Mulle on millegi pärast lapsepõlvest peale kivid sügavat muljet avaldanud. Neis on midagi igavest või igavikku kuuluvat. Alati kui kusagil reisimas või matkamas käin võtan mälestuseks kivikese või kaks kaasa. Washingtonis oli kaasa sunnitud mind keelama kui Valge Maja ees ebaterve huviga lahtist graniitsillutise kivi piidlesin:) Paistab, et lastelegi on minu kiindumus edasi kandunud, sest nemadki tassivad rannast ämbrite kaupa ilusaid kivikesi koju kaasa. Suuremad aga sobivad ideaalselt turnimiseks.
Planeedidki polnud tekkides miskit muud kui sulakivi kerad, mis kaetud õhukese gaasikorraga. Sellest ägedast perioodist on maa peal ilma moondumata säilinud vanimad senileitud kivimid veidi üle 4 miljardi aasta vanad, Labradoris, Gröönimaal ja Austraalias. Meteoriidid on samuti enamasti pärit tollest perioodist kui planetoidide kokkupõrked haruldased polnud. Terve hulk neist, raud-nikkel meteoriidid, ilmselt pärit ammusel ajal hävinud planeedi metalsest tuumast
Kividest raiutakse kujusid ja neist tehakse mälestusmärke just sel põhjusel, et peavad kaua vastu kui just inimese kuri käsi ise ei kipu lõhkuma. Isegi haudadele pannakse ju kivid, lootuses oma siin planeedil veedetud üürikesest hetkest mingi jäävam mälestus alles jätta.
Üks põhjusi, miks mulle Awenda looduspark nii väga meeldib ongi rändrahnude, kivide ja kivikeste rohkus. Isegi rannakruus ja liiv on palju põnevamad kui mujal. Nagu Eestiski on siit käinud üle mitmed jääajad ning liustikud on oma turjal tarinud kaasa kive paljudest eri piirkondadest põhja poolt. Alati teen jalutuskäigu kividel aga väsi imetlemast nende kuju ning kivimi mustrite mitmekesisust.
Rannas on kivid vihma, tuule, liiva ja lainete koosmõjul puhtaks lihvitud, mistõttu ka pisemad konarused ja tooni muutused selgelt nähtavad. Kivide vahel suudavad vaid üksikud taimed piisavalt toitaineid leida, et elus püsida. Oma üllatuseks leidsin pisikese canada "rahvuspuu", punase vahtra, heledate kivide vahel kangekaelselt juurdununa.
Mulle samuti kivida ja kaljud meeldivad. Kõik see igavik, mis neisse on talletunud ja mõtted lähevad uitama, kui nende keskel olla. Ilusad pildid Eestis tehtud rannakivimürakatest! Üks suvi käisime põhjarannikul neid kõige suuremaid otsimas ja olid ikka mürakad küll. Kahjuks Letipea Ehakivi nägi ainult eemalt, sest vesine roostik takistas ligipääsu. Mõõna ajal peaks talle juurde saama vist küll.
ReplyDeleteMuideks, kõik need pildid on tehtud Canadas, Ontarios, Huroni järve ääres Awenda pargi rannas. Aga sarnanevad tõepoolest Eestile, eks see ole üks põhjustest, miks too rand meie lemmikuks! Justkui tükike kodumaad siinsamas käeulatuses, ja rannaliiv lõhnab täpselt samamoodi:)
ReplyDelete