Teisiti ei oska ma seda hõrgutavat küpsetist nimetada. Ja ma pole üksi taolise arvamusega, lapsed noogutasid ning mõmisesid täissuuga nõusolevalt kui kaasat õnnitlesin tema eriliselt õnnestunud koogi puhul. Ma ei saa aru, miks ta küll nii kaua seda saladust hoidis, ma pidin veerand sajandit kannatama enne kui sihuke superküpsetis välja käidi. Täna koju jõudes avastasin, et plaadikook, või õigemini nii palju kui tast järgi jäänud, oli salakavalalt tavalisega võrreldes poole väiksemateks kohvikumõõdus tükikesteks lõigatud. On küll naiivne loota, et niisuguse taktikaga küpsetis kauem vastu peaks :) Kes tunneb sügavamat huvi, peab ise autoriga ühendust võtma.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!