Hiir - uus koduloom:)

Meil on eilsest uus koduloom - Hiir kelle nimeks Fierce V2. Õnneks rahuldab ta oma energiatarbe USB juhtme kaudu ega tiku sahvrisse talvevarude kallale. Kassid paraku näitasid üles ebatervet huvi, mistõttu pean jälgima, et juhe on alati hoolikalt peidetud. Nimelt on meil nii mõnedki telefoni, toiteploki, kõrvaklappide, hiire, jne ... juhtmed aeg-ajalt närida saanud või kurvemal juhul lausa juppideks järatud. Just praegu lõi pähe lihtsalt rikkaks saamise idee. Vaja leiutada kasse eemale peletav aine, millega saab igasugu juhtmeid töödelda - mõelge vaid milline kokkuhoid maailma ulatuses. Olen kindel, et tootel oleks minekut iga moodsa kasse omava pere juures, kus kaotatakse aastas hulk raha kiisude poolt rikutud elektroonika tõttu.

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on arvutihiir nagu taibukamad lugejad on ilmselt juba aru saanud. Selle suveni polnud ma kunagi erilist tähelepanu hiirele pööranud. Hiired olid alati kas tulnud kaasa arvutiga või olin neid siis kohalikust taaskasutuskeskusest 2 dollarise tavahinnaga ostnud, kui kodus mõni jälle "sabast" ilma jäänud. Isegi praegu vedeleb mul arvutitarvikute karbis veel paar antiikset "munaga" hiirt. Need vahetsin välja, kuna tüütu oli iga natukese aja tagant tolmust puhastada. Olin kuulnud, et mängimiseks kasutatakse teistsuguseid hiiri aga ei pidanud seda oluliseks kuni meil suvel külas olnud naabripoiss silmagi pilgutamata $65 Razer Death Adderi nimelise hiire alla pani, olles õnnelik et nii odavalt sai. Mulle tundus täiesti arusaamatu kuni sain ise arvuti taga proovida.

Muidugi istus hiir pihku mugavamalt ja sihiku liikumine oli kindlam ning kiirus reguleeritav, mis tegi mängimise lihtsamaks. Samas minu oskuste juures ei tekitanud see algul erilist vahet. Pikapeale hiirega harjudes hakkas skoor siiski paranema eriti kui üritasin mängida samas stiilis kui asjatundjast naabripoiss. Nagu tihtipeale juhtub siin maailmas sain asja väärtusest aru alles siis kui sellest ilma jäin, nimelt kui hiir koos naabripoisiga Eesti rändas. Õnneks polnud tal vaja teha kaitsesüstimisi ega garantiinis hoida:) Igatahes tekkis mul kindel veendumus, et meie mänguarvuti "upgreidimisel" annab kõige efektiivsema tulemuse uue korraliku hiire lisamine.

Et just põletav vajadus polnud, jäi see seoses pesumasina ja auto ostuga veidi venima. Aga eelmisel nädalal käisime koos vanema tüdrukuga läbi paar elektroonikapoodi, kus avastasin oma üllatuseks tohutu hiirte valiku. Neid oli sõna otseses mõttes sadu erinevaid alates lihtsamaist $5'se hinnasildiga ja lõpetades nii paarisajani ulatuva maksumusega. Kuna sellise valiku juures oli võimatu otsustada tulin koju ja googeldasin "best gaming mouse" lootes, et kui sain nii auto osta küllap saan ka hiire:) Paraku oli erinevaid arvamusi palju, kokkuvõttes jäid minu hinnaklassis kõlama kaks nime, too sama Razeri Death Adder ja Logitechi MX 518.

Ja eelmine nädal tuli teade, et MX 518 on väljmüügi peal. Kohale minnes selgus, et juba olid kõik ära ostetud ja uusi enam ei tule, sest selle tootmine on lõpetatud. Soovitati G500, mis olevat uueks versiooniks, hind muidugi ka soolasem. Mis ikka, otsustasime hakata proovima, millised lisaks headele omadustele ka mugavalt pihku sobivad, ja mille lisanuppude asetus samuti mugav. No nii, sellest oleks pidanud alustama, sest kiirelt selgus, et vaid paar hiirt olid nii mulle kui lapsele käes mugavad hoida. Kõige parem tundus hoopiski Rude Gameware Fierce V2. Kohe osta ei julgenud, sest polnud selle kohta netist midagi lugenud. Kodus googeldasin ja avastasin, et peetakse üldiselt heaks, kurdetakse põhiliselt klienditeeninduse ja kaasas oleva miniCD pärast, millel draiverid ja soft.

No ma ei saa aru mis mängijad need on, kes ei oska hiirt installida või siis vajalikku softi netist leida. Igatahes otsustasin ta ära osta, sest mulle meeldis, et koos kahe pöidlanupuga oli lisatud ka kaks esimese sõrme lisanuppu. Kokkuvõttes oli sellel $39.95-sel kõik mis tahtsin ja veel rohkemgi, teised samade funktsioonidega hiired kiskusid $100 ligi.

Asjast huvitatutele on siin Rude Gameware kodulehelt kopeeritud tehnilised andmed:

-5000 DPI Laser Engine

-1000 Hz polling with 1 ms response time

-Onboard memory to save your modifications

-7 independently programmable buttons and macro support

-Adjustable Weights

-Zero-Acoustic Ultra-smooth Teflon feet

-Always-On mode

-On-the-Fly Sensitivity DPI adjustment (no driver needed)

-LED DPI Indicator-Gold plated USB connector for maximum conductivity

-7 foot, lightweight, non-tangle cord-Included customization software

Tundlikkust saab seadistada 400 - 5000 DPI, kusjuures 4 eelhäälestatud seadistust saab mängus käigu pealt hiirel oleva nupuga vahetada. Eriti mugav kui mängid snaiperit või siis hüppad vahepeal tanki. Kuidas hiire raskus peaks mänguoskust mõjutama ei kujuta küll ette aga küllap siis on sellelgi oma osa, miks muidu pisike hiire sisse sobitavate kaaluvihtide komplekt kaasas. Et naabripoiss oli ostnud ka spets hiiremati ei saanud minagi nigelam olla:) Ostsin ka, ja sama firma oma - pidada tundlikkust stabiilsema hoidma. Seni olen niisama laua peal hiirt nühkinud aga kui seda kogemata naabripoisi "Death Adderiga" tegin järgnes kohe märkus, et nii võib hiireke viga saada.

Eile tõin ta siis koju, ühendasin arvutisse ja peale mõningast mässamist sain käima. Oleks kohe saanud kui oleks juhendit lugenud nagu laps soovitas, aga ma ju nii tark, et pole vaja lugeda:) Tagajärjeks see, et nuppude programmeerimine läks segi. Snaiperit mängides püstoli haaramise asemel viskasin granaadiga, see põrkas toa seinast tagasi jalge ette maha. Ukse otsimisega polnud aega jännata, hüppasin küll kiirelt aknast välja aga sain ikka killud selga - "Epic Failure" nagu enesetappu BFBC2's iseloomustatakse. Esimene tunnike mängu läks hiirega harjumiseks ja hakkasin juba kurvastusega uskuma netist loetud kommentaari, et kui sa muidu paugutamismängudes hädapunn oled siis jääd ka hea hiirega ikka kobakäpaks. Lõpuks hakkas siiski paremini minema, eriti snaiperina. Viimases mängus sain tulemuseks 6 : 0 ja võisin rahulikult magama minna, raha polnudki maha visatud:)