Eelmise pühapäeva hommikul sai Nõmme turul käia. Parkimist ei õnnestunud leida mistõttu pidime auto jätma hoopis Sõõriku baari ette. Piirkond on täitsa kena ja puhas, aktiivne kauplemine käis juba varastel hommikutundidel vaatamata Jaanipäeva järgsele pühapäevale. Eesti päritolu maasikad ja värsked kartulid olid samas hinnas, 2.5 €/kg. Võtsin kartuleid kilo ja tomateid kuus tükki, esimesed maasikad juba oma aiamaal küpsed. Hiljem kodus veendusin, et kartulid olid tõesti väga maitsvad, lausa nautisin paljalt kerge soolaga näksides just nagu komme:) No ei saa aru kuidas siin osatakse super häid kartuleid kasvatada ja mujal mitte.
Pealelõunat tegime naabrinaisest loodushuvilisega Väänas veidi asjalikuma matka kui tavaliselt. Alustasime suvila juurest, kuhu hea autot jätta. Esimene teejupp suvila tagant läbi niiske metsa on alati tänu mitmesugustele inimtoidulistele putukatele katsumuseks. Siis kilomeeter ranna algusse, teine Vääna jõe sillani ja veel veidi randa Türisalu panga alla enne kui liikumine sutsu tülikamaks läheb. Seekord oli meri Jaanipäeva tormiga toonud randa hulga vetikaid ja adru, mis kohati pehme paksu vaibaga kive kattis. Et pealispind oli kuivanud kannatas see isegi inimese taskust, ehkki kohati kui jalge all vajus tekkis mure, et võib läbi sulpsata.
Kalda all nägime sisalikku, meres hulgaliselt kajakaid ja luiki ning rannal avastasime isegi eraldi asetsevad pealuu ja luukere. Lõpuks hakkas pankrannik madalamaks minema ja peagi kadus hoopis asendudes metsase kaldajärsakuga. Veel veidi ja jõudsime neemenukini, kus ilutses kadunud impeeriumi mälestusena viltuvajunud nõukaaegne tellistest piirivalve putka. Siit avanes vaade Keila-Joa liivarannale. Jõele lähenedes võis jällekord imestada rannakaitse seaduste ja ehituskunsti üle. Nimelt oli otse randa püstitatud pirakas maja, ning rannal suured sildid teatega: "Eramaa, läbikäik keelatud". Lisaks ilutses krundi nurgas ehitusjärgus betoonist valatud valvuri punker, kellelgi on ilmselt tõeline hirm merelt hüljeste või kajakate näol läheneva ohu ees:)
Keila jõe muulil võtsime kehakinnitust pööramata tähelepanu maja juurest suure koeraga välja ilmunud inimesele. Too ei hakanud meid tülitama jõudes ilmselt otsusele, et oleme ohutud turistid ja mitte peadse rünnaku tarvis maastikuseiret tegevad maskeeritud eriüksuslased. Tagasitee otsustasime valida panga pealt. Esialgu jalutasime rannas ja siis mõnda aega rannaga paralleelselt. Metsas oli ilusaid matka ja ratta radasid ohtralt. Peagi hakkas tee tõusma ja peale lühikest ronimist olime pangapealsel. Siit avanesid maru head vaated merele ja isegi kaugemal olevale Vääna rannale.
Veidi enne panga pöördumist sisemaa poole ronisime üht pragu pidi järsust kaldast alla, ehkki sandaletid selleks just kõige mugavamad jalatsid polnud. Natuke paeeendite all ronimist ja siis laskusime rusukallakust alla, see oli kõige tülikam, sest kivid täiesti lahtised. Liikuda tuli puudest kinni hoides ja jalaga kobades veidigi kindlamat pinda otsides. Siin oli ka näha päris palju mitmesugust prahti, mis pangapealselt parkimisplatsilt alla visatud või tuulega puhunud. Eriti ettevaatlik tuli olla igat sorti katkiste pudelite tõttu.
Tagasi rannale jõudes avastasime, et vahepeal olid purje- ja lohelaudurid välja ilmunud. Osavamad uhasid kaugele lahele ja tegid akrobaatilisi hüppeid, algajad harjutasid kalda ääres madalas vees või lausa kaldal jalutades, et saada kätte trikke kuidas lohet kontrollida. Kuradima tore oleks isegi proovida, kunagi ju sai purjelauaga sõita aga pole oma 15 aastat enam lauale astunud. Kardetavasti võtaks ohtralt aega enne kui suudaks minutigi vee peal seista.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!