Halloween

Ka selle aasta halloweeni veetsime tuttavate pool nagu viimased rohkem kui kümme aastat. Vanem tüdruk on juba sutsu liiga suur, et uste taga komme norimas käia aga kostüümi tahtis ikka selga panna, et lastega kaasa minna. Pidime isegi rauapoest talle "kadunud hinge" riietuse jaoks kole olulise jämeda ketijupi ostma. Pisem plika läks lihtsamat teed, kasutades oma punast mantlit ja dollaripoest ostetud rohelisi sarvi ning plast harki "kuradiplikaks" moondumiseks.

Teisedki lapsed olid oma riietuse kallal kõvasti vaeva näinud nagu fotodelt näha. Üks heasüdamlik proua andis vanemale tüdrukule tee peal koti, et mis sa niisama tatsad, korja ikka mõned kommid endale kah.

See piirkond on alati olnud üsna tihedalt dekoreeritud, tegin fotosid nii mõnegi maja eest. Inimesed ikka viitsivad vaeva näha. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et pole ise kunagi peale paari nüsitud kõrvitsa miskit muud kaunistust maja ette pannud. Vabanduseks ehk see, et pole ju kunagi sel ajal kodus olnud. See aasta jäime isegi kõrvitsast ilma, sest üleeile polnud neid enam üheski poes saada. Salati jaoks peame vist kellegi paari päeva pärast tee äärde tõstetud kunstiliselt graveeritud kõrvitsa vaikselt koju tassima:D

Äpardus

Pean ikka olema tähelepanelikum aiasaadustega. Eelmine nädal korjasin ja puhastasin pool pühapäeva sidrunväändiku marju. Sai kena potitäis ning esimene marjadest keedetud tee maitses kogu perele. Mõnus hapukas ja kerge kirjeldamatu pikantse kõrvalmaitsega. Lisaks pidada veel paganama tervislik olema.

Kallasin marjad klaaskaussi ja valasin hulga suhkrut peale. Olin nagu kusagilt kuulnud, et suur hulk suhkrut pidavat kaitsma puuvilju halvaks minemise eest. Jätsin kausi suhkruga kaetud marjadega lauale ja plaanisin need lähemas tulevikus purki toppida ning külmkappi panna. Eelmise aasta saagiga olin just nii toiminud ja sellest purgitäiest oli veel veidi järgigi. Aga täna hommikul kui lõpuks asja käsile võtsin avastasin õudusega, et suhkrukorra all olid marjad täiega hallitama läinud. kurat oleks pidanud ikka läbi segama aga nüüd oli muidugi hilja ja kogu kupatus rändas orgaaniliste jäätmete potti ning sealt komposti. Eks järgmine aasta olen hoolikam.

See tuletas ka meelde, et viimane aeg kiwid ära korjata. Eelmine nädalavahetus olin osa korjanud aga paljud viljad ikka veel kõvad, jätsin need otsa valmima. Paistab, et vahepealne öökülm oli kaasa aidanud ja kiwi marjad küpseks saanud. Peale paari marja suhu suskamist veendusin, et just õige aeg korjamiseks. Redel kaasa ja saingi natukese ajaga karbitäie. Kahjuks on oravad maitse suhu saanud ning terve hulga kiwisid nahka pannud. Maha kukkunud kiwid pistetakse ilmselt hiirte poolt nahka, sest närimata marju tihti maast ei leia. Saime piisavalt, et paar päeva oma aiasaaduste kallal maiustada. Need kindlasti kauaks lauale vedelema ei jää.

BF3 - Lahingutules:)

Et miks ma pole juba mõnda aega bloginud. Noh jube kiire vaenlaste nottimisega:) Teisipäeval peale tööd käisime vanema lapsega poest mängu ära toomas. Esimene arvutimäng, mille olen täishinnaga poest ja veel ette ära ostnud. Põhjuseid selleks oli, esiteks olen juba mitu aastat Battlefieldi seeria fänn olnud, alustades 1942'st, siis mängides pikalt BF2, viimasel ajal BFBC2. Võimalus BF3'e beeta versiooni tasuta proovida veenis, et tegu on parima selleteemalise arvutimänguga.

Ostmiseks oli mitu võimalust, mugavaim muidugi otse üle interneti Origini või mõne teise firma kaudu maha laadida. Mul oli aga soov omada füüsilist koopiat, mistõttu sortisin kiirelt läbi kohalike elektroonika ja arvutipoodide veebilehed. Hind oli igal pool sama: $60 CAD aga erinevad poed pakkusid juurde erinevaid poesiseseid soodustusi. Parim pakkumine Best Buy oma, kust olime just teleka tellinud. Lisaks $15 lisakaartide pakendile, mis automaatselt ettetellitud mänguga kaasa tuleb saime $10 kupongi edaspidiseks kasutuseks. Selleks ajaks kui mina tellisin oli juba ligi 2 miljonit koopiat ette müüdud, mis vihjab, et ma polnud ainus kellele BF3 meeldis.

Esmaspäeva öösel olid mitmed poed spetsiaalselt avatud, et saaks mängu esimesel võimalusel kätte. Boonuseks pakuti esimesele sajale kliendile tasuta BF-3 teemalist t-särki. Laps oleks hea meelega öösel sappa läinud aga mina ei viitsinud, sest juba pealelõunal koju sõites nägin esimesi fanaatikuid poe ees kannatlikult sabas seismas. Ja õnneks ei tohi tüdruk autoga omaette veel sõita.

Koju jõudes oli esimene asi mäng installida ja ära proovida. Saime ta peale üsna valutult, ainult Nvidia draivereid tuli uuendada. Esiteks sai mindud üksikmängijana sisse, et arvuti vastu mängides proovida kuidas erinevad funktsioonid töötavad.

Nüüd tekkis probleeme meie uhke hiirega, keda mäng keeldus ära tundmast. Viimases hädas programmeerisin hiire enda programmi abil erinevate klaviatuuri klahvide funktsioonid ümber hiire klahvidele. Paraku kippus tekkima mingi imelik viivis ja vahepeal ei töötanud hiir nii nagu ootasin. BFBC2 peale tagasi minnes oli kõik tipp-topp. Võib-olla probleem hoopis harjumatus mängu funktsioonide kasutamises. Arvuti vastu mängimine igatahes tundus olevat lihtsam kui BFBC2 puhul, suht siva sai esimestest lahingutest läbi.

Võrgus teiste mängijate vastu astudes polnud enam sugugi nii lihtne kui beeta versioonis. Aga peale seda kui algatuseks sain 4 korda järjest maha tapetud hakkas asi vähehaaval minema. Veidi vajab harjumist asjaolu, et sõdurid pole enam nii hästi näha kui enne, sulavad maastikku palju realistlikumalt. See eeldab eriti maastikul mängides rohkem hiilimis ja peitmismängu ning meeskonna koostööd. Isegi linnakaartidel pole neil mängijatel enam nii suuri eeliseid, kes oma kiire reaktsiooni peale lootes nagu peata kanad lihtsalt ringi jooksevad ja igas suunas paugutavad.

Kasutasin erinevaid relvasid, proovimaks kuidas need funksivad. Momendil tunduvad minusugusele amatöörile mugavamad snaiperipüss ja kuulipilduja. Algaja kohta saavutasin rahuldava tulemuse kill/death suhtega 0.83. Ainus suur puudus mängu juures on see, et saab kasutada vaid ühte "sõdurinime". See sunnib iga mängijat oma mängu eksemplari ostma kui nad oma statistikat oluliseks peavad. Meie esialgu piirdume ilmselt ühe mänguga, plika on niikuinii minust osavam, nii et tema mängimine minu nime all mõjub mu statistikale vaid positiivselt. Viimane pilt on Pariisis linnalahingust, kaart nimega "Seine forsseerimine".

Nuti TV (3D Full HD)

Kaasa teadis väita, et Eestis pidavat sellist telekat nii kutsutama. Loogiline, kui interneti telefone nuti telefonideks nimetatakse. No nii, nüüdseks oleme suure osa teleka funktsioonidest selgeks saanud ja erinevaid filme ning videosid vaadanud. Full HD on muidugi sammuke edasi teleri arngus ja 3D paras hüpe. Interneti otsekasutus võime muudab teleka pea et megaekraaniga miniarvutiks.

Esiteks minu arvamus pildi kvaliteedi kohta, mis on muidugi vägev, eriti kui võrrelda meie eelmise analoogteleka või siis arvutiekraaniga. Värvide seadistust tuli veidi käsitsi sättida, sest tehase originaal seadistus oli ebaloomulikult terav ja intensiivsete toonidega. Kiire liikumise puhul esineb märgatav piirjoonte hägustumine isegi 120 Hz skaneerimise juures. Täheldasin seda netist otse tõmmatava video puhul samas mängis DVD puhtalt. Seega võimalik, et tegu oli võrgukiiruse probleemiga ehkki teoreetiliselt peaks lubatavast "kuni" 24 Mbps allalaadimiskiirusest küllaga jaguma ja ülegi jääma. Teisi arvuteid polnud ka momendil peal ja kindluse mõttes olin võrgujuhtme otse telekasse susanud ega kasutanud WiFi't.

42 tolline ekraan on 4 meetri pealt vaatamiseks piisava suurusega. Tavalise lahutusega videot või interneti telekat vaadates hakkab lähemalt vaatamise puhul märkama kandilisi piksleid. Disain mulle meeldib, soliidne must kitsas äär ilma silmahakkavate nuppude, väljundite või kõlariteta - justkui suur maal kui foto peale panna.

Olen proovinud nii USB sisendit (fotod ja koduvideod), HDMI otsikut (arvuti kõvakettal olevad fotod ja video ning interneti TV) kui ka võrgukaablit (otse netist video ja netis surfamine). USB pealt tuleb tipp-topp, telekas toetab suurt hulka formaate, paljusid pole kuulnudki. HDMI'ga sama lugu, interneti TV kipub vahel hakkima, aga seda ilmselt saatja serverite ülekoormatuse tõttu. Eesti teleka vaatamise võimalus suurelt täisekraanilt on ikka mugav küll.

Otsene internetiühendus annab võimaluse netis surfata ja tervet hulka programme kasutada. Populaarsematest Netflix ja mitmed teised filmi ning video arhiivid (ilmselt meie olulisim netipõhiline kasutusala), Youtube (päris mõnus kasutada), Facebook (ilma keyboardita suht mõttetu), Twitter, Google Maps (hea aga piiratud täpsusega), Skype (läpakal mugavam) ja mõned teised, mida pole veel jõudnud vaadata.

3D on täiesti omaette lugu. Telekas võimaldab vaadata nii tavalisi filme 3D formaadis kui ka spetsiaalseid 3D filme. Mõlemal puhul on vaja telekas lülitada 3D rezhiimi ja kasutada passiivseid 3D prille. Tavalise filmi puhul muudavad prillid kujutise küll ruumiliseks, aga efekt pole just eriti muljetavaldav. Spetsiaalsete 3D filmide puhul on asi teine, objektid "hüppavad" sulle näkku ja kauguses asuv silmapiir jätab tõepoolest mulje, et telekas on portaaliks kuhugi teise ilma. Populaarteaduslikud filmid ja saated on tõepoolest muljetavaldavad.

Kokkuvõttes leian, et HD on väärt osta. Suurus sõltub vaatamise kaugusest ja rahakoti paksusest. Interneti ühendatavus (nuti tv) mugav aga seda funktsiooni saab suht lihtsalt arvutit telekasse ühendades simuleerida. Interneti kasutamine ilma klaviatuuri või spetsiaalse juhtpuldita tüütu. 3D on muljetavaldav aga tavavideote vaatamine 3D rezhiimis jätab soovida. 3D filmid kallid ja neid pole eriti palju ka internetist tõmmata, ühesõnaga 3D funktsionaalsus pole momendil nii oluline. Sellega tasuks ahk aasta paar oodata, läheb odavamaks ja filme ning programme tuleb ka juurde.

Ise olen paksult rahul, sest sain teleka nii soodsalt, et lisafunktsioonid tulid sisuliselt tasuta kaasa. Lõpetuseks tahaks rõhutada, et Nuti TV puhul on ülioluline Firmware pidev uuendamine - kindlustad olemasolevate funktsioonide probleemideta toimimise ja laadid automaatselt alla ka uusi.

LG 42LW5700 - varajane jõulukink

Informeerimata kõrvaltvaatajale võiks paista, et meie järjekordne panus maailma majanduse edendamisse polnud eriti arukas. Irooniline küll, aga omamata sateliidi taldrikut, kaabeltelevisiooni ja isegi tavalist antenni muretsesime endale teleka. Ja sealjuures sugugi mitte taaskasutuskeskusest $12 eest vaid hoopiski enam-vähem tehnika viimase sõna, millel isegi 3D ehk ruumilise pildi vaatamine võimalik.

Miks küll ometi, kaasa oli ju peale meie kaabelühenduse katkestamist suvel eelmise teleka lastelaagrile annetanud. Päris ilma teleka vaatamiseta me ka nüüd läbi ei saanud, tõmbasime internetist filme ja programme, mis tõesti huvitavad. Teatava imena meeldivad mõned neist meile kõigile nii, et korraldasime vahel "perekondlikke" filmiõhtuid. Sealjuures kippus 23 tollise ekraaniga sel otstarbel kasutatud arvutiekraan pisikeseks jääma.

Olime otsustanud millalgi jõulude paiku, kui super soodsad pakkumised, suurema ekraani muretseda. Aga eelmine nädal tuli kaasa emailile teade elektroonikapoe sünnipäeva erakordsest väljamüügist. Seal oli pakkumine, millest ei saanud mööda vaadata. LG 42 tollist interneti ühendatavuse ja 3D ehk ruumilise pildiga LED telekat pakuti odavamalt kui sama suurt tavalist. Asi tundus kahtlaselt hea, tavaliselt on taolisel puhul põhjust kahtlustada mingit trikki. Aga et tegu oli ühe suurema siinse elektroonikapoega, võtsime sooduka täpsema uurimise alla.

Esiteks muidugi veendumaks, et pole tegu labase pettusega, logisime nende veebilehele otse (mitte läbi emaili lingi) sisse. Pakkumine ikka seal, järgmiseks sammuks teleka kohta infi uurimine. Paraku oli tegu nii uue mudeliga, et selle kohta polnudki palju võrdlusmaterjali ega ülevaateid leida. Aga suht heaks indikaatoriks pidasin sama firma eelnevaid mudeleid, mis parimate "Smart" TV'de hulka kuuluvad. Paar ülevaadet, mis leidsin olid vägagi kiitvad, kriitikat pälvisid minu jaoks mitteolulised faktorid nagu näiteks disain ja WiFi klaviatuuri puudumine.

LG enda kodulehte uurides avastasin, et nende hind on sama mudeli eest $1499 ehk rohkem kui 2 korda kallim kui $699, mis momendil veebitellimusel küsitav. Järgmine kõige soodsam pakkumine terves Canadas oli $999 sama mudeli eest, isegi USA's oli hind kõrgem. Leidsime, et pikalt pole siin miskit mõelda kuna väljamüügil olev piiratud kogus telekaid kahanes silmanähtavalt, kaasa pani tellimuse sisse ja olimegi perele varase jõulukingi või pigem halloweenikingi:) ostnud. Nüüd polnud muud teha kui oodata millal saadetis ukse taha tuuakse. Elasin üle kerge ehmatuse kui kuulsin, et Canada Postiga teenust kasutatakse, kuna olen näinud kuidas pakke koheldakse. Ju siis seepärast oli tegu tasuta kohaletoimetamisega:)

LG 42LW5700 pole muidugi suuruselt võrreldav nende 60 ja 70 tollistega, mis paistavad ameeriklaste lemmikuks olevat muutunud. Siinsesse pisikesse majja just paraja suurusega. Paradoksaalselt oli seni isegi eesti suvekodus olev 32 tolline oluliselt vingem kui kõik siinsed pildikarbid.

Kõik tehnilised andmed teleka kohta võib leida nende kodulehelt aga olulisemad toon järgnevalt välja:

LG 42LW5700 on 42 tolline Full-HD 1920 x 1080 3D funktsionaalsusega LED "Smart TV"

Kontrast 5000000 : 1, 120 Hz skaneerimine, 2.4 ms response time (videomänguks sobiv).

Ühendatavus: WiFi n, LAN, USB-2, HDMI, Component, Composite, VGA, Dig Audio, ...

Üleeile ta siis saabus. Kuna meid polnud päeval kodus viidi pakk postkontorisse, kuhu tuli ise järgi sõita. Postitädi vaatas meid kui hulle kui mainisime, et tulime teleka järgi. Tema küsimus kas meil ikka kindlustus on ajas mind tagasihoidlikult öeldes sutsu ärevile. Pakend paistis siiski ühes tükis olevat, ehkki veidi tambitud olemisega. Isegi Fordi taha mahutamisega oli probleeme, suur teine ikkagi.

Kodus välja võttes ei paistnud miskit häda olevat. Meeldiva üllatusena olid kaasas neli paari 3D prille ja WiFi-n pulk, mida ostulepingu alusel pakendis ei pidanud leiduma. Täiskomplektist jäi nüüd puudu ainult niinimetatud "Magic Wand" ehk spetsiaalne suunatav kaugjuhtimispult, mis lihtsustab interneti kasutamist ja mängude mängimist.

Ühendasime aparaadi elektrivõrku ja lülitasime sisse. Esiteks kurtis, et ei leia TV kanaleid, mida meil muidugi seoses kaabli puudumisega pole. Siis tundis ära traadita interneti ja kukkus oma firmware update alla laadima. See oli hirmaeglane protsess, 10 minutiga jaksas vaid 1% alla tõmmata. Miskit mäda, aga jätsime ta jupitama ja vaatasime enda pilte ning koduvideosid ekraanilt. Kvaliteet tundus olevat parem kui tegelikkuses. Muid interneti funktsioone ei saanud katsetada, sest nagu telekas väitis "unavailable during update".

Kui tudile mineku ajaks oli vaid 30% käes lõin käega ja katkestasin alla laadimise. Läksin läpakal neti peale surfama ning avastasin, et teistel on sama probleem olnud. LG kodulehel oli üleval hoopiski uuem firmware versioon kui see, mida telekas ise üritas maha tõmmata. Laadisin ta USB pulgale ja saatsin LG klienditoetusele emaili küsides kas on vaja jupikaupa firmware uuendada või tohib kohe viimane versioon peale panna. Selleks ajaks oli kell pool üks ja viimane aeg magama kerida. Viimane pilt on tehtud täna hommikul kui olime juba enamuse funktsioone käima saanud. Lisaks meeletule hulgale interneti TV'le ja videotele on ka Eesti TV otseülekannete vaatamine nüüd täiesti tasemel kvaliteediga. Hoolikalt vaadates paistab pildilt teleka allosas eestikeelne tekst:)

Suusashow

See nädalavahetus oli Toronto suusashow. Läksin kohale rohkem selle pärast, et harilikult oleme alati seal oma talvise suusapuhkuse broneerinud. Põhjus lihtne, show-special hinnad on kohati poole odavamad kui muidu. Samas pead 4 kuud ette kinni panema omamata aimugi võimalikust ilmast. Aga seni on alati vedanud, sest sula peale pole sattunud. Paar korda on kole külm olnud, aga meid see suurt ei sega, sest riideid saab alati rohkem selga ajada.

Tuttavas reisuagentuuris paningi hotellitoa tõstuki vahetus läheduses kinni ja otsustasin siis pilku visata skiswap osakonda, kus pakutakse kasutatud varustust ja eelmise aasta mudeleid, mis poodidesse seisma jäänud. Hinnad muidugi soodsamad kui tavaliselt, sest kraamist vaja lahti saada. Show algas neljapäeval ning laupäevaks polnud suurt miskit head ja odavat enam järgi jäänud. Nina eest krabati ära kaks paari Atomice, mis oleks suuremale tüdrukule sobinud. Aga pole hullu, ta saab see aasta veel eelmise aasta suuskadel sõita, pole teine õnneks eriti kasvanud ega kaalus juurde pannud.

Ja siis jäi pilk peatuma mulle paraja pikkusega Fisheritel. Kobedad võistlussuusad, aga ilmselt liiga kallid. Rohkem naljapärast keerasin hinnasildi enda poole, mida kuradit, ainult $200 küsitakse. Kindlasti on miskit viga, või siis väga kulunud põhjad. Kuid huvi oli tärganud, inspekteerisin hoolikalt nii sidemed kui suusad üle. Tegu paistis olevat vaid mõned korrad sõidetud suuskadega, rantidel täispaksus alles, põhjad jumalast siledad ning pealispinnal vaid üksikud kriipsud. Kaalusin, mis teha kui äkki menus, et mul ju lapse mobla kaasas. Istusin maha ning googeldasin infot Fischer RC4 Worldcup RC Z13 Flowflex Race Skis kohta.

Selgus, et tegu 2009 aasta Fisheri tippklassi suuskadega (originaalhind $1100), millest paremaid jagatakse vaid tegelikele world cup'i võistlejatele. Suusad mõeldud ekspertidele, suusainstruktoritele ja kohalikel võistlustel kasutamiseks. Eriti kindlad suurel kiirusel suure ja keskmise raadiusega pööretel kõval lumel ja isegi jäistes kohtades. Ehkki minu taset kirjeldab täpsemini pigem julge asjaarmastaja, oli hammas asjatundjate haruldaselt kõrgeid hinnanguid lugedes verele läinud. Ei hakka siin tehnilistesse üksikasjadesse laskuma aga väidetavalt tagab stabiilsuse lisaks suusa enda sisekonstruktsioonile spets võistlussidemete ja plaadi kasutamine.

Võtsin suusad kaenlasse ja jalutasin kassa juurde lisades järjekordse koorma krediitkaardile, mis õnneks tõrkuma ei hakanud. Eks me talvel näe, kas head suusad teevad minust parema suusataja või hoopiski ajavad Fisheri esindajad mu mäelt minema, et ei teeks nende toodangule häbi:)))

Hiir - uus koduloom:)

Meil on eilsest uus koduloom - Hiir kelle nimeks Fierce V2. Õnneks rahuldab ta oma energiatarbe USB juhtme kaudu ega tiku sahvrisse talvevarude kallale. Kassid paraku näitasid üles ebatervet huvi, mistõttu pean jälgima, et juhe on alati hoolikalt peidetud. Nimelt on meil nii mõnedki telefoni, toiteploki, kõrvaklappide, hiire, jne ... juhtmed aeg-ajalt närida saanud või kurvemal juhul lausa juppideks järatud. Just praegu lõi pähe lihtsalt rikkaks saamise idee. Vaja leiutada kasse eemale peletav aine, millega saab igasugu juhtmeid töödelda - mõelge vaid milline kokkuhoid maailma ulatuses. Olen kindel, et tootel oleks minekut iga moodsa kasse omava pere juures, kus kaotatakse aastas hulk raha kiisude poolt rikutud elektroonika tõttu.

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on arvutihiir nagu taibukamad lugejad on ilmselt juba aru saanud. Selle suveni polnud ma kunagi erilist tähelepanu hiirele pööranud. Hiired olid alati kas tulnud kaasa arvutiga või olin neid siis kohalikust taaskasutuskeskusest 2 dollarise tavahinnaga ostnud, kui kodus mõni jälle "sabast" ilma jäänud. Isegi praegu vedeleb mul arvutitarvikute karbis veel paar antiikset "munaga" hiirt. Need vahetsin välja, kuna tüütu oli iga natukese aja tagant tolmust puhastada. Olin kuulnud, et mängimiseks kasutatakse teistsuguseid hiiri aga ei pidanud seda oluliseks kuni meil suvel külas olnud naabripoiss silmagi pilgutamata $65 Razer Death Adderi nimelise hiire alla pani, olles õnnelik et nii odavalt sai. Mulle tundus täiesti arusaamatu kuni sain ise arvuti taga proovida.

Muidugi istus hiir pihku mugavamalt ja sihiku liikumine oli kindlam ning kiirus reguleeritav, mis tegi mängimise lihtsamaks. Samas minu oskuste juures ei tekitanud see algul erilist vahet. Pikapeale hiirega harjudes hakkas skoor siiski paranema eriti kui üritasin mängida samas stiilis kui asjatundjast naabripoiss. Nagu tihtipeale juhtub siin maailmas sain asja väärtusest aru alles siis kui sellest ilma jäin, nimelt kui hiir koos naabripoisiga Eesti rändas. Õnneks polnud tal vaja teha kaitsesüstimisi ega garantiinis hoida:) Igatahes tekkis mul kindel veendumus, et meie mänguarvuti "upgreidimisel" annab kõige efektiivsema tulemuse uue korraliku hiire lisamine.

Et just põletav vajadus polnud, jäi see seoses pesumasina ja auto ostuga veidi venima. Aga eelmisel nädalal käisime koos vanema tüdrukuga läbi paar elektroonikapoodi, kus avastasin oma üllatuseks tohutu hiirte valiku. Neid oli sõna otseses mõttes sadu erinevaid alates lihtsamaist $5'se hinnasildiga ja lõpetades nii paarisajani ulatuva maksumusega. Kuna sellise valiku juures oli võimatu otsustada tulin koju ja googeldasin "best gaming mouse" lootes, et kui sain nii auto osta küllap saan ka hiire:) Paraku oli erinevaid arvamusi palju, kokkuvõttes jäid minu hinnaklassis kõlama kaks nime, too sama Razeri Death Adder ja Logitechi MX 518.

Ja eelmine nädal tuli teade, et MX 518 on väljmüügi peal. Kohale minnes selgus, et juba olid kõik ära ostetud ja uusi enam ei tule, sest selle tootmine on lõpetatud. Soovitati G500, mis olevat uueks versiooniks, hind muidugi ka soolasem. Mis ikka, otsustasime hakata proovima, millised lisaks headele omadustele ka mugavalt pihku sobivad, ja mille lisanuppude asetus samuti mugav. No nii, sellest oleks pidanud alustama, sest kiirelt selgus, et vaid paar hiirt olid nii mulle kui lapsele käes mugavad hoida. Kõige parem tundus hoopiski Rude Gameware Fierce V2. Kohe osta ei julgenud, sest polnud selle kohta netist midagi lugenud. Kodus googeldasin ja avastasin, et peetakse üldiselt heaks, kurdetakse põhiliselt klienditeeninduse ja kaasas oleva miniCD pärast, millel draiverid ja soft.

No ma ei saa aru mis mängijad need on, kes ei oska hiirt installida või siis vajalikku softi netist leida. Igatahes otsustasin ta ära osta, sest mulle meeldis, et koos kahe pöidlanupuga oli lisatud ka kaks esimese sõrme lisanuppu. Kokkuvõttes oli sellel $39.95-sel kõik mis tahtsin ja veel rohkemgi, teised samade funktsioonidega hiired kiskusid $100 ligi.

Asjast huvitatutele on siin Rude Gameware kodulehelt kopeeritud tehnilised andmed:

-5000 DPI Laser Engine

-1000 Hz polling with 1 ms response time

-Onboard memory to save your modifications

-7 independently programmable buttons and macro support

-Adjustable Weights

-Zero-Acoustic Ultra-smooth Teflon feet

-Always-On mode

-On-the-Fly Sensitivity DPI adjustment (no driver needed)

-LED DPI Indicator-Gold plated USB connector for maximum conductivity

-7 foot, lightweight, non-tangle cord-Included customization software

Tundlikkust saab seadistada 400 - 5000 DPI, kusjuures 4 eelhäälestatud seadistust saab mängus käigu pealt hiirel oleva nupuga vahetada. Eriti mugav kui mängid snaiperit või siis hüppad vahepeal tanki. Kuidas hiire raskus peaks mänguoskust mõjutama ei kujuta küll ette aga küllap siis on sellelgi oma osa, miks muidu pisike hiire sisse sobitavate kaaluvihtide komplekt kaasas. Et naabripoiss oli ostnud ka spets hiiremati ei saanud minagi nigelam olla:) Ostsin ka, ja sama firma oma - pidada tundlikkust stabiilsema hoidma. Seni olen niisama laua peal hiirt nühkinud aga kui seda kogemata naabripoisi "Death Adderiga" tegin järgnes kohe märkus, et nii võib hiireke viga saada.

Eile tõin ta siis koju, ühendasin arvutisse ja peale mõningast mässamist sain käima. Oleks kohe saanud kui oleks juhendit lugenud nagu laps soovitas, aga ma ju nii tark, et pole vaja lugeda:) Tagajärjeks see, et nuppude programmeerimine läks segi. Snaiperit mängides püstoli haaramise asemel viskasin granaadiga, see põrkas toa seinast tagasi jalge ette maha. Ukse otsimisega polnud aega jännata, hüppasin küll kiirelt aknast välja aga sain ikka killud selga - "Epic Failure" nagu enesetappu BFBC2's iseloomustatakse. Esimene tunnike mängu läks hiirega harjumiseks ja hakkasin juba kurvastusega uskuma netist loetud kommentaari, et kui sa muidu paugutamismängudes hädapunn oled siis jääd ka hea hiirega ikka kobakäpaks. Lõpuks hakkas siiski paremini minema, eriti snaiperina. Viimases mängus sain tulemuseks 6 : 0 ja võisin rahulikult magama minna, raha polnudki maha visatud:)

Kivid

Mulle on millegi pärast lapsepõlvest peale kivid sügavat muljet avaldanud. Neis on midagi igavest või igavikku kuuluvat. Alati kui kusagil reisimas või matkamas käin võtan mälestuseks kivikese või kaks kaasa. Washingtonis oli kaasa sunnitud mind keelama kui Valge Maja ees ebaterve huviga lahtist graniitsillutise kivi piidlesin:) Paistab, et lastelegi on minu kiindumus edasi kandunud, sest nemadki tassivad rannast ämbrite kaupa ilusaid kivikesi koju kaasa. Suuremad aga sobivad ideaalselt turnimiseks.

Planeedidki polnud tekkides miskit muud kui sulakivi kerad, mis kaetud õhukese gaasikorraga. Sellest ägedast perioodist on maa peal ilma moondumata säilinud vanimad senileitud kivimid veidi üle 4 miljardi aasta vanad, Labradoris, Gröönimaal ja Austraalias. Meteoriidid on samuti enamasti pärit tollest perioodist kui planetoidide kokkupõrked haruldased polnud. Terve hulk neist, raud-nikkel meteoriidid, ilmselt pärit ammusel ajal hävinud planeedi metalsest tuumast

Kividest raiutakse kujusid ja neist tehakse mälestusmärke just sel põhjusel, et peavad kaua vastu kui just inimese kuri käsi ise ei kipu lõhkuma. Isegi haudadele pannakse ju kivid, lootuses oma siin planeedil veedetud üürikesest hetkest mingi jäävam mälestus alles jätta.

Üks põhjusi, miks mulle Awenda looduspark nii väga meeldib ongi rändrahnude, kivide ja kivikeste rohkus. Isegi rannakruus ja liiv on palju põnevamad kui mujal. Nagu Eestiski on siit käinud üle mitmed jääajad ning liustikud on oma turjal tarinud kaasa kive paljudest eri piirkondadest põhja poolt. Alati teen jalutuskäigu kividel aga väsi imetlemast nende kuju ning kivimi mustrite mitmekesisust.

Rannas on kivid vihma, tuule, liiva ja lainete koosmõjul puhtaks lihvitud, mistõttu ka pisemad konarused ja tooni muutused selgelt nähtavad. Kivide vahel suudavad vaid üksikud taimed piisavalt toitaineid leida, et elus püsida. Oma üllatuseks leidsin pisikese canada "rahvuspuu", punase vahtra, heledate kivide vahel kangekaelselt juurdununa.

Sügissuplus

Täna käisime meie lemmikrannas Awendas. Nii hilja sügisel polegi sinna enne juhtunud. Aga kui ilmad sellised juulikuised, et linnas temperatuur lausa üle +30C ja samas vabad päevad, siis ei saanud ju minemata jätta. Esimene asi oli ka vesi varbaga ära proovida. Soe just polnud aga karastatud eestlase jaoks täiesti ujutav. Hinnanguliselt nii +17C ringis. Meie perest läksid ujuma Koko ja mina, vanem tüdruk oli algul ka tulija aga peale jalgupidi vees sulistamist mõtles ümber - loodetavasti pole muutunud ärahellitatud canadalaseks:)

Peale minu ja koera käisid mõned veel vees, aga enamus rahvast eelistas ennast niisama rannaliival praadida. Peagi hakkas igav ja kuna keegi teine ei viitsinud suurt liigutada, võtsin koera jalutuskäigule kaasa. Kõmpisime liiva ja kive mööda kaugel asuva neemiku tippu välja. Seal tundsin mõnusat rammestust peale tulevat. Ilmselt aitasid kaasa paar eelnevalt neelatud õllekest ja fakt, et öösel poole kolmeni mängisin arvutil Battlefieldi nagu mingi teismeline.

Igatahes kui leidsin ilusa päikese poole kaldus suurema kivi, viskasin sirakile ning panin silmad kinni. Värskendava tuule ja parajalt sooja päikese käes ning lainete kohina saatel tuli uni kiirelt. Ärkasin täiesti värskena alles poolteist tundi hiljem koera norskamise peale. Imelik küll aga kergelt konarlikul kivil magades polnud üldse aru saanud, et ase kuidagi ebamugav oleks, kodus oma voodis ärgates olen hommikul tihtipeale kangem. Ei tea kas peaks magamistuppa killustikku põrandale laotama:)))