Maanteehullus

Maanteehullus tundus mulle parimaks tõlkeks inglisekeelsele sõnale "roadrage". Sellise pealkirja, põhjuseks on asjaolu, et oleks täna peaaegu oma uue auto "ära ristinud", millega kaasnes kaasliikleja Canada jaoks harjumatult ebaadvekaatne käitumine. Aga las ma räägin kõik ilusti ära kuidas see juhtus nagu "Agu Sihvka" raamatus:)

Sõitsin mina töölt kodupoole suht kitsal kaherealisel maanteel paremas reas nii 70 km/h mõtted eelseisval pikal nädalalõpul. Ees tuterdas vanem mees rattal, otsustasin ohutuse mõttes temast veidi suurema kaarega mööduda. Kõrval oli rida parasjagu pikalt tühi, kontrollisin ka kõrvale vaadates ja keerasin nii poole rea peale. Ootamatult uhas vasakult ilmselgelt ja tuntavalt lubatud 60 km/h lubatud kiirust ületades mööda suurem sõiduauto, mille lahtisest aknast kostis ebatsensuurne mehe suguelundit iseloomustav väljend.

Masin pööras minu ette ja pidurdas korraks järsult üritades ilmselt sellega anda märku, et olin miskit valesti teinud. Nojah, oleksin pidanud rea vahetuse momendil veel kord üle kontrollima aga hiljem sündmuste käiku läbi mõeldes oli ainsaks loogiliseks seletuseks, et ta keeras minu tagant vasakusse ritta andes samas kõvasti gaasi. Kuna ise sõitsin ka üle lubatud kiiruse ei osanud oodata, et keegi nii siva võiks kõrvale jõuda. Kokkuvõttes ei puutunud me kokku ja seega eeldasin, et sündmus on lahenenud.

Aga kus sa sellega. Järgmise foori juures jäin tema kõrvale seisma, vaatasin huviga, milline tegelane roolis istub. Turjakas punase näoga ülesärritatud härga meenutav mehemürakas oli veendunud, et peab mulle liikluseeskirju omas keeles tutvustama. Lasi aknaklaasi alla ja saatis teele veel mõned trükimusta kartvad väljendid. Vaatasin talle otsa, muigasin ja vangutasin pead ilmega nagu oleks poisike pahandust teinud. See ajas mehe täitsa endast välja, autost kostis tati pritsimise saatel sellist röökimist ja vandumist, mida pole varem mujal kui filmis kuulnud ja näinud. Kui ma endiselt muiates ja huviga jälgides oma inglisekeele sõnavara täiendasin tekkis paus, sest mees ajas suures tuhinas endale tatti kurku ja hakkas köhima. Tõepoolest koomiline.

Foor läks roheliseks ning ta oli vahepeal sunnitud tähelepanu juhtimisele pöörama. Aga sõitis siis kõrvale ja röökis edasi. Mõtlesin hüüda: "Take it easy, otherwise you are going ta have a heart attack". Aga järsku olekski see juhtunud, pärast veel süüdistavad mõrvas. Teisest küljest ei tea, äkki hull kriibib mu tuliuue auto ära. Naeratasin hoopiski armsalt, mille peale teine juht lasi kuuldavale gorillaröögatuse, ja tituleeris mind vaatamata kahvatule nahavärvile kohaliku kõige "koledama" rassikuuluvust iseloomustava "N....." sõnaga. Nähes, et see minu head tuju ei suuda rikkuda, ega isegi vastama meelitada, andis gaasi ja uhas minema. Jõudsin siiski numbrimärgi APBY 200 meelde jätta juhuks kui mehel peaks tekkima järgmise foori juures isu miskit tõsisemat ette võtta.

Oleks selline nali parkimisplatsil juhtunud oleks ilmselt löömaks keeranud. Ma pole tülinorija tüüp aga kui keegi ilma suurema põhjuseta närvitseb, kipun irooniliseks minema. See omakorda muidugi provotseerib teist tegudele. Pean tunnistama, et mõtlesin huviga, kas mees hüppab foori taga autost välja ja tuleb kiskuma, aga seda ei juhtunud. Teisest küljest on siiski mõistlik ettevaatlik olla, võid ju sattuda mõne tulirelvaga paberitega hullu kõrvale, kus käsikähmluse oskused ei pruugi aidata. Kokkuvõttes hea õppetund, et rida vahetades peab olema veelgi tähelepanelikum, mida kindlasti meie pere uuele juhile rõhutan.