1001 Killi

Helikopter Caspian Border kaardil

Pühapäeval paar päeva peale BF3 aastapäeva saavutasin uue rajamärgi - 1001 kills ehk 1001 vastast maha notitud. Võttis pea sama kaua aega kui 1001 Araabia muinasjutu jutustamine:) Nagu arvutimängule kohane, hoitakse sõltuvuse süvendamiseks sinu tegevuse kohta igasugust statistikat, sealjuures nottimiste ja notitud saamise suhet. Mängusõltlased pidavat tundide, ei pigem ikka päevade kaupa harjutama erinevaid trikke, et oma statistikat üles kerida sellega uhkustamiseks. Kuna tegu on kohati korduvate olukordadega, siis saab näiteks granaadi viskamise või laskmise täpsust harjutada just nii, et olles teatavas kohas sadu kordi katsetanud tead kindlalt ette kuhu granaat maandub või palju kuul distantsil kukub.

Sellise pulliga ei viitsi ja pole ka aega tegeleda, tegu on ju ikkagi ainult mänguga. Aga vahel tekib küll tusatunne kui keegi proff su muuseas suvalisest positsioonist ühe pauguga maha laseb samas kui oled ise pool pidet talle tulutult kerre uhanud. See on ka üheks põhjuseks, miks mulle jalamehena mängimine eriti ei istu, tankis ja eriti helikopteris olen palju tulemuslikum. Jalameestena madistamine eeldab lisaks harjutamisele ka kiiret reaktsiooni. Linnakaartidel võitlused, kus masinaid suht vähe, sarnaneb rohkem COD4'le. Snaiper on ainus jalaväe tegelane, kes suht tulemuslik ka rahulikumalt mängides. Palju sõltub siin positsiooni valikust ja ümbruse silmas pidamisest. Samas päris üksi snaiperit mängides saad peagi notitud, sest kui keegi on ligi hiilinud siis püssist suurt abi pole ja ka püstol tagavara relvana jääb vastase automaadile kindlalt alla.

Statistikat vaadates on kohe näha, et olen suht konservatiivne mängija. Kui muud näitajad pole just kõige nõrgemad, siis punktide hulk minutis on igatahes nõrk ja ka keskmise täpsusega ei saa hiilata. Muidugi tuleb arvesse võtta, et kuulipildujaga kattetuld andes või õhutõrje kahuril täpsust ei taotletagi aga arvesse läheb kõik.

Tagasi tulles oma 1001 nottimise juurde tuleb tunnistada, et nii mõnedki on seoses mängu graafiliselt väga professionaalse teostusega, elavalt meelde jäänud. Eelkõige muidugi pussitamised, sest need eeldavad suuremat oskust, pead vastasele seljatagant ligi pääsema, ilma et too märkaks. Hea tunde toob enamasti kaasa kui oled suutnud teise üle kavaldada, või lõksu meelitada. Mõningad ebarealistlikud trikid nagu tankikahuriga helikopteri või lennuki allalaskmine näevad ekraanil lahedad välja. Pühapäeval näiteks märkasin Death Valley kaardil snaiperit kõrghoone katusel. Jalamehena oli teda võimatu sealt alla lasta aga too tegelane oli muutunud tüütuks noppides pidevalt meie mängijaid. Hüppasin tanki, sõitsin veidi lähemale ja uhasin üsna umbes pilvelõhkuja katuse suunas mürsu minema. Üllatuseks oli tabamus pea perfektne, paneel just tema all plahvatas ja snaiper lendas efektselt kõrges kaares taeva alla - punkt ja meeskonna tänud mulle.

Viimased kaks killi (1000 ja 1001) sain Kharq Island kaardil tankis istudes kui kaks vastasmängijat lõhkeainet täis laotud Jeepiga meie meeskonna teist tanki üritasid rünnata. Kihutav Jeep ilmus konteinerite vahelt ja pidi merre sõitmise vältimiseks kurvi võttes kiirust vähendama. Õnneks oli mu toru enam vähem õiges suunas, tulistasin pikalt mõtlemata ja ehkki mürsk ei tabanud autot piisas lööklainest C-4 lõhkeaine pakkide detoneerimiseks. Järgnenud plahvatus pühkis pool kaid puhtaks.

Unistuste Pensioniplaan

Kuidas meeldiks parimas eas pensionile minnes saada 10 - 20 miljonit dollarit aastas, lisaks võimalus piiramatult seksida rohkem kui saja valitud partneriga sama aja jooksul. Kahjuks pole juttu postiameti pensioniplaanist, sellise pensipõlve ärateenimiseks pead olema hobune:))) Nimelt otsustas 4 aastane täkk nimega Frankel aktiivsest spordist tagasi tõmbuda, et edaspidises elus epikuurlikult elu nautimisele ja oma geenide jagamisele pühenduda nagu Economistis kirjutati.

Eduka traavlina teenis ta karjääri jooksul 4.8 miljonit dollarit, mis aga kahvatub oodatava pensioni kõrval. Esimesel pilgul tundub tegu olevat eriliselt osava hobusest börsimaakleri või investeerimis pankuriga, kuidas muidu seletada eelnevat sissetulekut oluliselt ületavat pensioni. Paraku ei saa ta seda päris niisama, täkk tegeleb moodsa pensionärina puhkamise kõrvalt ka tulutoova hobiga, milleks osutub märade lõbustamine. Väidetavalt saab see hobusest gigolo või õigemini tema omanik iga "suhte" eest vähemalt 160 000$, ja normaalse täku puhul olevat loota, et ta teeb aastas 100 kuni 150 mära õnnelikuks.

Jääb vaid üle nentida, kahju et ma hobune ei ole:)

Sandy't ootamas

Viimane pidevalt otseülekandes satelliidipilt Sandyst.

Asume selle aasta tähelepanuväärivaimast orkaanist õige kaugel aga kuna tegu on erakordselt suure tormisüsteemiga ulatub tema mõju juba praegu (esmasp õhtul) isegi Torontosse. Aegajalt sajab tugevasti ja tuul on tõusnud. Ööseks lubatakse tuuleiile kuni 100 km tunnis ja võimalikke üleujutusi madalamates kohtades. Nüüd on küll hea meel, et kevadel maja eest suur poolkõdunenud vahtrapuu maha võeti, see oleks võinud maja katusele sadada, sest meie siinoleku ajal pole nii tugevat tuult igatahes olnud. Ujutuste koha pealt suurt ei muretse, asume ümbruskonnas suht kõrgel kohal. Ainult üks kord tuli meeletu vihmaga vesi keldrisse ja sedagi vihmavee kanalisatsiooni kaudu. 

Natuke kahju, et me pole mere ääres, sest mulle on alati meeldinud tormiga rannas olla. Ei tähenda mis ilm, alati saab soojad ja vihmakindlad riided selga ajada et mere möllamist jälgida. Ookeani ääres olen vaid korra näinud kauge orkaani mõju St. Maarteni saarel Kariibi meres. Ilm oli ilus, tuul mitte väga hull aga lained rannas tavalise maksimaalselt poole meetri asemel 3 - 4 meetrit. Mina naiiv tahtsin veel ujuma minna, õnneks kohalikud keelasid selle kategooriliselt, küsides kas mul on enesetapu plaanid. Alles siis kui nägin, et isegi professionaalsed surfarid pakkisid vee peale minemata oma kraami kokku, tekkis aimdus ettevõtmise ohtlikkusest.

Siin puhub aga tuul põhjast ja seega Ontario järve tuulepealsel küljel suurt miskit vaatamisväärset ei toimu nagu koju sõites võisin veenduda. Inimesed on siiski veidi paanikas, bensujaamades ja poodides pikad sabad, sest hoiatati, et võimalikud elektrikatkestused võivad paar päeva kesta. Mina isiklikult arvan, et tegu tüüpilise ameerikaliku paanitsemisega, aga eks me varsti näe. Igatahes ei kavatsenudki toitu varuks osta, kolm päeva elab ju söömata ka üle, ja ongi kasulikum;), bensu võtsin häda sunnil, sest paagis oli vaid paar liitrit järgi.

Jällekuulmiseni peale orkaani kui elekter ikka alles on:))) Tormi kulgu saab reaalajas jälgida NASA GOES projekti veebilehelt.

The Grand Design

Lõpuks jõudsin ka Stephen Hawkingi viimase juba 2010 trükki läinud raamatu läbi lugeda. Universumi teemaline nagu eelminegi - "A Brief History of Time". Siin on aga tavalisest rohkem tähelepanu pööratud sellistele eksistentsiaalsetele küsimustele nagu miks üldse on olemas midagi selle asemel et poleks midagi. Inglise keeles kõlab vähe elegantsemalt: "Why there is something rather than nothing"? Selles raamatus on kaasaja tunnustatuima teadlase poolt rõhutatud jumala mittevajalikkust universumi loomise juures.

Raamatut lugedes saad tänapäeva teaduslikule maailmavaatele põhineva vastuse sellistele küsimustele nagu: Millal ja kuidas Universum sai alguse, Miks me olemas oleme, Mis on reaalsus, Miks on loodusseadused "häälestatud" võimaldamaks meie eksistentsi, Kas universumi olemasolu eeldab "kõikvõimsa looja" olemasolu, millele vihjab ka pealkiri. Kui kunagi kuulusid sellised küsimused pigem filosoofia valdkonda siis nüüdseks suudavad edusammud teaduses neile enam-vähem rahuldavad loogiliselt põhjendatud vastused anda.

Puudutatud on tavainimesele mõistetaval tasemel kõiki põhilisi teooriaid alates standard mudeliga ja lõpetades M-teooriaga. Ehkki pole veel suudetud avastada või kokku panna kõikehõlmavat teooriat, mis kataks erinevad fundamentaalsed vastasmõjud (gravitatsioon, elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastasmõju) kõigil tingimustel, on loodud hulk erinevaid teooriaid, mis kirjeldavad äärmiselt täpselt universumi käitumist erinevais tingimustes. Hawking toob esile probleemid, mis pole seni lubanud erinevaid teooriaid ühe mütsi alla panna.

Ta kirjeldab kuidas kvantmehhaanika põhiprintsiipidest tuleneb olukord, kus võimalikke reaalsusi on tohutu hulk. Võimalikke universumeid pea lõpmatult palju ja põhjus, miks meie juhtumisi oleme just sellises, kus eluks kõik sobivad tingimused, on tühipaljas tõenäosuslik juhus. Lihtsalt 10 astmes 500 universumi hulgas juhtub paratamatult olema mõni, kus loodusseadused paistavad olevat elu tekkimiseks ette häälestatud. Teistes universumites lihtsalt pole kedagi, kes taolise küsimuse üle pead vaevaks.

Soovitav lugemine elu ja universumi "mõtte" otsijale, eriti nauditavaks teeb tolle populaarteadusliku teksti inglisepäraste humoorikate ütlustega vürtsitamine.

P.S. Avastasin üllatusega, et ta on koos tütre Lucyga ka lasteraamatuid välja andnud.

"The End of Growth"

Sellise pealkirjaga raamat jäi eelmine neljapäev raamatukogus näppu. Kuna tegu suht uue (Juunikuu) väljaandega võin teda vaid nädala enda käes hoida ja pikendada ei saa. Seetõttu sai eelisjärjekorras läbi loetud, ehkki kuus raamatut on virnas ootamas. Kohe peale sissejuhatuse läbisirvimist oli selge, et tegu huvipakkuva teosega. Jeff Rubinilt (tal ka blog) on enam vähem samal teemal varem ilmunud "Why your world is about to get a whole lot smaller", kunagi oli kavas seda laenutada aga läks kuidagi meelest. Muideks too raamat tunnistati aasta parimaks businessi alaseks raamatuks.

Kõigepealt ehk autorist, kes oli endine pikaajaline (üle 20 aasta) ühe Canada suurima investeerimispanga CIBC World Markets peaökonomist (lahkus 2009). Momendil peetakse tüüpi maailma üheks juhtivamaks energeetika eksperdiks. Kuna ta on nüüd vabakutseline, siis võib ka öelda, mis mõtleb, esindamata erinevate korporatsioonide huvisid.

Raamatu sõnumiks on ennustus, et maailm astub põhimõtteliselt uude majandusjärku, kus pole enam oodata üleilmset pidevat majanduskasvu. Selle põhjuseks on ennolematult kõrged energiahinnad, mis eelduste kohaselt märgatavalt ei lange. GDP kasv on ajalooliselt otseselt seotud energiakasutuse kasvuga ja kui lõppeb odav energia (nafta, gaas, tuumaenergia (taaskasutatav energia on niikuinii mitu korda kallim)) lõppeb ka majanduskasv. Astume ajajärku, kus kellegi majandus saab kasvada vaid kellegi teise majanduslanguse arvelt. Selline olukord toob loomulikult kaasa rahvusvaheliste konfliktide teravnemise.

Autor ennustab, et 2008 - 2009 majanduskriisile järgneb peagi uus ja kuna valitsused on kasutanud eelmisest toibumiseks sisuliselt kõik reservid, siis saab see õige pikaajaline olema. Nüüd on vaja lisaks majanduslangusega võitlemisele ka eelneva kriisi võlgu maksta. Karta on, et sellega kaasneb mitte ainult mitmete suurpankade vaid ka nii mõnegi riigi pankrotistumine. Võimalik, et lisaks Kreekale lahkuvad (sunnitakse lahkuma) euroliidust kõik "sead" (PIIGS - Portugal, Itaalia, Iirimaa, (Greece) Kreeka ja (Spain) Hispaania). 

Hiina ja India jõuline läbimurre otsustajate hulka lööb segi senise majandusliku korra, Venemaa ja Canada mõju kasvab seoses ebaproportsionaalselt suurte loodusvarade, eelkõige energiakandjate varudega. Energiakandjate kõrge hind pole põhjustatud mitte nende piiratud kogusest vaid hoopis raskest ja kulukast kättesaadavusest. Ehkki rikkad riigid jaksavad endiselt kütust osta, peavad nemadki tõsiselt mõtlema kokkuhoiupoliitikale. Vaesed riigid peavad lihtsalt näppu imema, sest majandusraskustes rikkad vähendavad oluliselt abipakette. Kuna toiduainete tootmise efektiivsus on otseselt seotud energia kasutamise hulgaga, siis ootab vaesemaid riike ees tõsine toiduainete puudus, ehk robustse tavaväljendina näljahäda.

Raamatu teine osa on oluliselt positiivsema tooniga saates sõnumi, et kui me valmistume taoliseks olukorraks ja suudame oma käitumist vastavalt muuta, siis võib-olla polegi kardetud majanduskasvu seismajäämine hoopiski nii paha. Kas meil on vaja nii meeletut tarbimist nagu seni, inimesed rikastes riikides, kes endale kogunud hunnikute viisi asju, pole sugugi õnnelikumad kui vaeste riikide kodanikud. Vähendades tarbimist vähendame vajadust majanduskasvu järgi, mis toob automaatselt kaasa keskkonnale suunatud saastekoormuse vähenemise.

Momendil olukord, et inimestel on küll koormate viisi kolu muretsetud, kuid pole aega selle nautimiseks. Kogu aeg kulub töö rabamisele, et järjest rohkem asju kokku osta. Optimistliku tulevikuvaate all eeldab autor, et asjade asemel läheb hinda aeg. Tundsin end päris uhkelt, nagu kuuluksin ise juba nende tulevikuinimeste hulka:) Oma praegusel töökohal olen alati võimaluse korral lisaraha asemel lisaaja välja võtnud. Selge, et taolist käitumist saab endale lubada juhul kui saadav palk katab hädapärased väljaminekud nagu eluase ja toit. 

BMW või Audi asemel ostsin endale Hyundai, ülejäänud raha kulutan aga selle peale, mis mulle meeldib teha - suusatamine, reisimine, matkamine, arvutid, karate, ...  Minu jaoks pole vahet kas sõidan tööle või matkama "bemari" või "hunduga", kohale viivad mõlemad ja esimese võimsam mootor, mõningad lisamugavused pluss kaasliiklejate kadestavad pilgud ei kaalu kuidagi üles neid mõnusid, mida endale hinnavahe eest võin lubada. Muidugi kui mu sissetulek oleks megasuur, sõidaksin ilmselgelt maksimaalselt mugava autoga või helikopteriga, tegelt ei sõidaks üldse, sest teenrid tooks kõik vajaliku kohale:)))

Igatahes huvitav lugemine, mis ei eelda mingisugust eelharidust äri või tehnika valdkonnas, piisab loogilise mõtlemise oskusest - soovitan soojalt.

Alpha Centauri Bb

Eile avaldati uudis, et ka meie kõige lähema tähesüsteemi Alpha Centauri ühe tähe B (Süsteem koosneb kolmest tähest A, B ja Proxima) juures avastati planeet. Suuruse ja umbes 1.13 maakera massi poolest meie koduplaneedile ülimalt sarnane. Kahjuks siinkohal lõpeb sarnasus, sest see planeet asub väga lähedal oma tähele mistõttu tema pinnatemperatuur ületab tõenäoliselt +1000C piiri. Seega pole erilist lootust sealt mingisugust elu leida. 

Samas annab avastus veelkord tunnistust faktist, et meie galaktika on täis planeedisüsteeme omavaid tähti ja tähesüsteeme, ning on vaid aja ja võimaluste küsimus, millal avastame nii massilt kui ka muude parameetrite poolest maale sarnase planeedi, millel võib elu esineda. Tõenäosusteooria ja seniste avastuste põhjal peaks selliseid planeete ainuüksi meie galaktikas esinema miljoneid ja kui ka vaid ühel protsendil neist oleks elu peaks galaktika kubisema igasugu põnevatest elukatest ja võimalikult ka tsivilisatsioonidest.

Hoogu võtab maha vaid kaks olulist probleemi, millest ei saa üle ega ümber. Astronoomiliselt tohutud distantsid ja seniste teadmiste põhjal piirkiiruseks olev valguskiirus. Kui meil või mõnel teisel tsivilisatsioonil ei õnnestu lahendada neid probleeme osutub kontakti võtmine ja pidamine praktikas mõttetuks. Kes viitsiks isegi valguskiirusel liikuvat infot vahetada kui küsimuse ja vastuse vahele jäävad paremal juhul inimpõlved, materiaalsest kontaktist rääkimata - seda tuleks arvestada ka lähemate tähtede puhul kümnete tuhandete aastatega.

Seega on ainsaks lootuseks, et olemas moodus kuidas ruumis liikuda valgusest kiiremini ja keegi suuteline seda avastama. Aga kas me ikka oleme huvitatud, et meie mugavat äraolemist tulevad tulnukad segama, kelle jaoks meie võime tunduda olema samal tasemel kui sipelgad meie jaoks. Sipelgatega pole meil ju millestki rääkida, ehkki võib põnev olla neid uurida kas või gulinaarsest seisukohast:)

Raamatutest

Lugesin Mäemamma blogist 20 küsimust Raamatukollile ja otsustasin nalja pärast luba küsimata ise kah vastata, oleme mõlemad kaasaga lapsest peale "Raamatukollid" olnud ja paistab, et see on nakkav või siis geenides. Vanem laps loeb rohkem kui meie kunagi jaksasime ja ka noorem on hakanud peale pikka "peiteperioodi" ninapidi raamatus istuma. Soodustavaks asjaoluks kindlasti ka fakt, et kaabeltelevisiooni pole meil juba poolteist aastat. Sel teemal tehtsin ka kirjutada, ajendiks Delfi artikkel kuidas saab ilma TV'ta nädal aega (või oli see kaks) olla, aga viiamsel ajal olen seoses BF3 arvutimängude uute lisadega laisaks blogijaks jäänud. Igatahes siin on lühidad vastused kui kedagi peaks huvitama:

1. Lapsepölve lemmikraamat:
"Karlsson katuselt", hiljem muidugi riiulid "Seiklusjutte maalt ja merelt"

2. Mida sa hetkel loed?
"Outlaws" by W. E. B. Griffin, järjekorras ootab lõpetamist Talebi "The black Swan" ja raamatukogu "Soovitava kirjanduse" !!! riiulist näppu jäänud "Mein Kampf".

3. Halb lugemisharjumus

Tassin liiga mitu raamatut raamatukogust koju ja ei jaksa neid õigeks ajaks lõpetada.

4. Köige vähem meeldinud raamat sel aastal

Ei mäleta, ju siis nii vilets:)

5. Selle aasta lemmikraamat

"Kolm Sekundit"  Roslund ja Hellström.

6. Kas sa suudad rongis / bussis lugeda?

Jah, absoluutselt igal pool kaasa arvatud peldikus:)

7. Lemmikkoht lugemiseks

Suvel aias lamamistoolis või rannas, külma ilmaga IKEA lesimis toolis.

8. Kuidas suhtud raamatute väljalaenutamisse?

Natuke ebamugavalt aga vahel on vaja.

9. Kas sa kirjutad / sirgeldad mönikord raamatutesse?

Ei

10. Mis keeles armastad raamatuid lugeda?

Eesti, Inglise, soome, ... mugavuse mõttes, sest neist saan piisavalt hästi aru. Rootsi keel läheb üle kändude tänu praktika puudumisele ja vene keeles lugemisele on miski kummaline vastumeelsus.

11. Mis paneb sind raamatut armastama?

Ajaviide, info ja keelekasutus, just selles järjekorras.

12. Oled sa kunagi self-help raamatuid lugenud?

Ei, pole tundnud vajadust.

13. Selle aasta köige inspireerivam raamat

Pole olnud veel.

14. Lemmik lugemis snack

Igat sorti näks, mis ei lähe lihtsalt ümber ega määri liialt. Söömine annab (kaasa pahameeleks) minu puhul lugemisele tohutult väärtust juurde. Alles mugavalt näksides suudan raamatut täiega nautida!

15. Kui sa oskaksid, siis millises muus vöörkeeles tahaksid lugeda.

Juba vastatud, aga peale eelpool mainitute oleks põnev ka saksa keeles lugeda, jaapani keel jääb liialt ulmesse.

16. Kas sa luuletusi loed?

Ei

17. Lemmik raamatukangelane
Neid palju ja igaüks omal põhjusel aga reaalsustaju sosistab, et nad on ju vaid väljamõeldud tegelased, kuidas sa ikka sellist lemmikkangelaseks saaksid pidada. Lemmikkangelane peaks olema ikka reaalselt elanud inimene.
18. Raamat, mida löpuni ei suutnud lugeda
Õige mitu, paljud ajaviite põnevusjutud, mille puhul lõppu ei taha sellepärast lugeda, et see kindlasti liialt lääge-magusalt ettearvatuks osutub. Eriti muidugi järjekate puhul kui kangelane ei saa ju ära surra. Olen hakanud ise alternatiivseid lõpusid ette kujutama, mis kindlasti erinevad autori arusaamast.

19. Kas pigem ostad vöi laenutad?
Laenutan, infoühiskonnas tundub nagu mõttetu paberit koguda nagu see meil ennevanasti kombeks oli. Väärtus on ju info mitte paber ja milleks seda endale koju tassida.

20. Raamat, mis sind nutma ajas

Väga ammu teismelisena kui lugesin Stevensoni raamatut, teema oli seotud sügava sõprusega.

Asus on tasemel

Paljud ilmselt teavad, et firmanimi Asus on seotud kvaliteetsete arvutitega. Aga kas teadsite et see nimi on tuletatud Kreeka mütoloogiast: tiivulise hobuse Pegasus viimased neli tähte. Pidavat sümboliseerima kunsti inspiratsiooni ja õppimist, tooted kuuluvat kvaliteedi ja innovatsiooni tipptasemele. Nii palju siis nende kodulehel asuvast enesereklaamist. Igatahes nii palju kui ma seni olin Asuse toodetega kokku puutunud siis kvaliteet on tõepoolest hea olnud, millest tulenevalt ka hind keskmisest sama tüüpi aparaadist kallim.

Hiljuti aga tekkis vanema lapse mänguarvuti G74SX "Republic of Gamers" ekraanile hele horisontaalne triip. Sisuliselt polnud ju eriti hull, BF3's see ei seganud vastaste nottimisel nagu võis ka skoorist näha, koolitööst rääkimata. Tegu oli rohkem psühholoogilise momendiga, lisaks pisike mure, et äkki tekib edaspidi neid juurde nagu meie MSI läpakaga juhtus. Ja kui triipe ikka üle kolme siis hakkab juba närvidele käima. Netist uurides selgus kiirelt, et ilmselt tegu ekraani veaga, mida saab parandada vaid seda vahetades.

Kuna viisakas 1 + 3 aastane garantii endiselt kehtib otsustasime Asusega ühendust võtta. Laps täitis ise veebilehel oleva vormi ja saatis emaili sisse. Järgmisel päeval oli vastus, milles soovitati draivereid uuendada ja kui see ei lahenda probleemi siis RMA (paranduse sooviavalduse) vorm täita. Draiveritest polnud tolku nagu võis arvata, helistasin hoopiski Asusele, et kohe selgust saada, mis peaks ette võtma. Firma numbril vastati ootamatult kiiresti, ootasin liinil alla minuti, mis tänapäeva telefoniteeninduse puhul lausa maailmarekordi ligi küündiv saavutus.

Operaator kuulas probleemi ära, andis mulle uue RMA numbri ja kohapealse esinduse aadressi, kuhu arvuti ülevaatusele saata. Olles oma töö kaudu liigagi lähedalt tuttav kohaliku pakenditega ümberkäimise meetoditega otsustasin ettevaatuse mõttes ise läpaka kohale viia. Pool tunnikest sõitu peale tööd ja andsin kolmpäeval arvuti üle. Küsimusele kaua parandus aega peaks võtma polnud vastus just meeliülendav: nädal või kaks sõltuvalt olukorrast. Pergel küll, aga mis teha, eks pean siis vaenlastega interneti avarustes kaks nädalat üksi hakkama saama:) Ükski teine meie pere arvutitest peale minu oma ei jaksa ju BF3 vedada.

Täna, reede hommikul sain emaili, et tulgu läpakale järgi. See osutus küll imekiireks teeninduseks, kahe nädala asemel kahe päevaga tehtud. Igaks juhuks helistasin üle, et kas sain ikka õieti aru. Jaa-jaa ekraan on vahetatud ja läpakas teid pikisilmi ootamas. Sõit juba tuttavat teed pidi, seekord võttis veidi kauem, sest reedesed ummikud algavad juba ühe paiku lõuna ajal. Läpaka kättesaamisel tekkis momendiks probleem, olin rahakoti koos kõigi dokumentidega koju unustanud. Õnneks oli töökoha pääsmekaart kaasas lisaks mäletas mind klienditeenindaja. Parkimisplatsil lülitasin igaks juhuks arvuti peale veendumaks, et joon kadunud - kõik oli korras nagu lubatud.

Kodus otsustasin vaadata kui tähelepanelik laps on, panin läpaka salamisi tema lauale aga ei öelnud midagi. Plika tuli koolist, askeldas ringi, võttis isegi asju laualt kuid ei märganud nina ees olevat pirakat musta läpakat. Peas oli nii kindlalt teadmine, et heal juhul saabub see alles nädala pärast, ja kuna läpakas oli oma tavalisel kohal siis aju lihtsalt ei registreerinud pilti. Rääkisin temaga muuseas mängimisest ja arvutist aga ei midagi. Õhtul käisime karates, tulime tagasi, vahetasime riided, jalutasime korra nurgapoodi. Asi hakkas juba imelikuks kiskuma, mul kange isu mängima minna aga samas huvi kaua on võimalik sulle otsa vaatavat fakti ignoreerida.

Poest tagasi tulnud istus ta laua taha seletas midagi õppimisest ja jäi äkki vait - jõllitas üksisilmi läpaka otsa ning küsis siis: Mis see tähendab? Ei suutnud naeru pidada, lapsel oli algul raske uskuda, et läpakas kogu päev laual olnud. Aga siis teatas filosoofilise rahuga, mul oli muud tegemist, seepärast ei märganud. Igatahes rõõm oli suur, kohe lülitati peale ja kontrolliti põhjalikult üle, kas ikka kõik korras. Kell oli juba nii palju, et ei viitsinud enam paugutama minna, aga küll me homme jõuame.

Kokkuvõttes pean tunnustama Asus'e garantiid ja teeninduse operatiivsust. Paistab, et "viisakad" firmad pakuvad klientide hoidmise nimel lisaks kvaliteetsetele toodetele ka heatasemelist teenindust. Arvuti parandati ära ilma mingit lisainfot küsimata.

NB: Sain eelmise postituse juurde kommntaari, et minu blogi peal linkide klikkimisel avanevat ka lisaaken reklaamiga. Ei märganud ise kuna minu läpakal seda ei juhtu, sest olen igasugu automaatse tegevuse maha võtnud. Teistel arvutitel kontrollimisel selgus, et probleem täitsa olemas. Tegu ilmselt blogiga seotud kratiga, mis pole nakkav vaid lihtsalt tüütu. Tegelen sellega, loodetavasti lähemal ajal saan jagu.

Sci-Am August

Mul oli jäänud vahele Augustikuu "Scientific American", millest leidsin keskmisest suurema hulga põnevaid artikleid: musta augu, aju naudingukeskuse, ürgse DNA saladuste, Gröönimaa liustike sulamise, äikesest põhjustatud gammakiirte, USA reaalainete õpetamise taseme, rakuvananemise, liikide hävimise ja baktereid ründavate viiruste kohta. Lisaks veel hulk lühikokkuvõtteid erinevail teemadel, mida ei jõua ära märkida.

Iga artikli kohta võiks kirjutada huvitava kokkuvõtte aga lihtsalt pole aega või tegelt ehk jääb asi viitsimise taha, nii et teen väga lühidalt. Viimasel ajal olen tähele pannud, et ei mina ega kaasa viitsi blogimisega nii tihti tegeleda kui enne. Minu puhul kulub osa blogimiseajast arvutimängule, ehkki ega vastastele ei julgeks tunnistada enda vanust:) Kaasa sai nutifoni, mille seadistas ümber raamatu ettelugejaks ja nüüd muudkui kuulab köögis askeldamise või kepikõnni kõrvalt raamatukogust laenatud lugusid.

Musta augu teema juures vaadeldi tolle osa galaktikate arengu, tähtede ja planeedisüsteemide tekkimise juures. Võimalik, et asume just parajal kaugusel Linnutee kesksest mustast august. Piisav distants, et selle aktiivsusperioodidel eralduv kiirgus ei muutu meile ohtlikuks ja samas mitte liiga kaugel, et siinseis piirkondades tekkinud tähtedel - planeedisüsteemidel on piisavalt eluks hädavajalikke raskemaid elemente. Need tekivad vaid tänu eelmise põlvkonna tähtede tuumasünteesile või rauast raskemate elementide puhul supernoovade plahvatuste käigus. Põnev mõelda, et kuld sõrmuses või kõrvarõngastes on miljardeid aastaid tagasi supernoova plahvatuses tekkinud, teemantid samas vaid maise päritoluga.

Inimese naudingutunde uurimisel on avastatud, et tegelikult koosneb see kolmest erinevast elemendist: iha, meeldivustunne ja teadlik nauding, mida esile kutsuvate neuronite asukohti ajus on viimasel ajal täpsemalt määratletud. Kõik need neuronite grupid on omavahel seotud, mille infovahetusest sõltub meie naudingupõhine käitumine. Evolutsiooniliselt on nauding seotud alalhoiu instinktiga, liigile (isendile) kasulikud käitumised nagu söömine või seks kutsuvad esile mõnutunde. Kahtlustatakse, et paljud sõltuvused on seotud just nende kolme keskuse infovahetuse häiretega. Näiteks tihtipeale esineb küll meeletu iha aga kui loodetud naudingut ei järgne, iha ikka ei kahane, mis viib üledoosideni või depressiooni.

Ürgse DNA eristamise ja replikeerimise juures on viimasel ajal tehtud suuri edusamme. Ehkki lähemal ajal pole loota dinosauruste kloonimist (geneetilise materjali praktiliselt täieliku puudumise ja kloonimise keerulisuse tõttu) siis mammutite või ka neandertaallaste puhul oleks see teoreetiliselt võimalik. Aga siingi on põhiprobleemid samad mis eelmainitud, lihtsalt eristatud DNA'd on rohkem ja leidub liike, mis oma geneetiliselt koodilt eeltooduile sarnased nagu elevant ja inimene. Artiklis puudutatakse siiski põhiliselt fakti, et mammuti vere hemoglobiini DNA uurimise põhjal oli võimalik kindlaks teha, selle eriline võime (tänu kolmetähelisele mutatsioonile) tavalisest jahedamates oludes edukalt hapnikku kudedesse edasi anda.

Gröönimaa teemalise artikli põhjal selgus, et suvisel sulaperioodil tekkivad liustikel jõed ja suured järved, mis samas võimelised vähem kui kahe tunniga liustike vahelistesse pragudesse tühjaks jooksma. Sulavesi jõuab tõenäaoliselt aluspinnani muutes jää ja kivimite vahelist kontakti libedamaks, mis omakorda paneb liustikud kiiremini liikuma. Kokkuvõttes võib jääkatte vähenemine ootamatult kiireneda mõjutades maailmamere taset. Meeldetuletuseks, et kogu Gröönimaa liustikes on piisvalt vett, maailmamere pinna tõstmiseks 7 meetri jagu. Rahunesin kui avastasin, et meie suvilakrundi madalam piir asub 7.5 m üle merepinna:) Tegelt muidugi pole merepinna kerkimine probleemiks ei meile ega meie lastele ja tõenäoliselt ka mitte veel lastelastele. Kokkuvõttes võiks korrata tuntud mõttetera: Peale meid tulgu või veeuputus:)))

Mõnda aega tagasi saatsid ameeriklased orbiidile gammakiirguse observatooriumi, et uurida kosmosest tulevaid gammakiirguse sähvatusi. Nende üllatus oli suur kui täiesti ootamatult tulid mõned hoopiski maa suunast ja nii võimsatena, et lausa pimestasid andurid. Tegu oli täieliku müsteeriumiga, kuni lõpuks selgus, et kõige tõenäolisemaks allikaks on erakordsete tingimuste puhul tavalised välgud. Et tegu suht võimsate kiirgussähvatustega on nähtuse vastu huvi tundma hakanud ka lennundusamet selgitamaks välja võimalik kahjulik mõju lendurite või reisijate tervisele.

USA's on avaldatud uurimuse põhjal õpilaste teadmised reaalainete koha pealt õige nõrgad. Lisaks reaalainete vähesele populaarsusele on üheks oluliseks põhjuseks üha kasvav religioosne surve, nõutakse osa reaalainete õppeaja pühendamist piiblil põhinevate dogmade tutvustamisele. Äärmuslikel juhtudel üritatakse keelata selliste tunnustatud teooriate nagu darwinismi õpetamine kuna ei lange kokku religioosse lobaga. Siiski üritatakse riiklikul tasemel panna kokku süsteemset reaalainete õppekava, et USA ei langeks hariduse koha pealt kolmanda maailma tasemele.

Vananemise teemadel on tähelepanu all raku tasemel vananemine ja sellega seotud vähktõve tekkimise põhjused. Organismi vananemine iseenesest ongi lihtsustatult võttes tema koostisosade ehk rakkude vananemise summa. Kui rakkude pooldumine pidurdub ja hoopiski seiskub siis lõpuks defektid kogunevad ja rakud surevad, pooldumise väljumine kontrolli alt aga toob kaasa kasvaja tekke, optimaalne on kuldne kesktee ning tasakaal. Paraku reaalsuses kuhjuvad defektid ja rakkude evolutsioon kaldub lõpuks ühele või teisele poole. Parimaks vananemise vastaseks ravimiks on endiselt tervislik eluviis ja piiratud söömine. Ainus seni avastatud kindlalt vananemist edasi lükkav võte on kaloritehulga oluline piiramine kusjuures olulisi toitaineid tuleb tarbida. Kokkuvõttes: nälgides elad kauem ja tervemalt.

Praeguseks on saanud selgeks, et inimtegevusest põhjustatud liikide hävimine on jõudnud sellisele tasemele, et peatada pole võimalik, mõningaid liike on ehk võimalik päästa. Selle asemel, et piiratud ressursid killustada paljude liikide päästmise katsetele, sealjuures saavutamata positiivset tulemust neist väga üksikute puhul, soovitatakse sõjakirurgiast tuttavat taktikat. Nimelt jaotatakse lahingus haavatud medpunkti saabumise momendil kiirelt kahte põhikategooriasse: nendeks, kellel on lootust ja nendeks, kes tõenäoliselt on surema määratud või kelle päästmise nimel tehtavad jõupingutused ei tasu end ära (sama ajaga saaks rohkem lootustandvaid haavatuid päästa). Otsustamaks millised liigid väärivad päästmist on moodustatud komisjon, kes hindab liike nende ainulaadsuse, keskonnale või inimesele kasulikkuse ja mitme teise kategooria põhjal ning langetab siis otsuse nagu vanas Roomas tsirkuse areenil gladiaatoreile armu andes või surma saates.

Tavakodanikule on ehk teadmata fakt, et väga suur hulk viirusi ei huvitu üldse hulkraksetest eluvormidest, inimestest rääkimata. Tegu on biosfääri kõige arvukama esindajaga, merepinnal leidub neid ainuüksi ühes milliliitris miljardeid. Neid bakterite vastu huvi tundvaid viirusi kutsutakse bakteriofaagideks ehk lihtsalt faagideks. Samuti nagu hulkraksete organismide puhul on faagid enamasti väga spetsialiseerunud nakatades ainult kindlaid baktereid, mis on takistanud nende antibiootikumi asendajatena kasutusele võtmist. Viimasel ajal on tehtud mitmeid edusamme faagide uurimisel ja on lootust, et geneetilise muundamisega võimalik aretada viirusi, mis erinevaid haigusttekitavate bakterite liike tapab.

Loodetavasti tekitab see amatöörlik lühikokkuvõte huvi tolle populaarteadusliku ajakirja vastu. Jälle üks hea põhjus miks inglise keel tasuks selgeks õppida.

Rattlesnake Point - Lõgismao Nukk

Püstloodis paeseina all

Laupäeval sain tuttava juures esimest korda peale Eestist tagasi tulekut saunas käia, mis ei tähenda et ma vahepeal end pesnud poleks:) Aga sellise olulise sündmuse tähistamiseks tegime mõned õlled ja vaatasime lindistatud MMF matshe. Et ma rooli ei tohtinud ka siinsete reeglite põhjal istuda oli kaasa nii kallis ja tõi mu koju. Rumal oleks ju mõne kilomeetri pärast lubadega riskida.

Pühapäeval vedelesime pikalt voodis ning laisklesime. Enesetunne oli vaatamata eilsele saunaskäigule ja hilisele tudile minekule eriliselt hea. Nii et kui kaasa uuris kas keegi tahab temaga koos parki kepikõnnile tulla olime mõlemad vanema lapsega agaralt nõus.  Lõpetasin kiirelt kohvi ja koogi ning seadsime end valmis. Ilm ilus ning +8C juures just parajalt jahe, et mõnusalt kiire kõnniga palav ei hakkaks. Esimene kilt läks sujuvalt, aga siis hakkas vasak puus veidi haiget tegema. Karates olin teda vist jalalööke tehes veidi osatanud.

Veel kaks kilti kuni vanem laps hakkas kurtma, et seda teed on ta nii palju käinud, et igav hakkab. Jäime seisma arutamaks, mis edasi teha. Plika avaldas arvamust: miks ei võiks me hoopiski kuhugi matkarajale minna. Mul polnud selle vastu midagi aga kaasa arvas, et temal liialt palju kodus tegemist, pealegi oli kell juba pool kaksteist. Lõpuks jäi nii, et naisuke pani klapid pähe ja kepikõndis audioraamatut kuulates kiirel sammul edasi, meie keerasime tagasi. Koduteel hakkas jalg üha rohkem haiget tegema, muretsesin juba kas saan matkarajale minna aga mõtlesin, et kui rahulikult võtta peaks suutma mõned kildid ikka käia.

Vaatasime kiirelt netist, kus oleks mõni huvitav aga mitte liiga kauge koht, kus pole veel käinud. Rattlesnake Point ehk Lõgismao Nukk paistis paljutõotav. Bruce traili juurde kuuluv matkarada, mis kulgeb kohati paekivi astangut mööda, kohati selle all. Kaljuseinad pidavat pakkuma mõnusat harjutamisvõimalust mägironijatele. Koht oli sama paepanga põhjapoolne osa, kus kevadel sai käidud. Meie juurest asus nii 50 kildi ehk 40 minutise sõidu kaugusel. Korjasime koera üles ja panime ajama, kaasa võtsime ainult veepudeleid, viinamarju, pirne ja fotoka.

Parkimisplatsile saabudes avastasime, et rada on maksuline, kuid tänu sellele isegi pühapäeval mitte eriti ülerahvastatud. Nii lähedal suurlinnale oleks tasuta rajal ilmselt rahvast kui linna tänavail. Kui $6.5 inimese kohta hoiab raja viisakalt puhta ja korras aga lase seda inimmassil ära lagastada olen täiega sissepääsu pileti poolt. Parkimine oli klindi peal ja kui algul ikkagi rahvast tihedalt siis enamus suundus kahe lähedasema vaatluspunkti juurde, edasi matkasid vähesed. Siin lasime koera lahti, ta on päris tubli ega jookse meist liiga kaugele.

Mööda paekalda äärt kõmpides jõudsime laugemasse kohta, kus kaks puud olid alla kukkunud kuid tüved teiste puude vahele kiilunud. No muidugi pidin ma sinna otsa ronima, samuti ka laps. Puu külge seotud koer vingus, temagi oleks vist ronida tahtnud. peagi hakkas niisama jalutades igav, otsustasime otsida kohta, kust saaks paekalda alla laskuda. Koer sundis meid veidi lihtsamat rada otsima, aga isegi seal oli looma vaja veenda allatulemise vajaduses. Kõrgusekartlik kutsa igatahes hakkas värisema kui teda sülle krabasin, et allpoolasuvale kaljueendile maha panna.

Erilise vaevata laskusime lõhet mööda kalda alla kus avastasime, et siin harjutavadki mägironijad. Julgestusköied olid kinnitatud paekalda peal asuvate metallaasade külge ja seal siis harjutasid nii algajad juhendajate silma all kui ka treenisid kogenud mägironijad.

Sama pilt, ronijad zoomitud

Algajad kaljuseinal

Omaette huvitav on see, et algaja ja oskaja eristab enamasti esimese pilguga nende kehaehituse põhjal. Mägironimise harrastamiseks ei saa lubada endal üleliigsete kilode olemasolu, neid oleks lihtsalt liiga raske üles hiivata. Profid olid kõik kiitsakad tüübid kelle keha paistis vaid kontidest nahast ja kõõlustest koosnevat nagu metsloomadel.

Olen jõudnud poole peale

"Noob" minu näol ronimas

Meil polnud küll miskit varustust kaasas aga tahtmine see-eest kange. Paekivisein lausa kutsus turnima. Juuresolev silt kohustas kinni pidama headest alpinismi tavadest, kuna ma neist miskit ei tea siis võisin ilma südametunnistuse piinadeta varustuseta ronima minna. Kaljusein oli püstloodis aga paekivile omaselt leidus siin-seal nukikesi ja pragusid, mis käe-jala tuge pakkusid. Sain natu üle poole kõrguse ronida, enne kui laps hakkas all muretsema. Ronimine oli küll suht lihtne aga arvestades, et 10 meetrine kukkumine võib haiget teha laskusin ettevaatlikult alla tagasi. Tüdruk proovis ka, kuid sandalettidega on ohtlik paarist meetrist kõrgemale ronida.

Näidis mittesoovitavast varustusest

Punaste lehtedega sinised viinamarjad

Edasi minnes möödusime täisvarustuses alpinistidest, neid vaadates ei saanud aru, miks nii palju kolu nii lihtsa seina peale vaja kaasa tarida. Ilmselt nad lihtsalt harjutavad varustuse kasutamist tulevikus raskematele mägedele mineku puhuks. Mõned võib-olla tahavad bossimad välja näha nagu tippvarustust kasutavad tavaoskustega suusatajad või ratturid. Teisest küljest on ohutus muidugi äärmiselt tähtis, nii et kui selles asi siis pole põhjust ilkuda.

Varingunõlval kasvas punaseks läinud lehtedega metsik viinamari, mis pakkus teravat kontrasti pleekinud puutüvede ja heledate paelahmakate taustal. Peagi õnnestus uuesti kalda peale ronida, mille üle koer õnnelik oli, sest rahnude vahel turnimine talle kõige rohkem ei meeldinud. Kalda lauge osa serval kasvas pirakas tamm, ka selle otsa oli mul tingimata vaja ronida.

Peitepilt: Kus on Tom?

Mis issi ees seda tütar järgi

Tüdruk imestas, et olen nagu väike laps, kes muudkui puude otsa ronib. Tuleb tunnistada, et juba lapsepõlves oli mul vastupandamatu tung "kõrgustesse pürgida" niipea kui mõnda suuremat puud märkasin.

Paekalda äärel

Kõrvalt võib tunduda veidi imelik, et peagi 50'ne ätt okstel turnib aga õnneks polnud kedagi tuttavat nägemas:) Ega tüdruk ronimata jätnud, ei saa ju issist viletsam olla:) Oksad kriipisid veidi nahka aga see kuulub asja juurde. Alla hüpates avastasin end mõttelt, et puusavalu pole üldse tundnud. Ju siis ronimise koormus ja venitamine ning hüppamise põrutamine tulid kasuks.

Puhkepaus

Jalutasime veel mõne kilomeetri enne tagasi keeramist. Kaldapealses metsas avastas tüdruk mõnusa loodusliku puutüvest ja juurikatest moodustunud lamamistooli. Tegime puhkepausi, sõime apelsini kahe peale ja jõime vett. Koergi täitis ahnelt oma vedelikuvarusid, sest viimaste sirtsutamiste juures polnud ta suutnud rohkem kui paar piiska välja pigistada. Loom leidis  tee äärest metsa alt hiidmuna ja kuna polnud varem sellist imelooma näinud siis lähenes äärmiselt ettevaatlikult kangete jalgadega nina pikalt ees. Oksarao praksatuse peale kargas tagasi ja haukus veidi suure seene peale. Kui too kuidagiviisi ei reageerinud kaotas ka koer tema vastu huvi, ainult märgistas igaks juhuks ära - "Mina vapper Koko olen selle hiidmuna juures käinud".

Rattlesnake Point - Lõgismao Nukk

Kohas kus enne olime kalda alt läinud ronisime nüüd panga äärel. Siit avanesid maalilised vaatepildid kaugusesse, sai mõned fotod võetud ja paari kaljunuki peale ronitud, mis kaldaservast veidi kaugemale kaldunud. Tüdruk avastas maast huvitava punase putuka ja leidis ka ilmselt kotka poolt nahka pistetud linnu tiiva. See tuli muidugi "suveniirina" koju kaasa tuua.

Auto juurde tagasi jõudsime poole viieks, lasin tüdruku rooli, et ta saaks sõitu harjutada. Ise lesisin mugavalt kõrvalistmel, lasin viinamarjadel hea maitsta toites aeg-ajalt ka autojuhti kui see suu pärani ajas ja "aaa ..." kuuldavale lasi. Koer keeras end tagaistmel minu vesti peale kerra ning jäi momentaalselt magama.

Igati tore pisimatk oli, kindlasti tuleb kordamisele ja siis juba koos kogu perega.

Nokia + Mobilicity = Naiste Loogika

Pealkirjaga ei taha ma midagi naiste kohta halvasti öelda (tänu naistele ju probleem lahenes) lihtsalt et nende kahe firma koostõõ põhineb ebatavapärasel loogikal. Mitte sellisel lihtsal, kus seosed lineaarsed ja asjad asuvad sahtlites millel nende nimed peal:)

Igatahes laupäev möödus mobiilsidega juramise tähe all. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et nüüdseks on terve pere "nutimobiliseeritud" välja arvatud Koko ja Puma. Kodused juhtmetelefonid on lahti ühendatud ja pensionile saadetud, aparaadid viin taaskasutuskeskusse. Küllap mõni isik saab neid edukalt kasutada, sest inertsist on enamustel inimestel (nagu meil viimase ajani) mõttetud lauatelefonid endiselt alles.  

Olin juba mõnda aega mõelnud, et lauatelefoni me praktiliselt ei kasuta, pea ainsad kõned, mis sinna tulevad on müügimeestelt. Absoluutne enamus suhtlust toimub üle interneti või mobla, kuhu olen ka neti infi koondanud, suhtlusinfo voog sünkroniseeritud. Nüüd lõpuks ei kuhju E-mailid postkasti, vastan või kustutan nad kiirelt, sest näen samal momendil kui sisse tulevad ja saan operatiivselt reageerida. Viimase impulsi lauatelefoni ühenduse lõpetamiseks andis kaasa avastatud võimalus lauatelefoni numbri moblale ülekandmiseks.

Ainsaks pettunud pereliikmeks osutus Puma, kellele meeldib telefonide juhtmeid närida ja seda nii osavalt, et naksab vaid traadiosa läbi samas kui plastik endiselt juhet koos hoiab. Aeg-ajalt sai tema arvel vandesõnu kuuldavale lasta kui lauetelefon ragisema hakkas või signaal hoopis kadus, jälle tuli otsida kohta kus loom juhtme kallal maiustamas käinud. Paraku näitas ta üles ebameeldivat taibukust ja nagu moodsale kassile kohane otsustas tehnoloogia arenguga sammu pidada - suunas oma huvi laadijate juhtmetele üle. Ja nende parandamine või asendamine on tonks maad tülikam või kallim kui tavaliste telefonijuhtmete puhul. Miks küll ei lisata juhtme plastiku materjalile ebameeldiva maitsega aineid. Momendil jääb mulje, et juhtmete valmistamisel on oluliseks komponendiks lõhemaitseline kassitoit:) 

Igatahes uus mobiilne nutiajastu koitis meie peres septembri alguses või vähemalt arvasime nii kuni ootamatult selgus, et pisem plika kasutab küll telefoni kõne ja tekstifunktsioone aga mitte andmesidet. Ei Google maps ega internet ei funksinud nii nagu oleks pidanud. Mõningase uurimise peale selgus, et telefon ei suuda end andmeside võrku ühendada, ei leia Access Pointi. Varem kunagi seda probleemi polnud, sest nii eelmise kohaliku operaatoriga kui Eestis Tele2 puhul oli data automaatselt peal, ise ei pidanud midagi seadistama.

No mis siis ikka, lootsin et elektriinseneri haridusega suudan ehk ilma juhendit kasutamata käsitsi telefoni seadistada. Aga kus sa sellega, seadistuste alt leidsin küll APN nime muutmise koha üles aga kui proovisin seda teha küsis telefon PIN2 koodi. Seda mul muidugi polnud ja ka sim kaardi alusel polnud midagi. Nokia juhend soovitas taoliste probleemide korral pöörduda operaatorfirma poole. Nende veebileht oli kasutu ja abitelefon hoidis üle poole tunni liinil korrutades kuidas ta hindab minu kannatlikkust, aga kogu personal on momendil hõivatud. Kannatus sai igatahes enne otsa kui keegi viitsis telefonitoru tõsta.

Teie kõne on meile tähtis aga samuti on tähtis
meie kohvitamine. Peagi räägime teiega.

Tundus loll, aga otsustasin aja kokkuhoiu mõttes bensu kulutada ja sõita esindusse, las sätivad seal korda. Tume noormees, kes arvuti taga askeldas ütles, et tema ei oska mind aidata, sest on ainult Androidipõhistel telefonidel treenitud. No mida kuradit, te ju müüte ka paari Nokia versiooni (Vahemärkuseks, et operaatoril on pakkuda täpselt 15 eri sorti telefonimudelit, mitte 79 nagu näiteks Eesti Tele2'l momendil), selle peale kehitas vaid õlgu ja soovitas abitelefonile helistada. Igatahes andis igati mõista, et ma võiks juba lahkuda, et ta saaks arvutil oma poolelijäänud mängu jätkata. Et ta oli ainus tüüp, kes kohal, polnud võimalik ka ülemuse juurde õiendama minna.

Kuna sim kaardi olin ostnud ühest pisikesest nurga poekesest, otsustasin seal õnne proovida. Nokia puhul ei osanud temagi aidata, aga vähemalt andis mulle dealeritele mõeldud tehnoabi numbri, millel helistades pidavat kiirelt ühenduse saama. Proovisin kodus uut numbrit ja vähem kui minutiga tõstis abivalmis neiuke toru - kuidas ma saan teid aidata. Paraku selgus peale mõningast infovahetust, et ta pole Nokiate puhul asjatundja. Aga vähemalt kuulas mind ära ja püüdis igate pidi aidata. 

Kokkuvõttes istusin 45 minutit telefoni otsas ja selle aja jooksul suutsime "viljaka" koostöö tulemusel APN nime käsitsi sisestamise ürituste käigus telefoni lukustada, uuesti lahti lukustada, uue PUK2 koodi asendada, uue PIN2 koodi seadistada sealjuures menüüsid pidi edasi tagasi uhades. Interneti ühendust endiselt ei õnnestunud saada, sest telefon ei aksepteerinud operaatori APN nime ja kõik. Eelmise operaatori ja Tele2 omad olid ilusti sees aga uut keeldus vastu võtmast. Lõin lõpuks käega, tänasin abi eest ja ütlesin, et üritan iseseisvalt internetist lahendust otsida, neiuke palus neidki teavitada kui saan mobla käima. Ei noh pull küll, klient aidaku operaatorit ühenduse parameetrite seadistamise juures. Aga vähemalt oli PIN2 abil juurdepääs telefoni funktsioonidele.

Kaldusin arvama, et probleem võib olla kuidagi konkreetse telefoniga seotud ja üritasin juhendist abi leda. Ei miskit, ühenduse probleemi korral soovitati operaatori poole pöörduda. Sudisin veidi veel ja lõin lõpuks käega. Kaasa tuli koju uurides kas sain lapse telefoni tööle, mühatasin vastuseks, et laupäevase 6 tunnise tööpäeva ainsaks positiivseks tulemuseks on PIN2 koodi saamine. Lisasin poolnaljaga, proovigu ise.

Naine võttis telefoni kätte ja hakaks minult paari minuti pärast APN nime uurima. Äh, proovisin seda, ei tööta - vastasin ja viskasin pilgu telefonile. Mida kuradit, kust sa sellise menüü leidsid, oot-oot, see tundub juba paljulubav. Kaasa ei osanud öelda, olla lihtsalt toksinud veidi eri menüüdes ringi. Siin igatahes sai juba palju rohkem asju muuta, ja ootamatult aksepteeris telefon uue APN nime. Kaasa proovis netiühendust ja brauser tõmbas veebilehed üles, hurraaa!!!! Krabasin seadme tema käest, et kontrollida Google Maps tööd, see paraku jooksis kinni:( Kui uuesti proovisin brauselit oli ka too kutu. Mobla teatas jälle, et ei suuda leida ühtegi kehtivat APN'i. Kurat ja põrgu, telefon kaasale sõnadega palun tee jälle seda, mis sa enne tegid.

Aga ta ei teadnud ju kuidas oli tolle menüü ette saanud. Igatahes Settings, Connections, APN management all polnud. Aga kus siis veel????? Nojah, ainult naiste loogika alusel võib seda otsida mitte telefoni vaid hoopis brauseri settingute alt ja mitte Connections vaid Destinations (mis minu puhul seostub rohkem lõunamere saarte kui telekommunikatsiooni terminitega) ja voilaa, tulebki jällekord täielik seadistusmenüü üles. Aga ega sellega meie nuitfoni epopöa lõppenud. 

Peale tunniajast katsetamist ja emotsionaalset üles-alla ameerika mägesid selgus, et brauseri ja google kaartide tööle saamiseks oli vaja eelmise operaatori APN nimi kustutada, sest selle prioriteeti polnud võimalik muuta. Alati kui miski rakendus tahtis netiühendust üritati endist APN'i aktiveerida, mis ülejäänud rakendused ära peedistas. Ja muidugi tuli lisaks uute seadistuste salvestamisele ka telefon välja-sisse lülitada, et mälu puhtaks lüüa. 

Kokkuvõttes siis õnnestus laupäeva jooksul ja enamasti tänu kaasa ebatavapärasele loogikale lapse Nokia C5-04 nutikana käima tõmmata. Muidu oleks loll ju $25'st nutiplaani (odavaim võimalik siinmaal) maksta kui seda kasutada ei saa. Aga operaatori kapsaaia pilluks küll kivisid täis, telefone ja plaane on nad mihklid müüma kuid tehnilise abi pakkumise tase alla igasugust arvestust.