Ametiühing - absurditeater

Teisiti ei oska ma seda enam küll kutsuda. Seekordse käiguga asus siinne postimeeste ametiühing absurdsuse poolest maailma organisatsioonide seas esirinda. Hädapärast suudavad ainult Põhja-Korea kommunistid või Iraani usuhullud konkurentsi pakkuda.

Nagu paljudele teada jagatakse ametiühingusse kuuluvate isikute vahel hüvesid rangelt ainult selle põhjal kui kaua nad ametiühingusse kuulunud on. Seega on ametiühingustaazh taolistel töökohtadel kullast kallim püsiväärtus, sest selle alusel jagatakse tööaega, puhkuseid, töökohti, lisatasusid, ületunde, toetusi, ... ühesõnaga kõiki hüvesid mida töökohal saada võib. Teiselt poolt kergendab staazh võimalikke karistusi ja annab omavaheliste lahkarvamuste puhul absoluutse eelise. Kokkuvõttes on ametiühingustaazh suurema võimu ja väärtusega kui tutvused nõuka ajal.

Esimesel pilgul tundub lihtne, mida varem oled tööle võetud, seda pikem staazh. Aga mis siis kui mitu isikut samal päeval, just sellises olukorras oleme mina ja veel 15 töökaaslast. Esimese pauguga seati järjestus "sisseastumiseksami" tulemuste põhjal. Kes sai kõrgemad punktid see ka eespool oli, mina olin seitsmes. Pomm plahvatas nüüd kui järjekordne vahetuste konkurss välja kuulutatud. Töökaaslane teatas, et staazhinimekiri on muudetud. Ei saanud aru, mis mõttes???

Ta oli üllatusega avastanud, et nimi kaks kohta kõrgemal kui enne. Asja uurima minnes selgus järgmine lugu. Nimelt oli ametiühing leidnud (ilmselt kellegi nimekirja lõpus oleva isiku kaebuse põhjal), et teadmiste alusel järjestamine on ebaaus ja otsustas absoluutse võrdsuse nimel uue järjestuse juhuslikult valitud numbri põhjal moodustada. Mulle ei tulnud enam erilise üllatusena, et ametioskuse või tööülesannete täitmise alusel järjestamist peetakse äärmiselt tagurlikuks töörahva kurnamise vahendiks.

Kuna olen just piiripeal, et soodsat vahetust saada muutusin õige murelikuks ja kiirustasin kõiki vasakpoolseid ja eriti rahvusvahelist ametiühinguliikumist maapõhja vandudes (ettevaatuse mõttes eesti keeles:) teadetetahvli juurde asja uurima. Alustasin hingevärinal nimekirja lõpust, ja ülespoole liikudes tekkis kahtlus, et mind on üldse ära unustatud. Viimaks tuli tuttav nimi ja pidin jälle kord tõdema, et elus pole vaja olla ei tark ega ilus - hoopiski õnne peab olema:) Olin tõusnud teisele positsioonile! Kergendus suur, samas ka piinlik tunne, enda arust olin ebaausal teel teiste ees eelise saavutanud. Samas nii õrna südamega ma ka pole, et seda kasutamata jätta kui pakutakse:)

Hiljem kuulsin, et nii mõnigi allapoole kukkunu oli kõvasti lärmi löönud. Arusaadav, sest oleksin isegi end seaks vihastanud kui endisest positsioonist allapoole kukkunud ja seetõttu peaks näiteks öövahetuses tööl käima hakkama. Aga neile oli vastatud, et "Ametiühing" on rääkinud ja otsus on lõplik. Edasikaebamisele ei kuulu, kuna kõrgemat instantsi pole. Pilkavalt lisati, et isegi jumalal ei ole ametiühingu otsuste juures sõnaõigust, puuduvat liikmepilet.

Mõni ime siis, et ametiühingu liikmeteks olvad töötajad on keskeltläbi palju madalama efektiivsusega. Süsteem töötab just nagu nõukaajal, kus igasugust initsiatiivi ja töökust maha suruti aga võrdsustamist ei viidud isegi tollal nii absurdsele tasemele. Paremal (ja tutvustega) töötajal oli võimalus sanatooriumi tuusikut või telekaostu luba saada:) Ärge nüüd valesti aru saage, ma sugugi ei kiida ega igatse taga nõuka süsteemi, lihtsalt lasen välja auru, ei suuda end hoida kui puutun kokku ääretu totrusega.

Nüüd jääb vaid üle loota, et juhuslikult pole allapoole sattunud liiga palju "nähtavate vähemuste" (hindud, aafriklased, pilud, muhameedlased, lühikest kasvu, ülekaalulised, kiilakad, ... :) esindajaid nagu neid siinmaal kutsutakse. Siis oleks põhjust nõuda uut loosi rassilisele, soolisele, usulisele, välimuslikule ... diskrimineerimisele viidates, kusjuures neile tuleks tagada soodus tulemus. Ma meelega ei pannud siia naerukoha märki, sest ei imestaks kui taoline pull juhtuks.

Prüggar Kanadas

Ka sellises heaolu ühiskonnas nagu Kanada on keskmisest parema sissetulekuga inimene sunnitud aeg-ajalt prügikastist toitu otsima. Taolise käitumiseni viivad ühiskonna poolt peale sunnitud normid ja toitumistavad.  

Selgitamaks provotseerivat sissejuhatust tuleks alustada faktist, et kuulun nende hulka, kellele meeldib sealiha ja iseäranis seakamar (vaadates kaasa hiljutist postitust "Soolapekki sibulaga" tundub, et olen Pauli hingesugulane:). Seetõttu sai poolsalaja reedel ostetud klassikaline seajalg ehk "kinkku" nagu seda nõukaajal Soome mõju all olles kutsusime. Poolsalaja seetõttu, et kallis kaasa, kes meelsasti igasugu häid toite teeb, millegipärast ei salli ehtsat seakintsu, kus kont sees ja pekikiht koos naha ja vahel isegi sellel ilutseva veidi laialivalgunud sinise templiga - pidavat liiga rasvane olema. Aga vaatamata ebatervislikkusele, mulle maitseb hirmsasti. Leian, et seni kui mahun maleva aegsesse pluusi ning 25 aastat vanadesse pükstesse ei pea muretsema, mis ja kui palju söön. 

Oli plaanis ise ahjupraad teha, aga plaaniks see jäigi, sest laupäev kulus hoopiski arvuti taga kopteri ja lennukipiloodi oskusi lihvides. Kaasa süda läks haledaks ning ta pani ise prae ahju. Peagi oli terve maja sellist jõuluprae lõhna täis, et kõik kes liikuda suutsid kogunesid praeahju ümber:) Läbi ahjuakna kiigates avanes isuäratav vaatepilt, kus kamar seajalal oli kuuma käes kokku tõmmanud moodustades lõigete järgi eraldunud ruudukesi. Kartulid ja porgandid sisisesid pannile valgunud rasva sees. Peale kuninglikku söömat ei jaksanud miskit muud teha kui telekast vaadata paar osa ETV sarjast "Kaks kanget Venemaal" ja siis tudile kerida. 

Järgmine päev külmkappi revideerides avastasin eriti räige kuriteo. Keegi oli praetüki pealt rasvasemad palad ning sealjuures ka kamara eraldanud. Mul tekkis kuri kahtlus, mis süvenes kui märkasin koera prügikasti kapi juures keel ripakil nuuskimas. Ust avades ja prügikasti kaant kergitades kangestusin õudusest, parimad palad vedelesid kartulikoortel ja kapsalehtedel muu sodi peal. Vaatasime Kokoga mõistmatult teineteisele otsa, kas tõesti elame koos nii südametu inimesega, kes valmistab hõrgutava prae, laseb meil terve öö peki ja kamaratükikestest und näha ning heidab need siis hoolimatult prügikasti, et meie searasvast nõretavad unistused julmalt purustada. 

Järsku märkasin koera ilmes muutust, metsiku lihasööjana mõistsin seda instinktiivselt suutes napilt koera ennetada prügikasti sisu kallale sööstmisel. Olukorda lähemalt inspekteerides, ei paistnudki see nii lootusetu. Kamara ja pekitükid olid enamasti kapsalehtede ja kartulikoorte peal puutumata kokku madalamal asuva sodiga. Ettevaatlikult ringi vaadates veendumaks, et rohkem tunnistajaid peale koera pole, asusin piinlikkust tundmata hõrgutavamaid palasid välja õngitsema. Madalamal asuvad ja hügieeni seisukohast nigelamad notsujala jäänused sai Koko endale, et ta vait püsiks.

Kamaratükid panin kenasti karpi, mille peitsin külmkapi taganurka, kust tavaliselt igaaastase suurpuhastuse puhul avastame mitmesuguseid üllatusi, millest isegi koer keeldub. Ühe kamararuudukese asetasin kodusel leivakäärul alustassile, suts soola peale ja pooleks minutiks mikrokasse. Välja võttes särises rasv veidi kõvemaks ja pruunimaks tõmbunud leival. Kes suudaks sellisest maiuspalast keelduda, isegi kui osa prügikastist pärit:)  Mmmmmm ... kui hea!

Puhkuseosakud - II

Nagu lubasin annan teada, mis uudist puhkuseosakutega tüngategemise rindel. Midagi põrutavat ei osanud müügimehed välja pakkuda. Kuna Time-Share on ilmselt rahva hulgas nii paha kuulsuse omandanud siis pool ajast kulus tõestusele teemal, et see ikka pole time-share mis sulle päha üritame määrida. Sisulist vahet polnud muidugi rohkem kui fakt, et termineid oli võimaluse piires uuendatud ja aja väljavõtmist paindlikumaks muudetud, võimaldades seda lausa päeva kaupa teha.

Esimesele küsimusele, kuidas me nende promopakkumisest teada saime vastasin, et meile helistati ja tehti pakkumine, et saan kaks ööd tasuta nende hotellis veeta kui ohverdan oma ajast poolteist tundi. Sealjuures heitsin väljendusrikkalt pilgu kellale vihjates sõnatult, et aeg hakkas jooksma. Seepeale ei raisanud müügimees rohkem aega, tõmbas kopsud täis ning hakkas jahuma. Pool minutit peale eeldatavalt kümneminutist sissejuhatust tõstsin käe ja palusin, et kas võin ka sõna sekka öelda. Jahmunud vaikusemomenti kasutades sõnasin: Olgem ausad, ma saan aru, et teil on vaja hotelli eest makstud raha võimaluse korral koos soodsa protsendiga tagasi teenida aga parem annan kohe teada, et mul pole kavas miskeid puhkusereise ostma hakata. hoiab kokku nii teie kui minu aega.

See võttis mehel hoogu maha ja olles heitnud pilgu nii minule kui kaasale mainis üsna resigneerunult, et ega nende pakutav puhkuseosakute pakett vist kõigile tõepoolest ei sobi. Aga ta siiski tutvustaks meile, mis neil pakkuda. Lase käia, lubasin lahkelt, rohkem kui tund on veel aega. Järgnevalt täitsime lühikese küsimustiku, mis meie puhkuseplaanidest neile ülevaate andis. Kuna rõhusime metsikus looduses matkamise ja Eestis käimise peale, siis oli selge, et meile nende pakutavad kuurordid üldse ei sobi - me pole tüüpilised ameeriklased kelle jaoks taoline pakend kokku pandud. Üheski meie unelmate reisusihtidest nagu Island, Gröönimaa, Galapagos ja Antarktika neil hotelle polnud. Isegi mitte Mt. St. Anne mäel kus suusatamas käime.

Kohustusliku osana tutvustati ühte suiti hotellis aga Dominikaani kuurordi video näitamisest loobuti, ilmselgelt polnud mõtet. Siis anti edasi järgmisele tegelasele, kes hoobilt alandas hinda 40% võrra. Kui isegi see ei suutnud meid meelt muutma panna astus ligi viimane vend. $27000'ne alghind kukkus $5000 peale, mille eest pakuti 5 aasta jooksul 10 nädalat üle maailma kuurortites kusjuures see oleks ainus kulu, nemad maksavad kõik ülejäänu välja arvatud lennukipiletid. Taoline pakkumine on juba realistlikum aga mul oli kiire ilusa ilmaga mäele minekuga ning pealegi saab selliseid puhkusi üle interneti soodsamalt osta. Eriti head pakkumised õnnetutelt time-share omanikelt, kes olevat valmis ainuüksi hoolduskulude eest oma aega edasi müüma.

Kokkuvõttes saime tulema täpselt pooleteise tunniga. Seekord polnud ka müügiinimesed liiga pealetükkivad, ei tea kas aitas meiepoolne jahe kuid viisakas suhtumine või on neid paremini dresseeritud. Aga kui keegi lugejatest peaks ikka tahtma puhkuseosakuid osta soovitan soojalt esiteks iseseisvalt internetis vastava firma tausta uurida ja siis vaadata kas mitte eelmised kliendid ei paku sama asja poolmuidu! Elagu internet, mis teeb kliendi elu kergemaks kui seda vaid kasutada osata.

P.S. Toetan SOPA vastast kampaaniat!!!

Sitt Suusailm

Täna veendusin, et sitta suusailma ei ole olemas, kui siis ehk ainult virisevaid suusatajaid. Meie kambas selliseid õnneks ei ole. Naljakas kuidas inimese arusaamine ühe ööga võib muutuda. Alles eile vaatasin külmavärinaga vana tuttava FB postitust, kus ta jooksusellidega kampas kusagil läänerannikul õnnelike ootusärevate nägudega vihmasel teel seisis. Mõtlesin, et mis mõnu küll saab olla külmas vihmas sörkimises. Aga tänane viimane laskumine tihedas vihmasajus läbimärjas suusakostüümis oli nii nauditav, et jääb aastateks meelde - praktiliselt iga pööre tuli minu oskuste piires perfektselt välja. Lumelöga lendas terasest suusakantide alt jugadena.

Hommik ei alanud eriti lootusrikkalt, hotelli aknast välja vaadates avanes trööstitu vaatepilt. Paksu udu tõttu palju kaugemale vihmaga püdelaks muudetud lumelöga täis parkimisplatsist ei näinud. Lapsed põõnasid, polnud nagu mõtet sellise ilmaga neid tagant kiirustama hakata. Kuna uni oli läinud otsustasin hotellirestoranis hommikueine võtta, mille reklaamimiseks oli meile 10 dollarine kinkekupong antud. Kogu eelneva põhjal poleks pidanud üllatuma, et ühe inimese lihtsa buffet tüüpi hommikueine hinnaks kuulutati $13.95. Aga noh 4 dollarit võib ju maksta.

Kokk polnud muidugi veel kohale jõudnud nii, et algatuseks nosisin sarvesaiu kohvi kõrvale. Koka saabudes tellisin kaks praemuna - praekartulid, vorstikesed ja peekoniribad pidin iseseisvalt taldrikusse laadima. Tavaliselt pole harjunud nii tugeva hommikusöögiga, igatahes lahkusin pakkudes viisakalt ka tipi juurde. Naljakas moment oli see, kui teenindaja igaks juhuks enne arve esitamist mainis tipi andmise kommet:) No kas tõesti oli mul selline nägu ees, et kavatsen maksmata minema joosta, ehkki lugesin eine kõrvale viisakalt National Posti:))) Oli kange tahtmine natsa kiusata ja 5 senti jätta, aga lõin käega ja lisasin arvele kohaliku kombe kohaselt kolm dollarit ehk umbes 15%.

Hotellituppa naastes avastasin, et lapsed põõnasid rahulikult edasi. Hakkasin asju kokku panema ja vähehaaval ajasid nemadki end üles.  Kes hiljaks jääb see ilma jääb. Hommikusöögiks jogurt, saiakesed ja tee. Kraami autosse tassides tuli tõdeda, et vahepeal ilm pigem hullemaks läinud. Sadu tihem ja parkimisplatsil tuli lompide vahel loovida. Mäele jõudes polnudki miskipärast eriti üllatav fakt, et vabu parkimisplatse võis lausa kohviku kõrval leida.

Juba lühikese jalutuskäigu jooksul autost kohvikusse said meie suusariided korralikult märjaks. Ajasime suusasaapad jalga ja peale lühikest kõhklust suundusime mäele. Tõstuki juures köötsutas vihmavarjus üksik mäetööline, kes ei näidanud üles vähematki huvi meie piletite vastu. Mõni ime, sest terve mäe peale oli kokku kümmekond fanaatikut, kes vihmavalanguid trotsides nõlvadest alla uhasid. Tõstukitoolil olime sunnitud istme lohus asuvasse vihmavee lompi istuma.

Esialgu oli päris raske, sest nähtavus nullilähedane. Kogu mägi oli kattunud piimja uduga ja lisaks tegid suusaprille tihedalt katvad vihmapiisad kogu ühtlaselt tumevalge pildi parajalt säbruliseks. Isegi paari meetri peale ei seletanud silm lumepinna kontuure, nüüd kujutan ette mis tunne on prillideta tugevalt lühinägelikul isikul. Seega tuli iga pööret korralikult sõita, ei saanud riskida poolkülitsi lumekünkasse sissesõitmisega.

Peagi harjusime ja päris mugav oli suusatada aga nelja laskumisega olime nii märjad, et otsustasin sisse minna riideid kuivatama. Kindad olid juba esimese paari sõiduga vettinud, viimased tegin paljakäsi ja huvitaval kombel polnud kätel külm. Joped lasid vaatamata paljureklaamitud märjavastupidavusele kõigil läbi, pole ka ime sest ilmselt oleks selles ilmas ainult Kalüpsoga kuivaks jäänud. Kohvikus kuivatasime riideid vetsu kätekuivatite kuuma õhu käes, mis kuigipalju aitas.

Suurema saju otsustasime mööda lasta, et veidi hiljem uuesti proovida. Olin nimelt märganud mäel paari inimest läbipaistvast kilest keepidega, nagu neid Eestiski rahvaüritustel vihmase ilma puhul jagatakse. Ajus klõpsatas relee ja lahendus oligi käes. Läksin küsisin kohvikuneiult, kas nad saaks mulle anda nelja suurt prügikotti, aga muidugi aitas ta mind hea meelega. Kuivasime veel veidi, lapsed sõid kohvikuroog "Putini" nahka ja otsustasime proovida kuidas "prüggaritena" mäel esinemine õnnestub. Peaauk põhja keskele, käeaugud kahte nurka ning oligi veekindel kostüüm valmis.

Kilekottidest oli suur abi, sest need olid nii pikad, et ulatusid ka istekohta ning põlvi katma. Liigutusi suusatamise juures suurt ei seganud, sest kile ise ju niivõrd kerge. Päris naljakas oli kilekottide laperdades mäest alla kihutavaid lapsi vaadata. Kahju, et varem selle mõtte peale ei tulnud, sest ehkki märjemaks riided enam ei saanud, polnud esimeste sõitude niiskus kuhugi kadunud ja peale pooleteise tunnist tuules ja vihmas suusatamist hakkas lastel külm. Mul endal läks tunne järjest mõnusamaks, aga ei tahtnud neid sundida mäele jääma. Lasin lapsed sisse ja tegin üksi paar eriti nauditavat laskumist enne kui viimast korda kohviku juurde liuglesin.

Nüüd igatahes on selge, et suusatamist saab nautida iga ilmaga, lihtsalt varustus peab vastav olema. Ilmselt pean lisaks varukinnastele ka mõned prügikotid auto pagasisse hoiule suskama.

Mäel

Selle nädala algul sai veidi puhkust välja võetud ja tervislikult kasutatud nagu võib piltidelt näha. Õnneks on seni ilmaennustus puusse pannud ning ilm mäel superhea, täna paar kraadi külma ja "hardpacked" lumi, mitte +8C troopilise vihmatormiga, mida lubati. Pühapäev oli hoopiski jube külm ning tuuline, vuntside jäätumise põhjal otsustades pidi tuuleindeksiga temperatuur nii -20C ringis olema. Uued Fisheri suusad lõikavad nii tasasel kõval lumel kui jäisel pinnal imeliselt, künklikum ja pehmem lumi nõuab rohkem tööd aga saame hakkama!

Puhkuseosakud

Juttu tuleb ühest siinsest kavalast ärivõttest millega lihtsameelseid haneks tõmmatakse. Inglisekeelseks terminiks on Time-Share, eesti keeles ei osanud paremat vastet leida kui puhkuseosakud. Lühidalt on tegu pakkumisega, et sulle müüakse nädal või kaks aasta jooksul hotellisviibimist mitmesajas firmale kuuluvas kuurortis üle maailma. Arvestades, et seda pakutakse tavaliselt kuni viiekümneks aastaks, ei tundu $10000 - $40000 hind esimesel pilgul üldse paha.

Hotellitoad on väga viisakad, kuid see on ka ainus pakkumise positiivne külg. Ülejäänud kõik negatiivseid alustades sellega, et ülalmainitud hind on vaid esimene kulu. Lisaks tuleb iga aasta välja käia umbes $500 "hoolduskuludeks", kohalesõidupiletid tuleb ise osta (firma poolt 10 - 20% hinnaalandus võrreldes tavahinnaga). Pole vaja palju matemaatikat teha veendumaks, et kõiki puhkusekulusid kokku liites läheb see süsteem kallimaks kui omal käel üle interneti osta.

Aga kõige ebameeldivam osa on veel mainimata. Nimelt seod sa end kogu selleks ajaks lepinguga, mis tähendab et isegi kui ei kasuta oma nädalaid pead kogu aja hoolduskulusid ikka maksma. Teoreetiliselt on võimalik oma osakut edasi müüa aga praktiliselt ülikeeruline, sest isegi professionaalsed müügimehed saavad arvestada paremal juhul paari protsendise müügieduga eelnevalt hoolikalt selekteeritud klientuuri hulgas. Sama kehtib kasutamata aja väljaüürimisel, väga raske. Lisaks pole enamus kuurorte populaarsematel aegadel nagu jõulud, koolivaheajad, ... jne vabad. Seega hoiatan kõiki, tegu on sihukese tüngaga, mida piinlik isegi vaenlasele soovitada. Kes tahab põhjalikumalt tutvuda, siis siin on üks asjalik allikas. 

Tekkib küsimus, miks ma siis ikka iga aasta või paari tagant nende reklaamüritustel käin. Väga lihtne, nimelt pakutakse ainuüksi kuulama tulemise eest kahte tasuta hotelliööd suusakuurordis. Pooleteise tunnise kohustusliku müügiloba kuulamise eest polegi see nii paha. Samas on kaasa nüüdseks nii tüdinud, et polnud sugugi rõõmus kui järjekordse timeshare reklaamürituse nädala alguseks broneerisin. Nõustus lõpuks ainult laste pealekäimisel ja seetõttu, et kui me ei lähe siis soolatakse niikuinii $500'ne hotellitoa arve selga kuna olen juba aja kinni pannud. Ainuüksi see fakt peaks loogiliselt mõtlevaid isikuid ettevaatlikuks muutma. 

Kõik oli kena kuni ilmaennustus otsustas eile siga keerata. Nimelt muutus mõnekraadise külmaga päikesepaisteline nädalaalgus väga kiirelt vihmaseks lubades teisipäevaks koguni +8C. Ja edasi lükata pole muidugi võimalik seoses firma "kliendisõbraliku" poliitikaga. No mis siis ikka, hambad ristis uhan soojas vihmasajus mäelt alla nii et sopp suusataldade alt lendab, eks seegi ole uus kogemus:) Ainus õrn lootus, et kohalik ilmaennustus on järjekordselt puusse pannud ja vahepeal ilm uuesti ilusaks jõuab minna. (Jõudiski, vaadake all olevat ennustust!!!, tänane) Igaks juhuks peab läpakad ja raamatud kaasa võtma, et saaks vähemalt arvutimänge togida ja lugeda kui näiteks troopilise vihmahoo tõttu suusatõstukid suletakse.

Aga kokkuvõttes on meil siiamaani praktiliselt alati ilmaga väga hästi vedanud, mäletan vaid ühte korda nii 10 aasta eest kui tõstukil mäkke sõites olin sunnitud istmel olevas veelombis istuma. Eks informeerin ka värsketest müügitrikkidest kui miskit uut vahepeal välja mõeldud.

Kass Enampakkumisel

Mängin rahulikult (no tegelt mitte nii rahulikult) arvuti taga ja kui vastane kolmandat korda minu lennuki alla laseb tunnen imelikku haisu. Õrnalt tajusin seda ennegi, pidades kassikasti juurest tulevaks aga toolil niheledes on lehk ootamatult tugevaks muutunud. No ei saa olla, et olen nii sisse elanud, et ehmatusest püksi teinud. Kummardun nuusutama ja pole kahtlustki, kusehaisu pahvakas lööb vastu. 

Mida kuradit, olen ikka täielikus segaduses. Katsun ehmunult pükse, need tunduvad kuivad aga fleece materjal on ju sihuke salakaval, et ei pruugi aru saada. Muuseas kätt üle tagumiku libistades tunnetan niiskust???, süda jätab paar lööki vahele, ega ma ometi emaseks pole muutunud! 

 Vaatan arvutitooli poole, selle must pind tundub kuidagi tavalisest tumedama tooniga. Pisuke lootuskiir lööb särama ja saab kinnitust kui kummardun tooli lähemalt uurima. Riidepõhi on niiske ning aroomi põhjal otsustades ilmselgelt kusene. Minus võitleb kergendustunne vihaga koduloomade, iseäranis kasside vastu. Süüdlane lesib siinsamas põrandal ja jälgub parastava pilguga minu tegevust, vähemalt nii see mulle momendil tundub.

Pikemalt ootamata raban looma nattipidi haardesse ja torman trepist üles. Teel välisukse juurde informeerin kogu peret mitte just sõbraliku tooniga, et seda looma ei taha ma enam meie majas näha ja kräunatuse saatel uksest välja ta lendab. 

Kurat ja põrgu, olen püha viha täis. Taolisest kassist, kes kõigi oma eritusproduktidega alates oksest ja lõpetades vedela sitaga meie elamist õnnistab, on mul kõrini. On päevi kui koju saabudes jääb lõhna põhjal mulje, et tegu hoopiski loomaaia kassiliste ekspositsiooniga. 

Pakun välja kolm varianti: kass õuekassiks muuta, kuulutusega ära anda või metsa viia. Koonduslaagerlikult lõpliku lahenduse poolt ei suuda ma isegi nii vihasena olla. Metsa viimise puhul on tal vähemalt võimalus, loomaarsti kätte antuna seda pole. Naispere on muidugi kassi poolel, aga kellestki pole õhinal looma sõnniku rookijat. Lubadusi on ennegi antud kuid kasside tagant koristamisega on alati üks sõda. Peale tulist vaidlust, kus teema puudutab rohkem looma kui meie heaolu löön käega ja lähen lugema. 

 Paraku olen liiga pehme südamega ning õhtuks on hinge pugenud pisike mure. Salamisi piilun ukse taha, aga looma ei paista kusagil. Enne magama minekut käin seda lontrust prügi viimise kattevarju all isegi väljas otsimas, aga elukas kadunud kui tina tuhka. Ksss..., ksssss!!! - kissutan natuke, kuid sellest pole tulu. Valju häälega kutsuda ka ei julge, teised äkki veel kuulevad ja arvavad, et olen kassile andeks andnud:) 

Kõige tipuks meenus seik, mis hakkas süümekaid tekitama. Nimelt oli loom enne vetsus potti vett lakkuma tikkunud. Hirmutasin teda veidi, tonksasin ja tõmbasin vett peale, et eemale peletada. Ilmselt ei aidanud, sest mõne minuti pärast tormas kass kräunudes märgi käpajälgi maha jättes trepist alla. Pisem plika oli teda sutsu tugevamini tõuganud nii, et esimesed käpad märjaks said ja kiisu tõsiselt ehmus. Kuidagi ei taha uskuda, et kassil niipalju mõistust, et tooli (miks minu!) peale kusemisega taolise tembu eest kätte maksab. Varem selliseid lugusid kuuldes olen neid folklooriks pidanud. Kurat teab, aga teooria kontrollimiseks katsetuste seeriat ei kavatse ma oma kodus korraldada. 

Selline lontrus, kelle pärast ei saa korralikult öösel magadagi, ajab ikka närvi küll. Loogiliselt võttes pole tal ju õues häda miskit, paar kraadi sooja ja kuiv ilm ei tee sihukesele karvatuustile miskit. Proovin end rahustada, et maal jooksid kassid aastaläbi õues ringi. Paar korda nagu kuuleks näugumist, uni läheb ära aga põhimõtteliselt üles end ka ei aja. Kella viie ajal siiski piilun ukse taha, vaikus. Enne töölesõitu teen tiiru ümber maja, loomast pole kippu ega kõppu. 

Töölt koju helistades selgub, et kass on siiski koju jõudnud. Hiljem kaasaga rääkides kerkib üles müsteerium, sest selgub, et keegi pole teda sisse lasknud. Pean vist lapsi rohkem pinnima, küllap nemad seda mingil momendil vaikselt tegid. Aga probleemi see ei lahenda, kassiga tuleb miskit ette võtta. Ilmselt on lihtsaim loom õuekaks koolitada, sest ausa südametunnistusega ei saa teda ju kellelegi soovitada. Loom on ilus, armas, nurrub mis kole ja hõõrub end sõbralikult vastu, aga kord paar nädalas korraldab seatempe. Oleks nigu rikkis auto maha müümine, mis pealt vinge välja näeb aga sees suurt hulka vigasid peidab. 

Aga kui keegi on nõus võtma armast nurruvat kohitsetud isast Puma nimelist kassi, kel vahel kõhuhädad ja kes pisikiusamisele vastab kuserünnakuga, andke märku kui suudate armastavat ja hoolitsevat kodu pakkuda!

Pühapäeva hommik tagaaias

Hommikul õllepudel näpus oma "valdustele" pilku peale viskama minnes jäi silma selline hingekosutav vaatepilt, mis lausa nõudis fotole jäädvustamist. Öösel sadanud kerge lumekirme sädeles päikeses ja keset muru jäänud üksik aiatool lausa ohkas igatsusest lahkunud suve järgi.

Täna on mu viiepäevase minipuhkuse viimane päev, mistõttu ei viitsi suurt miskit teha. Ainus, keda eilse suusatamise rammestus ei paista kimbutavat oli mu pisem laps, kes tekstis tuttavatele ja kauples end ka täna mäele kaasa. Aga nüüd lähen alla arvuti taha ja lõdvestun veidi võttes kiiremaid kurve rallimängus või helikopteri kabiinis kõrgemat pilotaazhi harjutades. Hei-hopsti!

Toronto Ilm

Vahel tahaks ikka mainida, et ilm mulle siin linnas meeldib. Vaadake ainult: hilishommikul käin rattasõidul koera jooksutamas ja õhtul mäel suusatamas. Tuleb muidugi tunnistada, et suusamägi on nii 120 km loodes ja osa lumestki tehislikku päritolu - aga ikkagi meeldib. Täna õhtul lasti ilutulestikku, ei tea kas koolivaheaja lõppemise puhul või mis. Ja nagu teiselt pildilt näha oli igaks juhuks kiirabi masin tulede vilkudes mõne luumurruga hulljulge teismelise vastuvõtmiseks valmis.

 

Õhtune suusahooaja avamine

Lõpuks ometi saime eile mäele. Toronto on endiselt lumevaba aga Blue Mountainil, rohkem kui 100 km põhja pool, üle poole meetri lund maas. Palju  naturaalne ja palju tehislik ei tea, kuid liu laskmiseks piisavalt. Esiteks tuli suusad mäekorda seada, mis seisnes keldris lastele saabaste ja suuskade jalga ning suusariiete selga proovimises. Vanem sai 100% ulatuses jätkata eelmise aasta kraamiga, nooremale sobis vaid jope. Suusad 10 senti pikemad kui eelmisel aastal, saapad samuti suuremad ning püksid pidime uued leidma.

Endale olin ju sügisel uued suusad ostnud. Saapad nende sidemeisse ei sobinud, pidin ninaosa klambrid lahti võtma ja ettepoole liigutama. Moodsate sidemetega pole õnneks see eriti raske, sest klambrid on kruvitud suusa peale permanentselt kinnitatud plaadile mitte otse suuskadele. Alumiiniumplaadil olid augud ilusti märgistatud vastavalt saapapikkusele nii, et ei pidanud isegi mõõtmisga vaeva nägema. Tagumist klambrit sai samuti veidi taha liigutada, aga selle reguleerimiseks piisas seadistuskruvi kruttimisest. Klambrite tundlikkuse sättisin suht madalaks 5 peale, esimesel päeval võtan rahulikult.

Kuna meie hooajapiletid kehtivad jõuluajal vaid poole viiest õhtul kuni kümneni sai hommikul rahumeeli sisse magada. Veerand kolmeks asjad autosse, sarvesaia poest läbi ja teele mäe poole. Parkimisplats oli täis, saime vist viimase koha lähema peale. Laps mainis, et kogu ürituse ebameeldivaim osa on varustuse tassimine mäe alla. Ega see meeldiv pole, ajab naha nii palavaks, et selleks ajaks selg märg kui suusasaapad lõpuks kohvikus jalga aetud.

Põnevusega ootasin, mis tunne on uute suuskadega, esimene mulje: jube libedad põhjad. Paari laskumisega tuli tunnetus sisse ja peab tunnistama, et õieti asetatud sidemed ja head suusad teevad elu palju lihtsamaks. Mure, et võistlussuuskadega on rahulikumalt raske sõita ei leidnud kinnitust, suurema kiiruse juures hakkasid nad lihtsalt veel paremini tööle. Lausa otsisin jäiseid kohti, et näha kui hästi randid mäes peavad. Suusad olid väga stabiilsed, nendega julgesin palju madalamalt sõita kui tavaliselt - kokkuvõttes paksult rahul!

Plikadel tuli ka suusatamine kiirelt uuesti meelde. Vanem sõitis juba eelmisel aastal paremini kui mina ja tegi seda ka nüüd. Kõrvalt vaadates ei paistnud erilist vahet tema ja treenivate võistlejate sõidus, aga seda muidugi subjektiivse issi silmade läbi:) Nooremal läks samuti palju paremini, paistab et uued suusad aitasid kaasa. Tema peab siiski töötama sujuvama pöörde ja madalama asendi kallal, kiirust on niigi liiast, jõudis alati esimesena tõstukisappa.

Rahvast oli mäel ohtralt seoses koolivaheajaga. Ilm ka suht hea, paar miinuskraadi ja nõrk tuul. Ainus segav asjaolu: miski niiske hõre lumepudi, mis prillidele kleepus nii, et iga natukese aja tagant tuli neid puhastada. Tegime seitsme ajal poole tunnise joogi-söögi pausi kuuma tee ja sarvesaiadega. Lapsed ostsid kohvikust Quebeck'i rahvusroa "Putini", mis oma nime vääriliselt rõve välja näeb, koosnedes rasvase soustiga üle valatud praekartuleist.

Ega enne mäelt ära ei tulnud kui tõstukid kümne ajal kinni pandi. Seekord ei raatinud aega pildistamisele kulutada nagu võib näha, alles viimasel kahel laskumisel tegin paar fotot. Viimased pildid mäe all kohviku ees, kui asusime asju kokku panema, et autosse tassida. Kahetunnine kojusõit kulges vahejuhtumiteta ja poole ühe ajal öösel parkisin auto maja ette. Esimene suusaretk edukalt tehtud!

Õudusunenägu

Jalutan oma vanas koolis teadmisega, et vaja tundi minna. Mõtlen, et miks küll peale nii pikka aega ja meenub, et ma ikka ei lõpetanud keskkooli. Loogiline mõistus küsib: Kuidas sa siis ülikooli sisse said, aga uneteadvus leiab salakavalalt kohe vastuse: Tol nõuka ajal juhtus imelikumaid asjugi, küllap sai kedagi kusagil "määritud", ja nüüd tuli see välja.

No kiire on ka, ilmselt olen esimese tunni niikuinii sisse maganud, sest õpilasi sagib koolis ringi. Gustav Adolfi Gümnaasium pole teatavasti standardprojekti põhjal ehitatud ja arhitektuuri tundmata pole seal lihtne orienteeruda. Aga õnneks sattun kohe teisel katsel ukse vahelt sisse piiludes bioloogia klassi, mis just lõppenud. Asjaolu, et klassikaaslased näevad just samasugused välja kui 30 aasta eest, ei tundu üldse kummaline. Isegi mu keskkooli salaarmastusest blondiin pole karvavõrdki muutunud:) 

Küsin, mis järgmine tund on ja selgub, et Eesti Keel. Klass asub (vähemalt unenäos ja ka omal ajal) neljandal korrusel, lähen seda otsima. Leiangi suurema vaevata ehkki tundub, et vahepeal on koolis kõvasti ümberehitust tehtud, keskel asuva suure ringtrepi asemel kaks tavalist ehitatud nagu standardses Mustamäe numbrikoolis, kus esimesed kaheksa aastat sai käia. Klassiruumi sisse astudes leian, et momendil on hulgaliselt vabu kohti. Viskan koti tagarea lauale, korraks käib peast mõte, äkki on tegu mõne klassi jõmmi kohaga. Kättemaksuhimuline muie tuleb näole, proovigu vaid ülbama hakata, saab väikese üllatuse osaliseks, olen vahepeal karates musta vöö teeninud. Kool sarnaneb ju vanglaga, kus ühiskongis kangem koll viskab oma asjad just sellele narile, mis meeldib ja teised tegelased kolivad vaikselt minema kui tüli ei soovi. 

Et tunni alguseni veel aega, lähen kooli peale uitama. Mida kuradit, vahepeal on artitektuur uuesti muutunud, või ei pannud ma seda lihtsalt enne tähele aga hoone on viiekordseks kasvanud. Muidugi oskan ära eksida ja kiirustades kella vaadates jooksen direktorile otsa. Too suurekasvuline tugev mees peab mu kinni ja küsib kuhu nii kiire, kas eksamile. Vastan, et Eesti Keele klassi aga olen nii kaua koolist eemal olnud, ruumide paigutus meelest läinud. Nojah siin vahepeal muudatusi tehtud möönab direktor, lisades et sinusuguseid takkajärgi lõpetajaid on meil kolmekümne ringis laseb mul minna.  

Nüüd eksin aga lõplikult ja peale suht sihitut treppidest üles alla tormamist jõuan hoopis botaanikaaia moodi kohta, kus soe ja niiske ning ohtralt troopilisi taimi. Seal töötavalt laborandilt uurin kus siin see bioloogia klass asub, lootuses et selle juurest leian eelnevat käiku korrates lihtsalt tee tagasi emakeele klassi. Too vaatab mulle imestusega otsa andes segadust tekitava vastuse: See on meil ju Rahukohtu tänaval. Mis mõttes, alles kümme minutit tagasi oli ju siinsamas majas??? 

Pole aega juurdlema jääda, tunnialguse kell võib iga hetk heliseda. Torman kooli hoovile ja sattun seal madalast uksest sisse astudes hoopis mingisse võlvitud avarasse keldrisse. Nüüd olen täielikus segaduses, õnneks annab uni armu ja ärkan. Uimase peaga üritan kõigepealt meelde tuletada, millised eksamid siis tegemata jäid:) Milline kergendus kui mõistan, et oli vaid uni - pole vaja uuesti lõpukirjandit kirjutada ega isegi ülikooli kõrgema matemaatika eksamile minna, seegi diplom olemas!

Viimasel ajal pole unesid näinud või pigem ikka ei mäleta neid, sest ärkan ju nii vara. Tänagi olid silmad punkt 5:10 lahti aga panin nad mõnuga uuesti kinni. Kui järgmine kord võpatusega ärkasin oli kell ainult 5:40. Sel ajal olingi une näinud, mis tundus pea poole päeva pikkune ja nii selge, et reaalsusse tagasipöördumine võttis mitu minutit aega. 

Unustasin enne mainida, et tänast pikka põõnamist võimaldas mu töökoht. Sain nädala lõpuni vabaks vastutasuks selle eest, et soostusin ametlikul riigipühal 2. jaanuaril ja sellele kohe järgneval 3. kuupäeval tööle minema. Mulle sobis suurepäraselt, sest praegu ongi laste koolivaheaja viimane nädal, lumi tuli lõpuks maha, saame suusatama minna. Eile juba seadsin sidemed parajaks ja proovisime saapad üle, et ei tuleks ootamatuid üllatusi. Pisemale plikale pidingi oma varudest uued saapad valima.

Uue Aasta Hommik

Hommikuks pole seda vist korrektne nimetada, sest rahvas ja loomad hakkasid end kellaaja järgi otsustades pigem kesklõunal liigutama. Mitte, et eile oleks miskit metsikut möllu pannud aga neljani olime siiski üleval, mis pole just tavaline. 

Kui aastavahetusel oli uni kallal siis külaliste lahkumise ajaks olin juba päris erk, sest tavakohane 5:10 AM ärkamisaeg hakkas lähenema. Teki alla pugedes saabus uni siiski paari minutiga ja tudisime kenasti esimese lõunani välja.

  

Igatahes tegin endale jõulude puhul kingituseks saadud "Juhla Mokka" kohvi ja nautisin seda eelmise päeva kartulisalatit, rosoljet ja koduküpsetatud musta leiba kõrvale naksates. Telekast vaatasime Eesti eelmise õhtu naljasaadete kokkuvõtet. Mõnus oli lihtsalt soojas toas diivanil kaasa kõrval lebotades telekat vahtida.

Koer oli eelmisest õhtust nii kutu, et ei tikkunudki õue vaid vedeles külili vaibal nagu pohmakas parm. 2012 aasta esimese päeva ilm küll miskit head ei ennustanud, selline vihmane, pime ja porine nagu novembrikuu Eestis. Aga täna on plaanis suusavarustus üle vaadata, et lähematel päevadel saabuva külma ja lumega mäele kihutamiseks valmis olla!