TTÜ'ga tutvumas

Auditoorium TTÜ's

Esmaspäev see-eest kujunes asjalikuks. Käisime tüdrukuga TTÜ's ringi vaatamas. Mul on lapsepõlve sõber suht heal positsioonil selles asutuses, kes tegi meile ringkäigu ülikooli rahvusvaheliste suhete ja majanduse pooles. Marile jättis minu Alma Mater õige hea mulje. Mitmeid hooneid siis polnud kui mina siin õppisin ja uued on tõepoolest kenad ning moodsad. Üliõpilaste kohvikus võtsime õlle, mille hind oli uskumatult tudenglik. Siin selgus, et Eesti seaduste põhjal oleks tüdruk võinud samuti tellida, ehkki Torontos veel keelatud.
 

Mari ja Estcube

Ülikooli tehnilisemas pooles sain kokku malevakaaslasega, kelle nimele täitsa juhuslikult TTÜ veebilehel sattusin. Tema tutvustas mu lapsele rohkem erialaga seonduvat. Jalutasime läbi nii mõnestki laborist ja õppetoast. Nägime vormelit, mis võitnud rahvusvahelisel võistlusel ja robotroonika laborit. Metsa alt jalutasime staadionist mööda kohalikku tehnokeskusesse, mille eesmärgiks ülikoolide ja ettevõtete sidemete arendamine. Siin oli samuti mitmeid erinevaid laboreid, millest põnevamateks 3D printeri ehitajad, kunstneeru mudel ja Estcube kosmose sateliit.

Viimase juures meil vedas, sest ehkki uks oli kinni saabus just õigel momendil mees, kes asjaga otseselt tegeles. Kuuldes, et Mari Toronto Ülikooli raketiehituse meeskonnas tärkas tal huvi. Meile näidati millistel orbiitidel liiguvad ilmasatelliidid, kuidas neilt laaditakse maha andmeid ning kuidas arvuti tooretest signaalidest pildi ekraanile ehitab. Vestlesime oma tund aega vahetades lahkudes kontaktandmeid. Tüdrukul on mingi lootus saada sinna abistama juulikuust, eks näe.

Enne kojusõitu võtsime tudengisööklas eine. Odav ja maitsev, mina kasutasin võimalust mulgikapsastega maiustamiseks:) Arutasime, et kui laias maailmas tudengid teada saavad kui odav on siin õppida, siis tekkib kardetavasti hirmus tung. Teatud erialadel ka inglisekeelne õpe tasuta, elamiskulud minimaalsed, toit odav, õppejõud tasemel, ruumid ja seadmed korralikud ning mis kõige tähtsam - õlut võib osta juba 18 aastaselt tudengi kohvikus odavamalt kui Coca Colat enamustes arenenud riikides :)

Lõpuks arvas Mari, et miks mitte tulla siia oma kraadi tegema peale Torontos lõpetamist.

Aed ja Kõred

Piltide põhjal otsustades ei teinud me eelmisel pühapäeval vaatamata ilusale ilmale miskit asjalikku. Tagaaia murust paar fotot, mis omaette huvitavad. enne niitmist lilli paksult ja peale seda õunapuuõite kroonlehed katavad maa. Vanemate kuldpulma õunapuu õitses punaselt ning lõhnas magus-vürtsiselt sinise taeva taustal.

Murulilled ...

... ja õunapuu õie kroonlehed

Vaid lapse päev kujunes asjalikuks, tema käis kõrede päästmise operatsioonil. Kuna kevad jube kuiv olnud, olevat nende konnaliste kulleseloigud kuivale jäämise ohus, mistõttu vajavad inimlikku sekkumist.

 

Kavas oli pumbata vett lompidesse juurde või siis kuivamise ohu all olevaist füüsiliselt kullesed sügavamatesse ümber kantida. Plika saabus hilja õhtul igati õnnelikuna, et oli oma panuse andnud Eesti ohustatud fauna päästmisoperatsiooni õnnestumiseks.

Kõrede lomp kusagil Läänemaal

Käsikäigukast, õlu ja vein ;)

Miks Saku Heledat ei müüda kastiga !

Laupäeval magasime jube pikalt sisse, jällegi polnud normaalsel ajal magama saanud. Sõime hommikust, molutasime ja otsustasime suvilast läbi käia. Seekord autoga, et laps saaks maanteel käsikäigukastiga sõitu harjutada. Tegelt muidugi maanteel palju lihtsam, käiguvahetamist vähem, enamuse ajast uhad neljanda või viiendaga. Pole kunagi mõistnud miks algajad maanteed kardavad, pideva käiguvahetusega linnaliiklus on ju palju hullem.

Mariga olime paar korda kohalikel tänavatel sõitnud, harjutades hoolega kohalt minekut ja teist käiku. Kolmandani jõudsime harva, sest meie kandis on just uued reeglid kehtima hakanud, kõik kvartalisisesed tänavad võrdsed, ei mingeid peateid enam. Seega ristmikel pead alati hoo maha võtma kuna kehtib parema käe reegel. Paraku on manuaali puhul just paigaltvõtmine ja teine käik need raskemad, kõrgemate käikude puhul pole muret, et mootor välja sureks.

Läänemere Garneel pihus

Kohe peale Paldiski maantee ületamist andsin juhtimise Marile üle ja tüdruk sõitis kenasti Vääna välja. Ainult ühes kohas ootas minu maitsele veidi liiga pikalt, enne kui suurele teele keeras. Aga parem liiga ettevaatlikult kui uisapäisa talitada. Rannas oli rahvast üsna palju, ikkagi laupäev. Vesi soe, seekord sai tõepoolest ujumas käia ja tuttavatele kiusamiseks messe ning pilte saata :) Laps leidis veest eluka, keda teadjamad oskasid Läänemere Garneeliks kutsuda - võis praetult ehk päris maitsev ;)

Jumalik nektar !

Tagasiteel astusin nii veini kui ka õllepoest läbi. Eelmine õhtu nimelt sai naabrite pool rattaga toodud vein ära mekitud. Esimene üllatus, et kübe vindisena olin punase asemel valge veini ostnud, teine üllatus, et tegu jumalate nektariga. Mina pole muidu veinijooja aga seda limpsisime kuni karp õige kergeks muutus. Igatahes oli kavas veel mõni pakk sama jooki krabada.

Poes avastasin, et vaid üks pakk oligi järgi, seegi kõrgel riiulis, vaevalt ulatasin. Krabasin näppu ja üritasin valida mingit samaväärset punast. Ilmselt juurdlesin liiga pikalt, sest mind kõnetati selja tagant vene keeles sommeljee (mis vist veinitundjat tähendab) poolt, nagu ta end tutvustas. Eee ... ma räägin ka Eesti keelt aga olen täielik võhik nende jookide alal. Eile juhuslikult sain selle paki, näidates nende viimast 3 liitrist Quay Landing Colombard Chardonnay karpi - maitsesin ja sai teine peaaegu otsa. Nähes üllatunud ilmet, lisasin, naabrinaine aitas kaasa :)

Hea valik ... järgnes jutt bukettidest, järelmaitsetest, tanniinist, ... millest ma suurt ei jaganud. See tõepoolest müüb hästi, arvasin et kõik juba läbi. Ma leidsin sealt ülevalt - näitasin riiulil kohta kuhu teiste vahele auk tekkinud. Oi, see on meie viimane ... näidiseks ... ja sirutas käe nagu tahaks tagasi võtta. Tõmbasin paki enda poole konstateerides kuivalt, mulle igatahes meeldis. Nojah, oleme juba uue tellimuse sisse andnud, vaatas veel korra paki poole aga nähes mu resoluutset ilmet ei üritanud rohkem oma küüsi mu veini taha ajada.

Joodav punane

Aga mul on tegelt selline mure, et täna mekiks punast liha kõrvale, äkki oskate soovitada midagi. Millise liha, vasika, lamba, küüliku, kana, ... Mul oli tahtmine öelda, et kaelkirjaku, kes poole aasta eest loomaaias otsad andis aga sain sõna sabast kinni. Mulle kui metsinimesele polnud vahet, liha on liha. Kui teatasin, et veel ei tea, aga plaanis mingeid vorste säästukast krabada jäi tüübi suu ammuli.

Ärimehena kogus ta end kiiresti ja asus oma punaste veinide karbikeste teemal jutustama. Minu jaoks läks asi järjest keerulisemaks. Peatasin ta ebaviisakalt poolelt sõnalt, no millist oleks suht lahe rüübata ka niisama, sihukest mahedamat. Kolm erinevat jäi sõelale, üks sama firma punane, mida olin proovinud enne, teine pidada tugevama järelmaitsega olema, kolmas itaalia kvaliteetvein - võtsin käbedalt viimase, et poest pääseda enne kui ise "asjatundjaks" muutun :)

Aga ei saanud ka Selverist ja Rimist niisama mööda minna, esimeses oli Saku hele 69 senti pudel ja teises terve 20'ne kast Karl Friedrichit 8.99, ehk 0.45 pudel!!! Ka Alexanderi 6-pack 0.5 liitrisi pudeleid 3.49 euri eest ei saanud eirata :)

Räägitakse et Eestis õlu kallimaks läinud, puhas FSB desinformatsioon hoidmaks välismaa palgasõdureid eemal. Sai mõlemas toidupoes käidud ja lisaks saiale, leivale, kommidele ning jätsile ka paar pudelit kesvamärjukest krabatud:)

 Õhtul sain messi naabrite juurest, noorem põlvkond oli kohale jõudnud. Astusime läbi, mekkisime punast veini ja pugisime hulga grillitud liha ning vorstikesi. Täiesti arusaamatu, miks peaks erineva liha juurde erinev vein käima, nii siga, kana kui vorstid sai edukalt itaalia punase, siidri ja õlle seguga alla loputatud :)

Rannas

Meie rattad tühjas Vääna rannas

Peale kerget hommikueinet rataste selga. Viimane kiire häälestus, rattakandekoti kinnitamine, vajaliku kraami kotti toppimine ja panime ajama. Ilm oli natuke liiga palav aktiivseks sportimiseks, mistõttu võtsime rahulikult. Kohe alguses sain aru, et minu uue ratta käiguvahetaja polnud poes päris täpselt paigaldatud, hammasratas riivas kergelt esimest käiguvahetajat. Paraku nõudnuks sättimine tööriistu ja kuna olime kilomeetri sõitnud ega pidanud viga oluliseks, ei viitsinud tagasi pöörata.

Otsustsime võtta pisemad praktiliselt liikluseta teed, mis küll pikemad kuid rahulikumad sõita. Harku raba, üle Paldiski maantee, läbi Vaida, mööda kruusaga kaetud põlluvahe ja metsateid, Vääna jahilossi tee, poest läbi ja Vääna randa. Ratas jooksis nii mõnusalt, et vaatamata palavale ilmale ei saanud nahka märjaks. Sadul kah palju mugavam, istu kui tugitoolis eelmise puise võidusõidu sadulaga võrreldes, maha ronides polnudki istmik kange ja hargivahe vermesse hõõrutud.

Rannas oli päris lahe, rahvast vähe aga vesi jahedavõitu. Vette tuli siiski end kasta, sest liival läks kiirelt palavaks. Kastmiseks see jäi, ujuda veel ei kannatanud aga ülepõlve vees oli päris hea vettehüppeid harrastada :) Ega miskit asjalikku ei teinud nagu rannas ikka, liival lesimine, rannas jalutamine, vette kastmine, ...

Saaremaa Tuulik Vääna rannas

Meri - jahedavõitu :)

Koduteel Vääna-Viti mäest üles sõites ei saanud arugi, et tegu tõusuga, vaatamata asjaolule, et rattatee osa polnud veel asfaltiga kaetud. Uskumatult mõnus korras rattaga sõita :) Peale Suurupit sõitis meie ees üks preili rulluiskudega, kellele järgijõudmiseks kulus oma kilomeeter. Tädi lasi uskumatu kiiruse ja kergusega rullidel ehkki ratta vastu muidugi ei saa kui veidi pedaalidele vajutada.

Tabasalu Rimist krabasid lapsed jäätise. Õues ratta selga ronides märkasin, et rattapoe asemel oli tekkinud veinipood. Läbi akna paistvad hinnad olid nii ahvatlevad, et olin sunnitud sisse astuma asjaga lähemalt tutvumiseks. Krabasin ühe kena känguru ja Austraalia maastikupiltidega kolmeliitrise paki punast veini, rohkem rattakotti ei mahuta.

Mäest alla ning siis kruusateed pidi paremale üle põllu lääne poolt Harku järve. Tee ääres vedeles algaja sõitja vahtralehe märk, korjasin selle üles. Hea tagaaknale panna kui plika hakkab käiguautoga harjutama, ehk antakse rohkem apse andeks. Õismäest mööda ja rattateed pidi ülesmäge Pääsküla poole.

Järsku uhas uskumatu kiirusega risti üle tee pirakas madu. Kui nood tavaliselt roomavad normaalselt siis see kihutas pool külg ees nagu ainult filmis olen näinud. Mari lõi pidurid põhja, ratas tee äärde ja jooksuga maole järgi. Mina korjasin ratta ja panin need ilusti kokku seisma enne kui sammusin uurima kuidas neil maopüüdmine edeneb.

Roomaja polnud ilmselt sugugi meelitatud enda jälitamisest, susises valjult ja puges lõpuks tellisemüüri alla. Sinna ta siiski täies pikkuses ära ei mahtunud ja peale mõningast tülitamist otsustas lahkuda. Lapsele avanes lõpuks soodne moment, surus õrnalt mao pea kepiga vastu maad. Siis aga ehmus, sest elukas muutus lõdvaks ja tundus surnuna. Ega sa teda ometi ära tapnud, olin mures. Ei-ei, see on madude kaval kaitsetaktika, mängivad surnut.

Kahtlesin veidi, kuna madu tundus täitsa kutu. Aga nii pea kui laps ta kaelast kinni krabas ja mao üles tõstis elustus too õige äkiliselt. Sisises mis hirmus ja siples kerega. Peagi rahunes nii, et saime pilti teha. Nii pirakat nastikut pole mina küll Eestis enne näinud, rästikust rääkimata. Enne kui ta kollaseid põse laike nägin tekkis isegi mure, et tegu kellegi plehkupistnud kodumaoga, mis võib igat liiki olla, kaasaarvatud mõni mürgine, mida Eestis ei esine.

Kui madu oli piisavalt solgutatud lasi laps ta tagasi metsa alla ja sõitsime koju. Ülejäänud osa päevast sai Eesti toite ja jooke nauditud :)

Esimene päev

Hommikune "miljoni dollari" vaade

Keldriköögi akna vaatel pole ka viga

Kividest ja rontidest askeetlik aialauake

Koko hõimlane vaatab teist peni: no mis sa lõugad

Sain kinnituse, et puhkus kulgeb edukalt - nädalapäevad sassis. Üleeile postitasin esimese Eesti blogi teadmises, et täpselt nädal läbi. Vaidlesime veel plikaga päeva üle, mina olin veendunud, et tegu neljapäevaga, plika teatas: täna teisipäev. Eile kaasaga vesteldes tuli jutu sees välja, et läheb raamatukokku koeraga. Mina imestunult, kas nüüd käid reedeti, vastuseks, ei täna ju neljapäev. Suured tänud, just kinkisid mulle terve puhkuse päeva :)

Aga nüüd esimesest hommikust Eestis. Uni oli vaatamata ajavahele magus, ikkagi jube pikalt üleval oldud. Hommikul silmi lahti kangutades avaneb mul aknast selline sõna otseses mõttes "miljonivaade", eriti kui ilm ilus. Ainuüksi taolise aknataguse pärast tasub Eestisse tulla! Ajastus muidugi kah super, õunapuud just õitsevad. Tunne justkui laulus "Ma tahaksin kodus olla kui õunapuud õitsevad".

Eriti tore, et ka meie "keldriköögist" avaneb sama vaade, lihtsalt veidi madalamalt. Paraku sööme seal ainult juhul kui ilm väljas istumist ei võimalda. Mul on nimelt lõunakülge maja seina äärde suurtest maakividest ja kuivanud tammerontidest valmistatud sihukene väga "kunstiline" ja askeetlik kahe istekoha ning kolme joogi/toidu alusega aialauake.

Esimestel päevadel sai väljas istutud, pigem segas liigne kuumus, sest Tallinnas mõõdeti lõuna ajal maikuu absoluutne rekord +31.6C. Selleks ajaks kui me aktiivseks muutusime oli temperatuur veidi langenud aga endiselt julgelt üle kahekümne viie.

Hommikusöögi juures tervitas meid naabrikoer tavapärase lõugamisega aga siinkohal ootas üllatus. Nimelt on üks kahest kisakõrist penist talve jooksul hangele läinud ning tolle asemel uus võetud, kes välimuselt meie Kokot meenutab. Seda tüüpi koerad pidada tavaliselt vaiksemad olevat, aga too vana elukas üritab kõigest väest uut samasuguseks põhjuseta lõugajaks välja koolitada. Pean vist paar vorstijuppi või konti ohverdama, et uuega salamisi separaatrahu sõlmida.

Peale hommikusööki ootas ees kaks olulist ja möödapääsmatut käiku, tele2 juurde lapsele telefoni simkaarti muretsemiseks ja rataste äratoomiseks. Tele2 näitsik oli väga kena ja vastutulelik, esiteks ajasime minu mobla korda. Mu uus nimelt ei võta vastu normaalmõõdus sim kaarti, mistõttu ei saanud seda sisse susata. Lõigati teine spets tangidega parajaks, hoidsin ümbrise alles, et saaks ka vana versiooniga kasutada. Esialgu paningi vana sisse tagasi, sest me ei suutnud kohapeal Nexus5 avada, googeldades selgus, et vaja teist nõelaga torgata vana sim kaardi kätte saamiseks.

Tüdrukule saime uue, suskasime selle kohe sisse ja funksis kenasti. Plaanid pole enam nii mõnusad kui eelmisel aastal, piiramatut internetti poriodavalt ei pakuta, aga sellele vaatamata uskumatult hea hind. Lisaks tavapaketile aktiveeirsime ka dataplaani, nelja euri eest 3GB kuu aja jooksul. Sellest piisab netis surfamiseks, GPS'i ja Skype jaoks julgelt, jääb ülegi.

Laiskuse mõttes küsisin Selveri infopunktist kuidas saab siit kõige mugavamini Kolde puiesteele. Kohe tõmmati google map ekraanile, löödi aadress sisse ja näidati parim tee kätte. Oleksin ju moblal ise ka saanud teha, mõtlesin lihtsalt kiiret juhendit saada, aga imelik oli agarat abilist katkestada. Igatahes jätsin marsruudi meelde ja olime 10 mintsiga kohal.

Kaasa töökaaslase elamine oli igavesti äge. Väljast poolt jäi mulje justkui kasarmust aga seestpoolt viimase peal stiilne. Jõime teed ja muljetasime Eesti teemadel, temal juba pea kuu kohapeal veedetud, on hakanud vaikselt sisse elama. Kus sa pääsed kui kavas tagasi kolida. Muljed olla enamasti positiivsed vaid ühistranspordis tipptunnil leviv lõhnabukett pidada häirima. Kolm pakitud ratast mahtusid kenasti täpselt autosse, ruumi jäi isegi sentimeetri jagu laest puudu :) Kiivrite ja tööriista karbi pigistasin ka suurema vaevata ukse vahele.

Kodus pakkisime rattad lahti ja asusin neid kohe kokku panema. Polnudki nii hull kui kartsin, veidi vandumist ja näppude õliseks tegemist kuulus asja juurde, aga tunni ajaga oli kaks ratast koos. Minu ja vanema lapse omad obligatoorsed, pisema plika omaga polnud kiiret. Järgmisel päeval peab ära katsetama, ehkki lubab palavat ilma. Õhtul istusime naabrite juures ja magama sai jälle alles kahe paiku kobitud.

Eestisse !

Tollivabas müüdi ainult konjak ja veintsipakk, mis mõttes ?

Nüüd on täpselt nädal möödas kui eelmine neljap õhtul Tallinnas peale pikka kahe ümberistumisega lendu kodumaa pinnale astusin. Seni pole olnud tuju ja viitsimist kirjutada, ajavahe on veidi seganud aga rohkem ikka enda laiskuse asi. Puhkus ikkagi. ei viitsi end sundida läpaka taga teksti toksima kui nii palju huvitavamat teha. Õhtuks või ööseks aga nii väsinud, et enam ei jaksa, kobin tudile.

Täna on ilm juba kolmandat päeva nadi, sihuke tüüpiline veebruarikuu vilets suusailm nagu öeldakse. Kaminas põleb tuli ja toas ligi 25 kraadi sooja, just tagasi jalutatud sõba poolt saunast ja vaatamata faktile, et kell üks öösel, und veel pole kuna hommikul magasin kaheteistkümneni. Eks vaatame kaua ma viitsin toksida.

Alustan lennureisist.
Eelmine teisipäev jõudsin töölt koju neljaks olles kiirelt paarist poest läbi astunud, et viimased asjad osta. Lisaks Eestisse kaasa võetavatele esemetele isegi plangud, millega oli kavas voodi asendit parandada. Aega kolm tundi, mille jooksul tahtsin jõuda aias taimed istutada, voodiraami sättida ja pakkida. Muidugi oli aega liig vähe ja kui tomatid, kurgid, piprad ja mesimari istutatud mõistsin, et pean valima pakkimise ja voodiraami sättimise vahel.

Kaasa jäi Torontosse lilli pildistama :(

Pakkimise juures kulus samuti veidi rohkem aega kui olin osanud arvata, muidugi ei mahtunud kõik plaanitu kaasa. Lubatud kaalu praegusel ajal vaid 23 kg inimese kohta pluss käsipagas pluss läpakas kui odava piletiga lendad. Lõpuks peale paari taktikalist esemete ümberpaigutust olid minu ja lapse kohvrid kumbki paarsada grammi üle lubatu piiri, sellega tavaliselt jama ei tule.

Kaasa saabus töölt, lobisesime ja oligi aeg kohvrid autosse tarida. Lennujaamas kulus veidi aega õige koha leidmisega aga kuna kaasa oli meie check-in eest muretsenud ja isegi istmed kõrvuti kinni pannud, saime kiirelt kohvrid ära antud. Muideks kui proovid istekohad broneerida piletit ostes maksab see sulle lisaks $25 aga kui teed check-in tehes ei maksa midagi.

Miks võtta lennukis õlut, suurem lihtsalt ja saad 2 korraga :)

Tollivabast poest üritasin 8-se paki purgiõlut kaasa osta, küsiti kuhu lendan - Londonisse ja sealt edasi Tallinna. Viimast poleks pidanud lisama, sest müüjapreili teatas, sellisel juhul ei saa, sest Londonist seda edasi ei lasta, igasugune gaseeritud või rõhu all kraam võetakse ära. Pole muret vastasin, ega need Londonisse jõua, pean siin pool tunnikest ootama ja lend kah 6 tundi pikk. Kahjuks siiski ei saa müüa, vastati. Pergel küll, kas ma pean siis lennukis kuivama või, ok võtan veini. Vein on ok aga panen selle kilekotti, mida ei tohi avada. Jaa-jaa vastasin vist liig kiirelt, sest ta vaatas veidi kahtlevalt mulle otsa kaalutledes kas tõesti kavatsen liitrise veini nahka neelata, müüs siiski.

Lendu oodates plõksutasin tusaselt selfie ja panin FB'sse üles kurtes kisendava ülekohtu pärast - mulle ei müüdud õlut. Olime lennukisse astumise sabas kui telefon piuksus, keegi kommenteeris. Lennuvälja turvaülem küsis, kas temale tegin sihukest mossis nägu, lisas naerunäo ja küsis, millist õlut ja palju ma soovin. Selgus, et tüüp treenib meie karate dojos, kahjuks oli nats hilja, vist pingutaksin kübe üle kui paluks tal pommiohule viidates lendu viivitada, et jõuaksin õlled krabada :D Igatahes hea edaspidi meelde jätta.

Inglismaa õhust

Lennukis selgus, et olukord polnudki nii hull kui kartsin. Esiteks hakati kohe peale lennukõrgusele jõudmist jooke pakkuma ja teiseks ei koonerdanud British Airways üldse mitte. Algatuseks käidi kaks normaalmõõdus purki õlut välja, siis toodi täiesti talutav söök, mille juurde serveeriti kaks pudelikest veini. Kokkuvõttes ei jõudnudki järgmist joogiringi ära oodata, sest jäin tudile seoses harjumatult pika ärkvelolekuga. Eelmine öö ärkasin kolme ajal ja ei uinunudki enam, seega kokku rohkrm kui 20 tundi ülal, sest isegi tööl jäi tukastamata.

Heathrow ootesaal

Pilt keris ette kusagil Iirimaa kohal, sain äratuseks veel kaks õllekest, mis sundis mind lennuki vetsu kasutama, et Iiri merd reostada, Londonini poleks välja kannatanud.  Heathrow's oli kaks tundi aega, millest pea pool kulus mõttetule turvakontrollile. Küll otsiti käsipagas läbi, küll uuriti läpakat ja kamandati nii papud kui rihm maha- MIKS kui ma just tulen lennukilt ja Torontost mitte kusagilt Nairobist või Mumbaist. Isegi kärakapudelid kisti kottidest välja, uuriti neid ja pakendati ümber kohalikkesse kilekottidesse.

Ootesaalis oli veits aega. Wifi oli siin olemas aga sitaks aeglane ja ainult 45 min tasuta. Tollivaba kaup pikalt kallim kui Kanadas tavalistes poodides, ühesõnaga midagi ei ostnud. Siiski sain maitsta miskit hirmkallist ja reklaami järgi kole head viskit, paraku pole ma viskifänn, maitses teine kui keskmine Järvamaa puskar, kuhu paar koni kustutatud.

Euroopa kohal teel Helsinki poole

Lend Helsinkisse sujus suht kiirelt, pakuti vaid kaks õlut ja võileib, kurat oleks pidanud enda söögi kaasa võtma. Helsinkis see eest saime kogeda tõeliselt meeldivat fenno-ugri flegmaatilisuse ja vene pohhuismi segu. Passikontrollis öeldi tere ja löödi tempel sisse, tolli ja turvkontrolli ei märganud enne kui olime läbi jalutanud, sest seal polnud absoluutselt ühtki tüüpi. Meeldivalt kodune tunne!

Soome õhust

Nelja tunnist ootamist aitas leevendada kiire ja tasuta wifi olemasolu lisaks mugavatele magamistoolidele ja lauakestega varustatud läpaka kasutus istmetele. Lõpuks viidi bussiga Tallinna lennukisse, kus 20 minutise lennu ajal kostitati mürgitabletiga lagritsast autokese näol. See on üks vähestest ainetest, mille haisu ma ei suuda kannatada ka enda läheduses objekti suhu pistmisest rääkimata.

Vantaa lentokenttä

Tallinnas maandudes oli kell juba üheksa aga ikka veel valge ning teatava üllatusena suviselt soe. Meie kohvrid tulid pea kohe, sammusime siingi otse ootesaali, tulime ju euroliidu riigist, kust miskit pole kontrollida. Vanemad vastas, tervitused ja autosse. Istusin ise rooli, et Eesti kodu poole kimada. Järve selver jäi tee peale, kell alles kolmveerand kümme, teeme kiirelt mõned sisseostud.

Laps Tallinna lennuväljal

Kohe muidugi toiduosakonda. Metsmaasika jogurt, hapsi marjajook, six-pack Alexanderi õlut 3.5 euriga, saia, leiba, sulatatud juustu kukeseentega, juustuviinereid, mitu jäätist, kalle kaaviar, küüslaugu finncrisp, paar pakki Mari komme, ... ja veel üht teist mis silma hakkas aga mis meelde ei jäänud. Kodus korkisin õlle ja neelasin selle mõnuga ära, hea aga mitte nii hea kui A. Le. Coq'i Pils, mida ei suutnud letist leida.

Ütlesime ka naabritele tere ja istusime ajataju kaotanuna häbitult kella kaheni muljetades aga siis hakkas pilt võbelema, aeg tuttu keerata.

Verivorstid Maikuus

Pere maja ees lillepeenras :)

Laupäev:

Täna on eelviimame päev enne puhkust tööl olla. Täitsa sobivalt pingevaba, tukastan vahelduva eduga laua taga, kohvikus või puhkenurgas. Liiga kaua ühes kohas pole viisakas vedeleda :) Internet mitu korda läbi surfatud, kurat maailmas kah miskit põnevat ei juhtu, et aeg siin kiiremini läheks.

Ukrainast pole viimasel ajal üldse kirjutanud. Seal suhteliselt vaiksem, mida väljendab ka BBC esilehelt kadumine. Nende olukorda ma igatahes ei kadesta. Keegi kurat, ei saa aru, mis täpselt toimub ja mida erinevad osapooled tahavad. Mässulised ei paista omavat kohaliku elanikkonna seas suurt toetust aga piisavat, et vahel mõnisada tüüpi kokku koguda. Igatahes hirmuvalitsuse on nad päris laiadel aladel saavutanud. Nende eesmärgid tunduvad jagunevat alates Kiievi valitsuse umbusaldamisest kuni Venemaaga ühinemiseni. Viimast suunda tundub siiski vaid separatistide vähemus soovivat.

Momendil paistab, et Kreml pole enam huvitatud otsesest sõjaväelisest sekkumisest. Võimalik, et majanduslikel põhjustel kuna puudub soov mahajäänud Ida-Ukrainat ülal pidama hakata. Mingit osa võib mängida uute sanktsioonide kartus, aga seda ma eriti ei usu, sest seni need täiesti hambutud olnud.

Samas võib juhtuda, et kasutatakse vägede sisseviimise põhjenduseks võimalikku massilist möllu, mis valimiste päeval suure tõenäosusega aset leiab. Venemaa seisukohast oleks Ukraina kaotatud kui valimised normaalselt kulgevad, sest presidendiks saab pea kindlasti vene vastase meelsusega tegelane. Seega on Putini huvides valimisi piisavalt segada, et neid mittelegitiimseks kuulutada. Praegu nagu toetataks valimisi, et saaks hiljem viidata, meie pole sabotaazhi taga.

Vene seisukohalt oleks ilmselt parim variant Ukrainas korralagedust hoida ja lasta Läänel sinna raha pumbata kuni sobiv moment riik kõige täiega üle võtta. Siin aga risk, et Ukrainas võib liiga hästi hakata minema, mis tooks kaasa riigi vene haardest välja libisemise. Täismõõduline sõjaline agressioon tuleb ilmselt siis mängu kui tekkib selline oht. Ühesõnaga, mida paremini hakkab Ukrainal minema, seda suuremaks muutub Vene agressiooni oht.

Nii Lääs kui Kiievi keskvalitsus on passiivsel positsioonil, esimene otsustusvõime puudumise tõttu, teine politsei ja sõjaväe nõrkuse ning madala moraali tõttu. Initsiatiiv ikkagi Vene käes, kes seda osavalt ära kasutades võib palju jama kokku keerata. Lääne hambutuse tõttu juhib sündmuste kulgu Kreml, teine pool ainult reageerib Vene karu ja tema kasvatamatute poegade käikudele. Nii aga ei võideta ei lahingut ega ammugi mitte sõda, mida senised sündmused on kinnitanud.

Jama loomadega

Kass ajas keele ninna ja rikkus pildi :)

Pühapäev:

Osturalli, sest esmaspäeval on kuninganna Victoria sünna, millega seoses elu seisab, isegi alkopoed suletud riigiametitest rääkimata. Aga teisip juba kobime lennukile, pole enam aega shoppamisele aega kulutada. Saime enamuse asju mida otsisime, mis saamata pole kriitiline. Kõige tähtsam oli pere pilt teha, mida vanemad palusid. Parima võimaliku foto nimel olin sunnitud redeliga katusele ronima, et fotokas kolmjalal sinna üles sättida. Panin ta 10 sekundilise viite peale ja kargasin siis kibekiirelt redelilt alla, hüpetega lillepeenrasse ja vedasin kähku naeratuse ette. Õige mitu katset kulus, et kogu seltskond viisakalt pildile saada. Kord pani koer jooksu, kord ajas kass keele ninna, kord tuli päike pilve tagant välja, Lõpuks õnnestus siiski enam-vähem normaalne pilt saada. Välja trükkisime suures formaadis paberile Costcos, sest digiformaadis pole vanematel nii mugav meie "pereidülli" vaadata.

Cotes du Rhone 2006 ...

... jõuluaja verivorstide kõrvale ;)

Kodus grillisin lõunasöögiks jõuludest ülejäänud verivorste, mis osutusid ootamatult maitsvateks vaatamata ligi pooleaastasele sügavkülmas marineerumisele. Kõrvale rüüpasin miskit hüva maitselist punast veini, mis ilmselt oli ilge raiskamine. Ma nimelt ei oska hinnata neid nii nagu professionaalid, ilmselt sai nooruses malevapäevil maitse rikutud Aserbaidzhaani Agdami, Tshehhi Bogatõri ja Põltsamaa marjaveinide valimatu segamisega :) Aga hea oli ja hakkas isegi pähe, pole ma ju mingi snoob, kes iga lõunasöögi juurde veiniklaasikese mekib.

Kiwi lehes, viinamarjad mitte

Magustoiduks sai kaasa küpsetatud jogurtikooki, mis eriliselt maitsev. Kogu pere oli ühel meelel, et edaspidi tahame ainult sellist kooki. Koogi ja kohvi kõrvale vaatasime ETV Islandi reisi saateid kolm viimast osa ja sellega sai päev edukalt õhtusse. Tegelt oli plaan randa sõita aga kuuldes, et Awendas on hommikul loikudel jääkiht otsustasime plaazhil peesitamise hoopiski Eestis korraldada, kus homme pidavat üle +30C sooja olema. Siin on just kirsipuu ja pirn õitsema hakanud, õunapuul alles õiepungad puudel, lehed hakkavad tulema. Korralikult lehes ainult Kiwi, viinamarjadel võtab veel aega nagu näha. Harukordselt mõnus jahe kevad see aasta.

Eks näe, aga ilmselt ei tule järgmine postitus enne Londonisse või siis Eestisse jõudmist.

Tolerastiast :)

Vanasti näidati habemikke naisi tsirkuses :)

Mulle on alati meeldinud poliitiliselt ebakorrektsed naljad ja väljendid, seekord sattusin Delfi kommentaariumis (mis tavaliselt vaimukusega ei hiilga) tõelise pärli peale. "Tolerast" on sõnaks mis rikastab Eesti keelt ja väärib auhinnalist kohta aasta uudissõnade hulgas.

Igal juhul tegu nii uue sõnaga, et wikipeedias seda pole. Seega võib igaüks tähendusest erinevalt aru saada. Pakuksin kahte tõenäolisemat versiooni:

1. Tüüp kes tolereerib pederaste, selle versiooni poolt räägib väljendi teine pool "rast".

2. Tüüp kes on paadunud "tolerant", ehk kes tolereerib kõike mõeldavat. Toleranti võiks defineerida kui valikulist kuid keskmisest tolerantsemat isiksust ;)

Pole vist raske arvata millise teema alt taoline uudissõna leitud :) Kurat üritasin sellest Eurovisiooni (mis minu arust niikuinii mõttetu üritus) ja habemega naiste teemast eemale hoida, aga no kuidagi ei õnnestu. Poeb teine uksest ja aknast sisse, nii tava kui sotsiaalmeedia on seda täis, lisaks tekkis koduski arutelu.

Esiteks tundub isiklikult minu jaoks täiesti absurdne ainuüksi idee võistelda laulude koha pealt. Lihtsalt sellist asja pole võimalik objektiivselt hinnata, ma ei hakka rääkimagi poliitilistest tagamaadest ja korruptsioonist, kus terved riikide blokid vastavalt meelsusele hääletavad. 

Objektiivselt saab mõõta odaviset, maratoni aega, malemängu tulemust, mootori hobujõudusid aga mitte laulu või tantsu kui need enam vähem tasemel. Ja niipea kui tuleb sisse ebaobjektiivne element, löövad kired lõkkele ning kaotaja(d) tunnevad end petetuna, õigusega seejuures. Ainsaks võimaluseks pettumusest hoidumiseks on taoliste ürituste boikoteerimine. Siinkohal ma ei väida, et Eesti ei peaks osa võtma, lihtsalt pole mõtet kaotuse korral hädaldada. 

Aga tolerastia juurde tagasi tulles arvan, et kui keegi tõepoolest leiab, et tuleb kõiki asju tolereerida siis minu arust on miinimumiks teiste inimeste arvamuse tolereerimine, ka siis kui see enda omaga kokku ei lange. Siinjuures pean ma eriti silmas sõnavabaduse alla kuuluvat õigust mainida, et miski või keski ei meeldi, saamata sealjuures hukkamõistu osaliseks. 

Läänes on paraku mindud seda teed, et sõnavabadus tundub olevat piiratum kui omal ajal NL's, ja seda üritatakse täiega juba koolis lastele külge pookida. Vene ajal oli selge, et poliitika koha pealt hoia mokk maas, aga ülejäänud teemadel võis suht vabalt arutleda. Paraku Läänes on risti vastupidi, ainult poliitika on kriitikale valla, muus suhtes sõnavabadus nii piiratud, et ainuüksi ühe sõnaga võid endale hirmsa jama kaela tõmmata. 

Ma ei saa aru miks ma ei tohi öelda, et see vōi teine grupp või asi ei meeldi (peded, kiilakad, sinisilmsed, ... ) ilma et "haritumad" (tegelt karjainstinkti küüsi langenud) ühiskonna liikmed sind hukka ei mõistaks. Ega ma selle pärast veel kellelegi lõuga andma ei hakka, et ta mulle ei meeldi, lihtsalt üritan vastavat seltskonda vältida. Aga kui keegi küsib ei pea ma ka vajalikuks enda arvamust kartlikult endale hoida, seni kuni selle eest kriminaalkaristusega ei ähvardata. 

Vähemusgruppide õiguste seisukohast, leian et tihtipeale pole tegu mitte samade õiguste nõudmisega vaid hoopis eriõiguste tagaajamisega. Sama kui mina kiilakana nõuaks seadusega kas kõigile karvakasvu tagamist või vähemalt külma ilma korral mütsidega varustamist. Siinkohal teen veel möönduse, et peded on geneetiline kõrvalekalle, mis pole küll teaduslikult üleüldist tunnustust leidnud. Kiilaspäisus paraku ei sõltu kuidagi tahtest :) 

Lisaks tekkib mure Ukraina pärast. No mis te arvate kuidas Vene propaganda seda ära kasutab. Kujutan vaimusilmas ette plakatit, kus kõrvuti habemega Timoshenko ja moondamisvormis Putin, all tekst kumba Ukrainat tahate, kas Euro või Vene suunalist. Tuleb tunnistada, et isegi minul oleks raske valida kumb ebameeldivam variant on :) 

Ka pole kahtlust, et habemes naiste armeest, kes suurt armastust kuulutab, pole Kremli kõrilõikajatele vastast, isegi kui neil parem tehnika. Karta on, et pooled puhkevad nutma kui kamraad rivis varbale astub :) Oleks aeg tunnistada karmi reaalsust, et võim ja õigus tuginevad jõul ning hirmul, mitte armastusel. 

Nõue, et habemega naised olgu tsirkuses nagu vanasti või siis karnevalil oleks ehk tiba radikaalne. Aga kui juba lubada neid tänavapilti, miks siis liputajad keelatud on, viimased samuti kõrvalekaldega ja ainult demonstreerivad oma "erilisust" :) 

Kogu selle jutu mõte on, et kui hakata tolereerima igasuguseid kõrvalekaldeid avalikult, siis kas, kuidas ja kuhu üldse piir tõmmata ja kes oleks otsustajaks. Seni on käitumisnormid läänemaailmas põhinenud enamasti kristlikul moraalil, mille põhjenduseks ei miskit muud kui traditsioon. Objektiivselt ja külmalt kaalutledes peaks olema kõik lubatud, mis füüsiliselt kaaskodanikke ei sega, kaasaarvatud avalikult ütlemine, et mingi tüüp mulle ei meeldi ükskõik millisel põhjusel.

Boyne Valley Provintsi Park

Laupäeval tegime väljasõidu Boyne Valley Provintsi Parki. Valisime jälle kord koha, kus polnud enne käinud, netist lugedes tundus üsna huvitav olema. Kauguse poolest 80 km ehk tund aega sõitu kodust, enamus suurt maanteed mööda. Rada pidi olema 14.5 km pikk, mille läbimiseks peaks arvestama 5 tundi. Seekord tuli kaasa Mari sõber Raketiklubist (Poola päritolu noormees) ja tuttavate tütar, kes Toronto Ülikoolis bioloogiat õpib. Koko muidugi on alati kaasas, tema läheb lausa arust ära kui mõistab, et plaanis matkama minna. Tüdruk istus sinnasõites roolis, las harjutab nii palju kui võimalik.

Auto jätsime pisikesse jõe äärsesse parklasse ja hakkasime astuma. Algul panime hooga esimesest teeotsast mööda nii, et otsustasime lühema rajaosa tagasiteel läbida. Esimene põnevam leid oli maantee ääres enne kui jõudsime metsarajale keerata.

Plika rõõmustab pealuu üle

Kraavis vedelesid hirve või põdra luukere jäänused, lapse rõõmuks oli kolju suht hästi säilinud, mida taheti tingimata koju kaasa tuua. Proovisin teda sellest mõttest loobuma sundida, väites et raibe hakkab autos hirmsasti haisema aga tüdruk nuusutas ja teatas, et enam üldse ei lõhna pahasti. No mis teha, vähemalt oli nõus momendil selle kraavi jätma, et tagasiteel üles korjata.

Mets on ikka veel raagus, tänu millele näeb maastikku suht kaugele. Algul kulges rada metsaseid künkaid pidi, siis jõudis heinamaale, kust paistis lähema ümbruskonna kõrgeim punkt, Murphy tipu nimelise moreenikuhjatise näol. Viimase otsast avanes vaade õige kaugele, veidi nagu meenutas Lõuna-Eesti maastikku aga künkaid oli oluliselt vähem.

Meie matkaseltskond Murhy moreenikünkal

Edasi põllu ja karjamaa vahelist teed pidi, kus kividega kaetud piirialal kasvas mitmeid suuri tammesid. Üks tundus noorte arvates ronimiseks eriliselt sobiv olema, natukese ajaga olid kõik nagu oravad tamme otsas. Parasjagu saabus mingi jaapanlaste organiseeritud grupp, kes sellest ahvikarjast pilte hakkas plõksutama. Nojah, ega iga päev ei näe valget inimest puu otsas kõõlumas ja ahvi hääli tegemas :)

Siinsamas heinamaal oli mitu suurt eelmisest suvest jäänud heinapalli. Linnalastele hirmus eksootilised objektid, mille otsa oli vaja tingimata ronida.

Noored tamme okstel ...

... ja heinapallil istumas

Jalgrada järgis suht pikalt pisikese harujõe sängi, jõudes lõpuks väikese asfaltteeni. Seda mööda ületasime märjema ala, kus hulga pisemaid jõekesi kõrvuti Boyne poole voolasid. Tee pealt õiges kohas maha saamiseks pidi tähelepanelik olema, sest mingit märki me küll ei leidnud, lõpuks otsustasime, et küllap lumesaanide rada see õige on. Teatava üllatusega avastasime metsa alt kohati isegi lumiseid laike, nii pikka talve ja külma kevadet pole mina siin veedetud aja jooksul veel näinud.

Koko lumelaigul sörkimas

Sälkorg ürgmetsas

Ületasime purdeid pidi paar ojakest, milles Koko pidi tingimata solberdamas käima muutes end kõhuni mudaseks. Ainus lohutus, et ehk kuivab ära enne kui autoni jõuame. Veidi metsa vahel ronimist ja toidupaus pisikesel päikesepaistelisel aasal. Siis laskus rada ürgmetsas suht järsku haruorgu pidi alla, puud olid siin seal risti rästi maha kukkunud, mõned risti üle oru moodustades looduslikke purdeid.

Koko vapralt esimesena purdele ...

... ja teised riburada järgi

Üks oli eriti pirakas, pea meetri jämedune ja oma paarkümmend meetrit pikk ulatudes oru ühest äärest teiseni. Seda kasutasime oru ületamiseks. Tuleb tunnistada, et purde keskel oli õige kõhe tunne, nähes et kukkumist oru põhjani nii 4 - 5 meetri jagu. Ainus, kes ilma mingi reservatsioonita puutüve pidi edasi tagasi silkas oli minu suureks üllatuseks Koko. Tavaliselt ta kõrgusi kardab, isegi sülle võttes krabab käppadega kaela ümbert kinni ja piilub kartlikult põranda poole.

Mina ettevaatlikult viimasena

Kõik õnnelikult üle

Oru lõpus oli Boyne jõgi, millest üle saime puusildu pidi. Loom oleks hea meelega üle pea kaela vette karanud, õnneks siiski kuulas ja piirdus kalda ääres sulistades põnevamate kivikeste otsimisega. Kasukas sai igatahes mudast puhtaks, sest jõekallas oli liivane ja kivine. Järgnes suht järsk tõus, ning peagi oleksime vana raja peale tagasi jõudnud aga otsustasime otsem lõigata. Suuna pärast probleemi polnud, sest tuttav küngas paistis kaugelt kätte.

Tagasiteel muretses dramaatilisema etteaste eest Koko. Minu ees jalutades kiljatas ta äkki ja pani jooksu, iga hüppe ajal uuesti kiljudes. Esimene mõte oli, et loom sai maolt hammustada. Hüüdsin koerale oota, too istus maha ja hakkas käppa limpsima aga enne kui tema juurde sain tahtis uuesti minema hakata ja kohe kiljatas jälle valust. Krabasin koerast kinni ja tõstsin ta esikäpad üles, esialgu ei näinud midagi aga kui Kata vaatas avastas ta looma varvaste vahelt suure terava okkaga oksatükikese. Piinariist välja tõmmatud oli Koko jälle matkavalmis.

Primrose moreenihari

Üksik tamm metsas

Mina kõige kõrgemal :)

Otsustasime enne pisema rajalõigu peale minemist auto juurest läbi astuda, eine võtta ja oma kotid autosse jätta. Tüdruk toppis tühja kilekoti taskusse, et tagasiteel pealuu sellega autosse tassida. Niinimetatud Primrose silmusraja esimene pool kulges järsu moreenseljandiku harja mööda. Langus kummalegi poole oli õige äkiline ja pikk, vasakpoolne nõlv ulatus jõeni välja. Kahjuks oli pinnas suht märg ja sopane, varasemast loputamisest polnud miskit kasu, elukas jälle nagu porikäkk.

Tagasiteel leidsime veel ühe suurema tamme, mille otsa ronimisest ei saanud ka mina end tagasi hoida. Noortele tuli näidata, et vanaätil veel veidi elu sees :) Ronisin kõige kõrgemale. Tee peale tagasi jõudes pesime koera kraavis puhtaks, vesi oli puhas ja põhi liivane, isegi varbavahed korralikult loputatud.

Auto juurde jõudes teatas Mari, et sõitmiseks liiga väsinud. Mis siis ikka, istusin rooli. Ei läinudki palju aega kui kogu seltskond norises magada. Enne koju jõudmist krabasin poest suure arbuusi kaasa, hooaeg alanud, maksavad teised 4 - 5 dollarit tükk, odavamad kui pudelivesi. Tagaaias viskasin juustuvorstid grillile ja korkisin õlle, lesisime aiatoolides ja tundsime end mõnusalt, terve pikk nädalavahetus veel ees.