Aias kasvab meil vist lausa oapuu, kasvud küünivad pilvedeni:) nagu ühes muinasjutus kirjutati. Maha said oad küll liiga hilja pandud, sest mina olin Eestis ja teised pereliikmed pole eriti huvitatud aiandusest. Eks ma siis iga kord helistades tuletasin meelde ja tüütasin kuni lõpuks ikka seemned mulda susati. Juuli alguseks olid väädid piisavalt pikad, et vajasid pisikesi tokke. Augustis olid need lühikeseks jäänud, surusin naljapärast mulda paar õige pikka vahtraoksa, mis maja esiselt puult torm oli maha murdnud.
Paistab, et oale see meeldis. Ilmselt oleks nad veelgi kõrgemaks kasvanud oleks toetus roikad pikemad olnud. Tore oli meie "oapuud" vaadata, aga kui tuli aeg korjama minna, selgus et redel vaja abiks võtta. Päris tipust pidin isegi mina redeli ülemistel pulkadel seistes ja tasakaaluharjutusi sooritades kõigest väest küünitama. Ubadest tegime minu ühe lemmikroa, suitsupeekoniga pannil praetud kaunades oad. "Oapraest" kahjuks pilti pole, sai enne otsa kui taipasin fotokat haarata:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!