Boyne Valley Provintsi Park

Laupäeval tegime väljasõidu Boyne Valley Provintsi Parki. Valisime jälle kord koha, kus polnud enne käinud, netist lugedes tundus üsna huvitav olema. Kauguse poolest 80 km ehk tund aega sõitu kodust, enamus suurt maanteed mööda. Rada pidi olema 14.5 km pikk, mille läbimiseks peaks arvestama 5 tundi. Seekord tuli kaasa Mari sõber Raketiklubist (Poola päritolu noormees) ja tuttavate tütar, kes Toronto Ülikoolis bioloogiat õpib. Koko muidugi on alati kaasas, tema läheb lausa arust ära kui mõistab, et plaanis matkama minna. Tüdruk istus sinnasõites roolis, las harjutab nii palju kui võimalik.

Auto jätsime pisikesse jõe äärsesse parklasse ja hakkasime astuma. Algul panime hooga esimesest teeotsast mööda nii, et otsustasime lühema rajaosa tagasiteel läbida. Esimene põnevam leid oli maantee ääres enne kui jõudsime metsarajale keerata.

Plika rõõmustab pealuu üle

Kraavis vedelesid hirve või põdra luukere jäänused, lapse rõõmuks oli kolju suht hästi säilinud, mida taheti tingimata koju kaasa tuua. Proovisin teda sellest mõttest loobuma sundida, väites et raibe hakkab autos hirmsasti haisema aga tüdruk nuusutas ja teatas, et enam üldse ei lõhna pahasti. No mis teha, vähemalt oli nõus momendil selle kraavi jätma, et tagasiteel üles korjata.

Mets on ikka veel raagus, tänu millele näeb maastikku suht kaugele. Algul kulges rada metsaseid künkaid pidi, siis jõudis heinamaale, kust paistis lähema ümbruskonna kõrgeim punkt, Murphy tipu nimelise moreenikuhjatise näol. Viimase otsast avanes vaade õige kaugele, veidi nagu meenutas Lõuna-Eesti maastikku aga künkaid oli oluliselt vähem.

Meie matkaseltskond Murhy moreenikünkal

Edasi põllu ja karjamaa vahelist teed pidi, kus kividega kaetud piirialal kasvas mitmeid suuri tammesid. Üks tundus noorte arvates ronimiseks eriliselt sobiv olema, natukese ajaga olid kõik nagu oravad tamme otsas. Parasjagu saabus mingi jaapanlaste organiseeritud grupp, kes sellest ahvikarjast pilte hakkas plõksutama. Nojah, ega iga päev ei näe valget inimest puu otsas kõõlumas ja ahvi hääli tegemas :)

Siinsamas heinamaal oli mitu suurt eelmisest suvest jäänud heinapalli. Linnalastele hirmus eksootilised objektid, mille otsa oli vaja tingimata ronida.

Noored tamme okstel ...

... ja heinapallil istumas

Jalgrada järgis suht pikalt pisikese harujõe sängi, jõudes lõpuks väikese asfaltteeni. Seda mööda ületasime märjema ala, kus hulga pisemaid jõekesi kõrvuti Boyne poole voolasid. Tee pealt õiges kohas maha saamiseks pidi tähelepanelik olema, sest mingit märki me küll ei leidnud, lõpuks otsustasime, et küllap lumesaanide rada see õige on. Teatava üllatusega avastasime metsa alt kohati isegi lumiseid laike, nii pikka talve ja külma kevadet pole mina siin veedetud aja jooksul veel näinud.

Koko lumelaigul sörkimas

Sälkorg ürgmetsas

Ületasime purdeid pidi paar ojakest, milles Koko pidi tingimata solberdamas käima muutes end kõhuni mudaseks. Ainus lohutus, et ehk kuivab ära enne kui autoni jõuame. Veidi metsa vahel ronimist ja toidupaus pisikesel päikesepaistelisel aasal. Siis laskus rada ürgmetsas suht järsku haruorgu pidi alla, puud olid siin seal risti rästi maha kukkunud, mõned risti üle oru moodustades looduslikke purdeid.

Koko vapralt esimesena purdele ...

... ja teised riburada järgi

Üks oli eriti pirakas, pea meetri jämedune ja oma paarkümmend meetrit pikk ulatudes oru ühest äärest teiseni. Seda kasutasime oru ületamiseks. Tuleb tunnistada, et purde keskel oli õige kõhe tunne, nähes et kukkumist oru põhjani nii 4 - 5 meetri jagu. Ainus, kes ilma mingi reservatsioonita puutüve pidi edasi tagasi silkas oli minu suureks üllatuseks Koko. Tavaliselt ta kõrgusi kardab, isegi sülle võttes krabab käppadega kaela ümbert kinni ja piilub kartlikult põranda poole.

Mina ettevaatlikult viimasena

Kõik õnnelikult üle

Oru lõpus oli Boyne jõgi, millest üle saime puusildu pidi. Loom oleks hea meelega üle pea kaela vette karanud, õnneks siiski kuulas ja piirdus kalda ääres sulistades põnevamate kivikeste otsimisega. Kasukas sai igatahes mudast puhtaks, sest jõekallas oli liivane ja kivine. Järgnes suht järsk tõus, ning peagi oleksime vana raja peale tagasi jõudnud aga otsustasime otsem lõigata. Suuna pärast probleemi polnud, sest tuttav küngas paistis kaugelt kätte.

Tagasiteel muretses dramaatilisema etteaste eest Koko. Minu ees jalutades kiljatas ta äkki ja pani jooksu, iga hüppe ajal uuesti kiljudes. Esimene mõte oli, et loom sai maolt hammustada. Hüüdsin koerale oota, too istus maha ja hakkas käppa limpsima aga enne kui tema juurde sain tahtis uuesti minema hakata ja kohe kiljatas jälle valust. Krabasin koerast kinni ja tõstsin ta esikäpad üles, esialgu ei näinud midagi aga kui Kata vaatas avastas ta looma varvaste vahelt suure terava okkaga oksatükikese. Piinariist välja tõmmatud oli Koko jälle matkavalmis.

Primrose moreenihari

Üksik tamm metsas

Mina kõige kõrgemal :)

Otsustasime enne pisema rajalõigu peale minemist auto juurest läbi astuda, eine võtta ja oma kotid autosse jätta. Tüdruk toppis tühja kilekoti taskusse, et tagasiteel pealuu sellega autosse tassida. Niinimetatud Primrose silmusraja esimene pool kulges järsu moreenseljandiku harja mööda. Langus kummalegi poole oli õige äkiline ja pikk, vasakpoolne nõlv ulatus jõeni välja. Kahjuks oli pinnas suht märg ja sopane, varasemast loputamisest polnud miskit kasu, elukas jälle nagu porikäkk.

Tagasiteel leidsime veel ühe suurema tamme, mille otsa ronimisest ei saanud ka mina end tagasi hoida. Noortele tuli näidata, et vanaätil veel veidi elu sees :) Ronisin kõige kõrgemale. Tee peale tagasi jõudes pesime koera kraavis puhtaks, vesi oli puhas ja põhi liivane, isegi varbavahed korralikult loputatud.

Auto juurde jõudes teatas Mari, et sõitmiseks liiga väsinud. Mis siis ikka, istusin rooli. Ei läinudki palju aega kui kogu seltskond norises magada. Enne koju jõudmist krabasin poest suure arbuusi kaasa, hooaeg alanud, maksavad teised 4 - 5 dollarit tükk, odavamad kui pudelivesi. Tagaaias viskasin juustuvorstid grillile ja korkisin õlle, lesisime aiatoolides ja tundsime end mõnusalt, terve pikk nädalavahetus veel ees.