Sattusin raamatukogus Jerry Thompsoni huvitava hiljuti ilmunud geolaagiaalase raamatu "Cascadia's Fault" peale, mille põhiteemaks oodatav võimas maavärin Kanada ja USA läänerannikul. Samal teemal on Discovery ja Nova peal paar telesaadet olnud. Oodatav maavärin pole lihtsalt võimas vaid julgelt üle 9 pallise magnituudiga võimalikult viimaste aastasadade võimsaim. Kui juhtud elama ligi 1500 km pikal rannikualal San Francisco ja Vancouveri saare vahel, on põhjust muretsemiseks, eriti ookeaniäärseis madalais piirkondades, kus lisaks maavärinale ka hiigeltsunami oht.
Nagu keskkoolist peaks mäletama on enamuse tugevate maavärinate põhjuseks maakoore plaatide vaheline liikumine, täpsemalt järk-järguline nihkumine. Laias laastus jagunevad maakooe plaadid kontinentaalseteks ja ookeanipõhja plaatideks. Maavärinad toimuvad nende plaatide kokkupuute piirkondades, kusjuures põhimõtteliselt on kolm võimalust. Otsekokkupõrkes plaatide äärealad deformeeruvad moodustades kõrgeid mäestikke (Himaalaja), üks plaat libiseb teise alla (enamus ookeani ja maismaa plaatide kokkupuutepiirkondi), plaadid liiguvad paralleelselt vastupidistes suundades (San Andrease murranguvöönd Californias).
Cascadia piirkonnas on tegu suhteliselt väikese Juan De Fuca plaadi libisemisega Põhja Ameerika kontinentaalplaadi alla. Seda piirkonda peeti kuni viimase ajani peaaegu et maavärina vabaks, sest eurooplaste asustuse aja jooksul pole ühtegi märkimisväärset maavärinat esinenud. Lähimad San Francisco ja Los Angelese värinad olid lokaalse iseloomuga ja põhjustatud San Andrease murrangu nihkumisest, aga isegi need tõid kaasa tugevaid purustusi.
Kui kogu Ameerika mandri lääneserva ja Vaikse Ookeani "tuleringi" piirkonnas toimuvad maavärinad, siis miks üle tuhande kilomeetri pikkusel alal Cascadia piirkonnas pole esinenud maavärinaid. Põhjuseid sai olla kaks: kas on tegu erilise juhtumiga ja plaadid nihkuvad sujuvalt või on maavärinate vahel nii suur ajaline intervall, et me lihtsalt ei tea millal eelmine oli. Mida rohkem olukorda uuriti, seda ärevust tekitavam see paistis. Kokkuvõttes avastati, et viimane erakordselt võimas maavärin oli sealses piirkonnas 27 jaanuaril 1700 aastal, kui eurooplasi neil aladel veel polnud.
Sündmuse dateerimist sellise täpsusega võimaldas vanade ürikute uurimine teisel pool ookeani, Jaapanis. Nimelt oli 1700 aasta 28 jaanuari öösel 5 meetri kõrgune tsunami laastanud Jaapani rannikut kuid sellele eelnevat maavärinat polnud esinenud. Võib vaid ette kujutada, kui võimas seesama tsunami pidi olema Põhja Ameerika rannikul, mille vahetus läheduses ta tekkis. Hirmuäratavaks võrdluseks, ehk fakt et viimase Jaapani maavärina tsunami, mis Jaapani rannikul ulatus 10 - 12 meetrini, jõudis Ameerika läänerannikule vaid 25 - 40 sentimeetrisena!
Kui lõpuks oli kogu teadaolev info kokku pandud ei paistnud situatsioon eriti roosiline. Nimelt järeldati ookeanipõhja mudaproovide ja mandril leitud tsunami jälgede põhjal, et keskmiselt toimuvad katastroofilised maavärinad selles piirkonnas umbes 300 aasta tagant. Ei pea olema just matemaatika geenius, mõistmaks olukorra tõsidust kui eelmine toimus aastal 1700! Samas ei tähenda toodud fakt, et maavärin kindlasti juhtub lähema paari aasta jooksul. Juttu on keskmisest intervallist aga ajalooliselt on see ulatunud 100'st aastast 600'ni.
Kokkuvõttes võib ajaloo võimsaim maavärin toimuda sel aastal, järgmisel, 10 aasta pärast, paari sajandi pärast või TÄNA, keegi ei oska seda praeguste teadmiste valguses ette ennustada. Ainus kindel asi on, et pauk juhtub varem või hiljem ja pigem varem. Seega on sealkandis elamine nagu püssirohu tünni otsas istumine, mille süütenöör põleb aga nööri pikkust ei tea keegi. Ning nagu inimloomusele omane, proovitakse edasi elada ohtu ignoreerides ning jaanalinnu kombel pead liiva alla peites. Alloleval pildil vaade Seattle kesklinnale 9.5 pallise maavärina puhul.
Raamat annab hea üldülevaate maavärinate põhjustest, tekkemehhanismidest, kulust ja olulisematest suurtest ajaloolistest värinatest. Lisaks kirjeldus sellest kuidas arenes arusaamine maavärinate olemusest. Lõpupeatükis ülevaade kuidas oodatav megatõukest põhjustatud maavärin võiks läänerannikul kulgeda ja mida endaga kaasa tuua. Tegu oleks tõenäoliselt suurima katastroofiga, mida Ameerika ja võimalik et inimkond kogu maailmas on üle elanud. Finantsilisest küljest annab hea vihje ennustus, et maailma suurimad kindlustusfirmad kuulutavad sellisel juhul välja pankroti, sest pole kuidagi võimelised kulusid katma.
Päris hea tunne elada Torontos, mis asub stabiilse Canada kilbi äärealal, kus suurimateks looduskatastroofideks on olnud äikesetormid ja suured lumesajud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!