Tähtsusetus

Viimasel ajal tuleb pea iga kuu mingi põrutav uudis astronoomias ja üsna tihti on see seotud planeetide või elu võimalikkusega kosmoses. Viimaseks oleks siis meile tuntud eluks teoreetiliselt sobivate planeetide hulga ootamatult järsk kasv. Artiklid BBC uudistes ja Space.com veebilehel väidavad, et sellist tüüpi planeete peaks olema ainuüksi meie galaktikas miljardeid. Põhjuseks avastus, et umbes 40% punase kääbuse tüüpi tähtedest omab planeete, mis tiirlevad vedela vee temperatuuri tsoonis.

Punased kääbused ise on aga kõige tavalisemate tähtedena palju arvukamad kui meie päikese tüüpi G-klassi tähed. Meie galaktikas leidub neid eeldatavasti 160 miljardi ringis. Teine oluline positiivne moment on punaste kääbuste pikem iga, mis annab rohkem aega elu tekkimiseks. Samas on mitmeid eluks sobivust piiravaid ja ilmselt kohati välistavaid momente. Kuna punased kääbused on palju väiksemad ja jahedamad, siis on ka planeetide eluks sobivate orbiitide piirkond palju kitsam ja lähemal tähele, mis kutsub esile kaks märkimisväärset probleemi.

Esiteks põhjustab oluliselt tugevam gravitatsiooniline side suure tõenäosuse, et planeedid on alati sama küljega tähe poole (viimastel andmetel vähendab seda efekti teiste planeetide olemasolu). Taoline olukord teeb planeedi ühe poole väljakannatamatult palavaks jättes teise poole väga külmaks. Teiseks saab planeet oma tähelt aeg-ajalt tugevat ultraviolett ja isegi röntgeni kiiritust kuna punased kääbused pole väga stabiilsed kiirgusallikad. Kaitsemehhanismiks võib siin osutuda planeedi võimas magnetväli või sügav ookean.

Tegelikult suudame praegu vaid väga umbkaudu ennustada eluks võimalike planeetide arvu ja iga uus avastus võib seda suurusjärkudes alla või üles viia. Samas on selge, et ei meie maakera ega ka päike pole unikaalsed elu seisukohast. Pole ka mingit põhjust arvata, et meie päikesesüsteem kõige ideaalsem mõistusliku elu arenemiseks oleks, ainuüksi tõenäosusteooria praktiliselt välistab selle. Seega saime jällekord kinnituse kui tähtsusetud oleme kõiksuse seisukohast kui isegi meie galaktikas esineb miljardeid eluks sobiva keskkonnaga planeete. Külm loogika väidab, et mõistuslik elu peaks neist õige mitmel olema.

Paraku on need kõik ainult ennustused, esimeseks kindlaks tõestuseks oleks siiski kas signaali saamine kusagilt väljastpoolt meie päikesesüsteemi või lausa "ufolastega" kohtumine. Elu esinemise tugevaks kinnituseks oleks aga mõne lähema tähe ümber tiirleva planeedi atmosfääri koostise määramine. Olemasoleva tehnoloogiaga võimalik, kui mõni neist oma tähe eest läbi lendab, võimaldades teostada spektraal analüüsi.

Mis muud kui jääme küüsi närides uusi uudisi ootama lootes, et elame sellel ajajärgul kui esimest korda leiab vastuvaidlematut kinnitust maavälise elu olemasolu.