meenutavad nõuka aja luitunud provintsi poekest. Lootus, et välimus osutub petlikuks, haihtus kohe kui sisenesin, kommiriiulid ei pakkunud palju suuremat valikut kui vene ajal. Kangesti kiskus akna poole kiikama, veendumaks et läbi ukse astudes pole ma ajas kolmkümmend aastat tagasi kukkunud.

Tegin viisaka näo pähe nagu oleks kõik korras ja asusin letti uurima. Kuna olin aga ainus klient poes, mis mind eriti ei üllatanudki, otsustasin sobiva kauba leidmiseks müüja teenuseid kasutada. Küsisin kilo Mari kommi: "Seda meil pole". Noh OK andke siis teie paljureklaamitud uut toodet Apelsini marmelaadi kommi. Tuntava aktsendiga vastust kuuldes ei suutnud oma kõrvu uskuda: "Seda ka pole, meil on ainult Tiinat ja Lilyt, aga need Ukraina marmelaadi kommid on ka head ja Läti karamellid täitsa imetavavad" :)

Mida kuradit, Kalevi esinduspoes pole poolt nende enda toodangust ja müüja soovitab konkurentide kraami. Kui Kalev tahab ellu jääda võtku tööle marketingu inimene ja löögu oma esinduspoodide süsteem korda. Neid oleks ka rohkem vaja kui kuus terve Eesti peale ja esinduspoes peaks hinnad ALATI olema soodsamad kui supermarketites mitte vastupidi nagu mina kogesin, vahendaja kulu jääb ju ära! Lõppkokkuvõttes ostsin enamuse kommidest hoopiski Selverist ja Rimist.

Pealelõunat oli ilm jube kena ja otsustasin täiesti omaette veidi aega maha võtta. Lasin isal end suvilasse sõidutada, võtsin õlled ligi ja läksin Vääna randa, kus lesisin paar tunnikest niisama. Pärast mõnulesin suvilas, lugesin Krossi "Taevakivi" ja sõin kartulisalatit musta leivaga, et hiljem Kanadas võiks meenutada kuidas võimalik elu nautida. Plaanisin ka arvutis toksida aga suurt ei viitsinud. Ilm oli nii lämbe, et isegi lahtise aknaga magades ajasin lina kiirelt maha. Väljas enda metsa all lõket teha ei saanud, sääsed oleks naha ja karvadega ära söönud.

Hommikul poole nelja ajal ajas mind vali linnulaul üles. Pässas on seda ka, aga siin kostis nagu oleks tegu laulupeo harjutusega. Ilus kuulata kuid kui pole harjunud siis ikka segab und. Hommikusöögiks pugisin maasikaid otse peenrast palju jaksasin. Vedelesin niisama, lugesin ja surfasin veidi netis. Pealelõunal kui isa järgi tuli astusime rannast läbi. Rahvast oli kui parematel päevadel Pärnus, merevesi samuti must kohvipesuvee konsistentsiga kolloidlahus ja rannaäär vetikaid täis. Ujumast tulles tundusid vähesed allesjäänud juuksed libedad kui käega üle pea tõmbasin.

Linna sõites käisin Selverist läbi ja ostsin kommi, liitrise konjaki, küüslaugu leibu ja Finncrispi krõbeleibu, mis oma jäikuse ja kergusega ideaalsed kohvris ruumi täiteks, et kraam ei loksuks. Õhtu veetsin isa emaga, käisin viimast korda saunas. Istusime ka naabrite pool, kelle poiss meile Kanadasse külla minuga kaasa sõidab. Pakkimist olin plaaninud õhtul teha, siis lükkasin öö peale aga lõpuks ei viitsinudki ja otsustasin hommikul veidi varem end üles ajada. Tegelt kiiret ju polnud, sest lennuk läks alles veidi enne kolme. Hommikul saigi kraam üllatavalt siva kohvrisse, kõik mahtus nii ruumi kui kaalu poolest perfektselt, kilo jagu jäi puudugi.

Teel lennujaama käisin Rimist läbi, krabasin kolme sorti krõbeleiba, nätsu kaasale ning suure kalja lennujaama endale nautimiseks. Piletisaba polnud, saime oma kohvri kohe lindile ning istekohad kinni pandud. Tollivabast krabasin külmurist kuus õlut, mis jällekord kinni klõpsutati hoiatusega, et ei tohi enne sihtkohamaad avada. Ei vaevunud isegi kommenteerima, et minu käes nad vaevalt Helsinkist edasi jõuavad. No ja kes peaks kontrollima, kas õllekott kinni või mis nendega juhtunud. Kui keegi küsibki, ütlen et varastati ära või unustasin maha. Mis vahe kus ma nad nahka joon.

Lend hilines veidi nii, et Helsinkisse jõudes oli janu juba silmipimestav. Esiteks otsisime lennujaamas õige värava, meeldiva üllatusena leidsime samas lähedal Finnairi Lounge, kus sai lamamistoolidel mugavalt lesida. Viskasime end mõnuga sirakile. Neelasin esimese purgi ilma mingite süümekateta pea ühe sõõmuga, siis läpakas välja ja peale mõningast sekeldamist sai ka tasuta netiühendus peale. Lisaks kõigele sõitis siin silmarõõmuks ringi napis riietuses finnair service angeleid. Pilti ei julgenud teha, sest fotod oleks võinud mitte ainult erootiliste vaid lausa pehme porno alla kategoriseerida, eriti kui üks näitsik kummardus, et oma tõukerattast liiklusvahendit uurida.

Nagu ka nende töökirjeldusest võis lugeda, pidid nad kõik reisijate probleemid lahendama lõpuni viies;) nii et sellest kujuneks elamus, .... mmmmm ... :) Lugege ise kui ei usu: Finnairin Service Angelina koet lentoaseman kansainvälisen ilmapiirin aivan uudesta näkökulmasta. Tapaat jatkuvasti erilaisia ihmisiä erilaisissa tilanteissa ja luot sen viimeisen silauksen, joka tekee heidän matkastaan elämyksen. Palat halusta päästä palvelemaan asiakkaita. Sinua ei pysäytä mikään: ratkaiset ongelmat, etsit vastaukset, käännät huolet iloksi ja saatat asiat huolellisesti loppuun saakka. Olet vähintään 18-vuotias energinen ja idearikas elämystaikuri. Hallitset suomen ja englannin kielen, kaikki muut kielet katsomme eduksi. http://www.finnair.fi/serviceangels/

Ka Toronto lend hilines oma tund aega, seekord ei kurtnud üldse, sest olemine nii mõnusaks muutunud, õlut jagus ja netiühendus pehmes lamamistoolis superkiire. Lõpuks aeti meid valjuhääldite kaudu üles, aeg lennukisse asuda. Ehkki kohad olid eraldi saime kohe kokku, kui üks vanem härrasmees meeleldi eesistuva nooremapoolse näitsiku kõrvale asus. Lend kulges tuimalt nagu üleookeani omad tavaliselt. Ilm oli enamasti pilves, vaid Gröönimaa kohal sai pilti teha. Toitu veel vähem kui tavaliselt aga maitse üle ei saanud kurta. Torontosse jõudsime kaheksaks õhtul. Piirivalve mehe esimene küsimus: "Mis mu amet on"? Kuuldes, et töötan Kanada Postile läks nägu naerule: Welcome back! Go ahead, I'm not going to bug another federal employee!