Hõissaa Hõbepulmad!

Kui ma ei eksi siis nimetatakse veerand sajandilist ametlikku kooselu just selle terminiga. Igatahes täpselt 25 aastat tagasi 29 Aprillil kell 17:15 (nagu mu ema meelde tuletas:) panime kaasaga teineteisele Tallinna Õnnepalees suguvõsa kullavarudest valmistatud sõrmused sõrme. Pulmapidu peeti Saku mõisas ja siis suundusime nädalasele "pulmareisile" ... suvilasse :) Ajad olid sellised, et Pariisi või Fiji saartele ei saanud. Aga meil oli väga tore, no mida muud kaks noort inimest ikka tahavad kui teineteise kaisus olla, ümbrust pole aega nagu tähele pannagi :)

Aga nüüd on veidi teised võimalused ja seetõttu hakkasin uurima võimalikke huvitavaid kohti kuhu oleks tore koos minna. Teades veidi kaasa maitset tundus sobivaim Bermuuda, pole liiga palav nagu paljud teised lõunamaa piirkonnad, lisaks ka suhteliselt rahulikum, kultuursem ja turvalisem paik. Paraku paistab, et see reis ei saa toimuma enne sügist, sest kevadel ja suvel oleme oma aja nii ära planeerinud, et nädalast lisapuhkust sinna kuidagi ei mahutanud. Aga ongi hea novembrikuu vihmadest korra rannale lesima sõita.

Tagasi vaadates olen veendunud, et tegin parima võimaliku valiku. Kaasa käest ei julge küsidagi, mis tema mõtleb :). Ju ma siis täiesti väljakannatamatu pole, kui ta nii pika aja vastu on pidanud. Nende 25 aasta jooksul on kõike ette tulnud, aga oleme kenasti koos elumere tormidest läbi purjetanud. Tegelt on tormideks palju nimetada, pigem ehk tuulepuhanguteks, mis vahel veidi purjekat sasinud kuid samas ka hoogu juurde andnud,

No ja kuhu me siis jõudnud oleme - igav väikekodanliku ideaali tüüpnäidis. Meil on kaks last, kes enam-vähem normaalselt koolis hakkama saavad ja seni suuremaid probleeme pole tekitanud. Koer, keda tuleb pidevalt jalutamas käia ja kaks kassi, kelle tagant koristada. Pisike maja aialapiga normaalses piirkonnas, pisike mahtuniversaal pere vedamiseks ja töökohad, mida aeg-ajalt kirume aga mis tegelikult on kindlasti keskmisest paremad pakkudes suht mugavaks äraelamiseks piisavat sissetulekut.

Kokkuvõttes ei mingit erilist põnevust, aga meie vanuses eriti seda taga ei ajagi. Nooruses oli põnevust piisavalt, et teistelegi jagada. Nüüd hea meenutada vana hiina needust: "Soovin et elaksid huvitavatel aegadel." :)

Momendil lesime voodis ja lapsed teevad meile hommikusöögiks pannkooke! Elu on lill :)