Rannapuhkus II

19-07-2011

Hommikul ärkan juba poole kuue ajal, et jõuaks aias tomateid kasta kuna jube palavad ilmad on tulemas. Viskan paar asja autosse, mis kodust kaasa telliti, paraku ununeb ikkagi üht-teist nagu hiljem selgub. Liiklus on tihe ja jään paar minti tööle hiljaks. Esimene asi lähen ülemuse jutule, et saaks ka kolmapäeva vabaks. Ei jõua veel põhjustki seletama hakata kui ilma mingi probleemita antakse allkiri puhkuse paberile - vist olen heas kirjas, et asi nii lihtsalt käib:) Nüüd pole muud kui kannaatmatult oodata, millal kell kolm saab, et asuda taagsiteele randa.

Paraku meenub, et siiski ei saa töölt otse sõita, vaja kodust läbi käia, et naisukese peavalu rohi igaks juhuks kaasa krabada. Selle ringiga kaotan oma tunnikese, aga õnneks pole isegi nelja ajal teisipäeval suurel põhja viival Highway 400 nimelisel maanteel ummikuid. Igaks juhuks kasutan võimalust ja täiendan jällekord oma õllevarusid hea Tshehhi Checkvar kesvamärjukesega.

Kella kuueks olen Midlandis toidupoe ukse ees, sest otsustan lastele miskit head linnast kaasa viia. Ostan grillkana, salati, arbuusi, banaane, kartulikrõpse ja jäätise. Viimase tahkes olekus säilitamiseks ja hilisemaks õllede jahutamiseks võtan ka suure koti jääd. Seda kulub umbes kott päevas hoidmaks toidud ja joogid külmkarbis jahedad. Harilikult panen kaks kaheliitrist joogitermost jäätükke täis ja mahla kontsentraadi purgitäie selle otsa, termosed ise külmkarpi. Nii säilib mahl jääkülm ja jää joome kokkuvõttes värske veena ära. Samuti väldib taoline kasutusmeetod jää sulamist külmkarbi põhja veeks, mis kõik muud asjad läbi leotaks. Õlledega seda muret pole, jäätükid lähevad otse pisikesse 8 purki mahutavasse termoskarpi õllepurkide peale.

Telgiplatsile jõuan 20 minutiga rõõmustades lapsi ja eriti koera, ehkki tollele suurt miskit kaasas pole. Loom saab lohutuseks minule ette nähtud vorstist poole, et ära ei solvuks. Esiteks peame ajama kaks liitrit head maasikajäätist sisse, sest see ei kannata kaua olla. Paraku pole tegu erilise üllatusega nagu lootsin, sest kaasa oli matkamast tulles lastele pargipoest "ürgmetsa eksootika" hinnaga ostnud neli pulgajäätist.

Sellist jäise magustoidu sundsöömist pole varem olnud ja mingil momendil ei jaksa enam keegi rohkem, hambad külmast plaksumas ja kõhunahad härmas. Lahendus on aga siinsamas nuuskiva ja niutsuva karvakerana. Nii saab ka koer teada, mis maitsega maasikajäätis on, viimased ampsud lähevad temale. Paistab, et meeldib, sest isegi karbi kaas lakutakse hoolega puhtaks.

Peale sellist ebatraditsionaalset einet ei tundugi grillkana enam nii ahvatlev. Aga andes pool tunnikest aega jäätise sulamiseks asuvad hakkajamad kana kallale ja peagi meenutab tiivulist kodulindu vaid kondihunnik. Koerale anname kondiotsi, mis krõmpsluust ja mitte liiga teravad. Kered on nüüd nii täis, et peab puhkama enne kui miskit asjaliku ette võtta. Lõpuks toon kirve ja raiun pargist ostetud matsakad niisked halud peenemaks, nii jämedad ei taha kuidagi põlema minna, eriti kui metsa alt peente okste korjamine tulehakatiseks pole lubatud.

Otsustame randa minna aga sääsed ajavad meid kiiresti tagasi. Huvitav, et neid just rannas nii palju on, tavaliselt ju pigem metsa vahel. Küllap aitab kaasa fakt, et tuult suurt pole, mis putukad muidu eemal hoiaks. Öösel äratab meid pesukaru, kes maiustab raginal lõkkesse visatud kanakondijäänuste kallal. Olin naiivselt lootnud, et tuli hävitab nii kondid kui lõhna, võta näpust. Hommikul igatahes polnud kontidest jälgegi.

20-07-2011

Poole üheksa ajal ronin telgist välja ja panen kohvimasina käima. Istun veidi läpaka taga, et eelmiste päevade pilte üle vaadata ja kokkuvõtet toksida. Peale hommikusööki laadime süstad ja paadid katusele ning sõidame kõik koos randa. Täna on plaanis rannikust umbes 3km kaugusele Giants Tomb ehk "Hiiglase Haua" saarele sõita, mis samuti Awenda pargi alla kuulub aga kuhu ligipääsu pole ette nähtud nagu pargi administratsioonist väideti. Ma ei hakanud igaks juhuks uurima, kas see ka keelatud on, kui ise paadiga minna.

Naabripoiss oli eelmise päeva matka käigus terveks saanud ja entusiastlikult valmis kaasa tulema. Esiteks tahtsin siiski proovida, kas õnnestub see kuulus "eskimo pööre" sooritada. Trikk seisneb süsta tagurpidi asendist (kui ise oled kiiluks ja süsta põhi taeva poole) püstisesse tagasi pööramises. Selleks on muidugi vajalik enam-vähem veekindel põll, mis ühe otsaga ümber süsta augu ja teisega ümber keha takistamaks vee sissevoolu süsta kui külili oled. Netist vaadatuna ei tundunud kuigi keeruline see trikk olevat.

Paraku ei saanud ma kunagi teada, kas oleksin võimeline taolist pööret tegema, sest põll osutus ootamatult nigelaks. Süstapoolne ümber randi kinnitus libises kergeimagi tõmbamisega maha. Kui lasin end süstaga külili, vajutas veesurve selle koos veega mulle lihtsalt sülle. Ei aidanud ka pingutamine, konstruktsioon lihtsalt polnud selleks ette nähtud nagu hiljem süstapoes uurides selgus. Need põlled olevat rohkem pritsmete ja vihma kaitseks, aga suurem laine vajutab ta koos veega sülle nagu olin enne kogenud. Seega polnud viga mitte minus vaid põlles:) Samas hakkasin kohe mõtlema kuidas saaks ise konstruktsiooni parandada, et põll maha ei libiseks. Kui rohkem aega proovin ise veidi nokitseda, äkki õnnestub.

Saarele sõitu alustades oli meil külgtuul ja kerge jänes, sõitsime vastutuult tuulepealse neeme tipuni, et siis pool allatuult saareni uhada. taoline marsruut pani oma kilomeetri juurde aga osutub loodetavasti lihtsamaks. Muidugi juhtus see mis tavaliselt: olles vastutuult kilomeetri sõitnud ja keerates pärituult saime vaid mõnisada meetrit mõnusat minekut nautida kuni tuul pea olematuks vaikis. Positiivne muidugi see, et ka laine vajus väiksemaks. Mis ikka, nüüd lasime ühe jutiga saareni.

Ainus põnevam moment tekkis kui üks suurem kaater paraja uhamisega mööda kihutas ja järsud lained üles võttis. Süst osutus siiski nii kindlaks veesõiduvahendiks, et saime vaid veidi mõnusalt kõikuda, mingit muret polnud, et laine oleks ümber ajanud.

Saarel jalutasime veidi ringi ja vaatasime kohalikku rannikut, mis tundus kõhedalt inimtühi nagu mingist õudusfilmist. Hakka või ette kujutama, et metsa vahelt jälgivad sind huviga mingite koletiste või inimsööjate silmad. Käisin vees jahutamas kuid kaldaäärsete libedate kividega kaetud põhja tõttu kaugele ei viitsinud minna. Korjasin huvitavama mustri või koostisega kive kui naabripoiss mu tähelepanu tuulele juhtis, mis jälle tõusma hakkas. Paistis, et kui ei taha siia ööbima jääda on paras aeg tagasi aerutada. Küljetuul siiski eriti tugevaks ei läinud ja hoopiski vaikis poolel teel. Tagasi saime üllatavalt kiirelt ning väikese vaevaga, küllap innustas teadmine rannas ootavatest võileibadest ja külmast õllest.

Lapsed olid vahepeal randa liivast kala ja püramiidi ehitanud, mida pidid ihu ja hingega lõhkumishimuliste pisikeste kohalike poisslaste eest kaitsma. Vanem plika näitas mulle nii ämblikku, suurt konna kui ka pisikest vähki, mille oli kivi alt leidnud. Ta on justkui Gerald Durrell pisikesest peast ega kipu sellest huvist välja kasvama. Õnneks siiski koju kaasa eriti tihti elukaid ei tarita, kahest kassist ja koerast piisab.

Peale näksi tõin autost lugemist ja ronisin vees olevale kivile mõnulema. Suurt nautida ei saanud, sest isegi siin kippus kole palavaks minema, pealegi polnud eriti mugav istuda kivil mis kajakasita laikudega kaetud. Läbi vee randa tagasi jalutades jäi silma nii kolmveerendmeetrine vees hõljuv nott. Imestasin kui huvitava täpilise mustriga teine kui see äkki iseenesest aeglaselt ja sujuvalt liikuma hakkas. Alles nüüd sain aru, et tegu on piraka haugiga. Seda polnud ma varem kuulnud, et haug nii madalale põlvini ulatuvasse vette ranna äärde tuleb. Korraks käis mõte läbi, et hüppaks talle peale ja püüaks kinni, aga ajakiri käes takistas ja pealegi vaevalt suudaks ma pirakat libedat kala kinni hoida isegi kui kätte saaks. Oleks mingi roigas käes virutaks kõigest jõust vastu vett, see pidavat hüdraulilise löögiga kala ka siis uimaseks lööma kui talle pihta ei saa. Nüüd aga ujus haug rahulikult minu eest piki randa eemale kuni kadus silmist.

Võtsin koera ja tegin lühikese jalutuskäigu, siis ronin täispuhutavasse paati ning lähen sellega vee peale. Lesin niisama, mekin ettenägelikult kaasa võetud õllekest ja lõdvestun. Lasen kaabu ninal silma looja - täielik rahu ja puhkus, ainult vaikset lainete loksumist on kuulda. Poolunisena mõistan äkki, et veidi nagu liiga rahulik ja vaikne see olemine, mingeid rannahääli ei kosta enam kõrvu. Silmi avades näen, et olen oma pool kilti eemale triivinud aga kuna tuult pole sõuan rahulikult käed üle ääre tagasi. Pikema uinakuga oleks õige kaugele võinud jõuda aga ehk valvas kaasa oleks saatnud lapse süstaga järgi.

Tagasi jõudes näen, et pisem plika harjutab süstasõitu aga väidab millegipärast, et talle see eriti ei meeldi. Vist mingi kiiks, minu lastele ju lihtsalt peavad taolised tegevused meeldima:) Sulistame veel veidi ranna ääres kuni aeg telgiplatsile minna. Auto juures näen oma itaallasest omapärase perekonnanimega (Madonna) töökaaslast endisest firmast. Põnev üle pika aja juttu ajada, kuulen uudiseid. Ehkki tema lasti sealt paar kuud enne mind minema on end firma asjadega kursis hoidnud. Selgus, et nüüd juba kolmandad omanikud ja osavamad mehed sealt miljoneid endale krahmanud.

Rannas avastab kaasa ootamatult, et siin on läpaka ühendus. Tore, loeme veits uudisi ja emaile, aga eriti nagu ei tunnegi huvi. Tegelikult pole ju paha kui puhkusel olles ei saa sind keegi kätte. Lõkke ääres sööme korraliku kõhutäie, sest vaja hävitada nii palju toitu kui võimalik, homme ju viimane päev ja loll sööki koju tagasi viia. Naabripoisil tekib mõte randa päikeseloojakut vaatama minna. Minu pettumuseks selgub, et keegi teine pole huvitatud, sõidame kahekesi. Paraku kulus ülejäänud seltskonna veenmise peale nii palju aega, et randa jõudes näeme vaid punast päikese ülemist poolt horisondil.

Pole häda, võtame paadid ja sulistame vee peale lesima. Päris kiirelt läheb pimedaks, lõunamaa ikkagi. Muidu on väga mõnus aga mingi moment ründab tohutu hulk tiivulisi pisikesi putukaid. Nad ei hammusta ega tee midagi paha aga neid on palju ja ronivad nahka kõditades mööda keha ja pead ringi, kuidagi ebamugav ikkagi. Paadi plastpinnal on näha kui tihedalt putukaid siin on. Teeme mõned pildid, lesime päris pikalt ja keerame lõpuks ranna poole tagasi.

Päris pimedaks on vahepeal läinud, aga paistab, et vees oleval kivil istuvad mingid suured loomad. Lähemale sõites selgub, et tegu näkineidudega, kes kilgates küsivad kas saaksime neid peale võtta. Teadagi, lase end ära meelitada ja viivadki kaasa vee alla. Tegelikult on äraütlemise põhjus muidugi proosalisem, kardan et vallatledes võib kaasas olev fotokas märjaks saada:) Tüdrukuil ei jää muud üle kui peavad mossitades iseseisvalt randa ujuma, kus neid pirakas peni ootab. See ujub vastu ja hakkab ebatervet huvi meie paatide vastu tundma. Piisab ühest ampsust või isegi küünistega varustatud käpa kraapimisest, et meie alus õhust tühjaks lasta. Õnneks siiski piirdub koer vaid nuusutamisega tekitamata mingit jäävat traumat. Nüüd ilmuvad kui nõiaväel sääsed välja, teeme kiiresti et saame rannast autosse ja tagasi telkide juurde, kus sääski üldse pole.

Kuna oleme kuuma päeva ja intensiivse aerutamise tõttu kõvasti higistanud, kasutame kõiki siinseid mugavusi ja käime dushi all. Enne paneme veel kannu kohvi peale, et viimast õhtut lõkke ääres võimalikult pikalt nautida. Jalutades on näha kui pimedaks vahepeal läinud, ilma taskulambita poleks võimalik isegi teel püsida. Tähed on haruldaselt selged, tekib idee randa tähti vaatama minna. Nii teemegi kui kohv joodud.

Ilm on ikka veel soe ja sääsed õnneks kadunud. Tuul tõuseb ning suuremad lained hakkavad randa rulluma. Lesime liival kella kaheni öösel vaadates tähistaevast ja arutledes kosmose mõõtmatuse üle. Küll me ikka oleme tühised kogu universumi kõrval. Aeg-ajalt sähvatab mõni meteoor, ilmselt mingist meteoorivoolust, sest suurem osa on samasuunaliste trajektooridega. Temperatuuri poolest võiks t-särgi väel randa magama jääda, sest ehkki tuul on tugev on ta samas soe. Ilmselt annab tunnistust järgmise päeva ilmast, mis pidada üle pika aja kõige kuumem tulema, niiskuseindeksiga lausa +48C varjus. Loodame, et elame öö ikka üle, vähemalt pea on nüüd õiges suunas ja telgiuks pärani lahti, ainult sääsevõrk ees. Magamegi niiskete ujukatega ilma särgita aga ikka on palav.

21-07-2011

Viimane päev:( Kohvi, hommikusöök ja asjad kokku. Nii palav on, et isegi lihtsalt istudes lähed higiseks. Seepärast üritame siva teha, et võimalikult kiiresti randa vee äärde jõuda. Käin välja mõtte, et kui kaasa sõidab siis meie võiks jalutada aga see ei leia toetust kelleltki muult kui naabripoisilt. Ometigi on siin lõpuks keegi, kes minuga ühel nõul. See paneb kohe mõtlema, et oleks ikka pidanud ühe poisi ka veel tegema:) Paneme veepudelid täis ja hakkame astuma. Teatava üllatusena läheb metsa all jahedamaks, siia panga peale ulatub vist järvelt puhuv tuul.

Randa jõudes leiame kohe auto ja võtame süstad maha, tassime nad randa. Olen ikka veel turris tüdrukute jalutama tulemisest keeldumise üle ja, et ka kaasa neid toetas. Külmkarbis on lohutuseks vaid üks soe õlu. Ähh mis kurat, selle puhkuse viimane päev, loll oleks mossitada, istun autosse ja põrutame naabripoisiga linna hea ja parema järele. Mulle mõned õlled ja kott jääga, talle kartulikrõpsud ja 2 liitrine maasikajäätis ning mahl. Tagasi sõidame rekordajaga, linnast pargi piirile 10 minutiga ja randa 15'ga, nagu öeldakse kel janu sel (kiired) jalad:)

Teised ei saanudki aru, et olime ära käinud, alles jäätis ja minu hea tuju tekitasid kahtlust. Läheme süstadega veele, täna on lõbus, sest tuul tugev ja laine kõrge. Proovin veel kord eskimo pööret aga ei tule miskit välja, põll läheb ikka lahti. Sõidame naabripoisiga veidi ringi, hea harjutada suurema lainega sõitmist ja eriti lainet mööda surfamist. Siis vahetab vanem plika ta välja, mina proovin kuidas teine süst on. Suurt vahet pole ja teatava üllatusena tundub tavaline odav mõla rahutu veega mugavam. Üritame ümber neeme neljandasse randa sõita aga neeme varjust väljas on laine liiga kõrge, hakkab sisse viskama. Pole mõtet riskida, pärast tülikas ujudes vett täis süsta tagasi lohistada. Tagasiteel on hästi näha kui suur ja pikk laine on, surfame mõlemad laine ees.

Rannas lesin veidi aga siis hakkab igav ja otsustan veel korra üksi proovida. Uhan ühtlase tempoga neemeni, kus hakkan kivide vahelt läbipääsu otsima kui äkki kuulen naabripoisi häält tagant. Tema on minu teadmata kah kaasa tulnud. Ilmselt on sõudmine päris hästi käppa tulnud, kui selle tempoga kaasas püsis.

Proovime veidi aega aga laine ikka ei lase minna. Pildiltki on näha kuidas süst vahepeal lainete vahele ära kipub kaduma. Poiss pöördub tagasi, mina sõidan kalda äärde ja jalutan veidi kividel. Ühe suurema lameda peal viskan pikali ja suigatan unele, millest äratab mööduva matkaja kommentaar, kes leiab, et see on tõepoolest ideaalne koht uinaku tegemiseks. Taeva poole vaadates paistab, et oli õige aeg äratuseks, pirakas pilv läheneb. Korjan jällekord paar huvitavamat kivi, siit ju jala ei viitsiks vedada.

Pilvest ei tulnud vaatamata ähvardavale välimusele ei vihma ega tormi, hoopis väga teretulnud vari põletava päikese eest. Parempoolne pilt on zoomitud kujutis minust vasakult pildilt, kust hea tahtmise korral pisikese süstasõitja võib leida. Kuna teadsime, et Torontos oli veel palju palavam kui siin, otsustasime viimase võimaluseni vee ääres olla. Meie Koko oli ka lõpuks hirmust üle saanud ja kihutas mööda randa sellise kiirusega, et raske pildile püüda. Lapsed tegid tema auks või heidutamiseks mõned hiiglaslikud kutsajäljed, mille keskel loom istub.

Ootasime päikeseloojangu ära, millest seekord mõlema fotokaga pilte plõksisime.

Boonusena otsustas üks kajakas kivile maanduda sundides meid lausa kõhuli liivale heitma, et paremaid fotosid saada. Poole kümneks oli päike loojas, istusime autosse kaasa roolis, sest mul võis veel promill sees olla. Oleksin peaaegu unustanud väikese foxsnake (rebasemao) poja, kelle laps rannalt leidis ja üles korjas, et lähemalt uurida. Roomaja viidi ilusti pihus kivide vahele tagasi, kus tema toidulaud konnade näol asub.

Olime just Midlandist läbi saanud kui järsku kapoti alt miski vilistama hakkas ja kärsahaisu autosse tuli. Kamandasin kiirelt auto tee äärde ja mootori seisma. Oli seda siis vaja, seni pole ma veel kunagi autoga teele jäänud. Väljas juba pime ka, hea vähemalt et telgid kaasas, viimases hädas saab siiasamasse heinamaale ööbima jääda. Ronisin autost välja, et kapoti alla piiluda kui kaasa hüüdis, et ma juhiukse poole ei tuleks. Õigus jah, päris palju inimesi on nii seisma jäänud auto kõrval alla aetud, sest ehkki ise näed maanttel tulevaid autosid ei pruugi nemad sind tavalises riides sugugi märgata. Eriti veel mind kes vaid ujumispükstes ja üle aastate tugevaima päevitusega:) Nagu must mees öös kui poliitiliselt korrektselt väljenduda:)

Kuna kaasa oli veidi varem ventilaatori peale keeranud tekkis mul õrn lootus, et ehk vaid ventilaatori rihm libises, mis iseenesest tühine probleem. Kapoti all oli tossu küll aga nii pime, et silm suurt miskit ei seletanud, isegi taskulambist polnud palju kasu. Otsustasin õnne proovida ja keerasin süüdet, kaasa oli juba ventilaatori kinni lülitanud. Mootor läks käima ja miskit imelikku häält enam ei teinud, mõned kilomeetrid sõitsin väga erksalt kuulates iga pisematki krõpsatust või tooni, mis tavalisest teistsugune kostaks, ei midagi. Paistab, et oligi ventilaatori rihm või siis õhujahutaja, mis kinni kiilunud.

Suurel maanteel remonditööd, kohati vaid üks rada kolmest lahti mistõttu aega kulus tavalisest enam. Lämbelt kuumas Torontosse asuva maja ette, kus õhujahutaja täistuuridel uhas, jõudsime mõned minutid enne südaööd. Lapsed aitasid kenasti asjad tuppa tassida, magama saime ühe paiku. Kokkuvõttes mõnus rannapuhkus, mille eriliselt nauditavaks tegi veesõiduvahendite olemasolu. Ilm oli palavavõitu aga ega siis kõik saa absoluutselt perfektne olla, takkajärgi südamest tänulik et autoga teele ei jäänud.