Esimene päev

Hommikune "miljoni dollari" vaade

Keldriköögi akna vaatel pole ka viga

Kividest ja rontidest askeetlik aialauake

Koko hõimlane vaatab teist peni: no mis sa lõugad

Sain kinnituse, et puhkus kulgeb edukalt - nädalapäevad sassis. Üleeile postitasin esimese Eesti blogi teadmises, et täpselt nädal läbi. Vaidlesime veel plikaga päeva üle, mina olin veendunud, et tegu neljapäevaga, plika teatas: täna teisipäev. Eile kaasaga vesteldes tuli jutu sees välja, et läheb raamatukokku koeraga. Mina imestunult, kas nüüd käid reedeti, vastuseks, ei täna ju neljapäev. Suured tänud, just kinkisid mulle terve puhkuse päeva :)

Aga nüüd esimesest hommikust Eestis. Uni oli vaatamata ajavahele magus, ikkagi jube pikalt üleval oldud. Hommikul silmi lahti kangutades avaneb mul aknast selline sõna otseses mõttes "miljonivaade", eriti kui ilm ilus. Ainuüksi taolise aknataguse pärast tasub Eestisse tulla! Ajastus muidugi kah super, õunapuud just õitsevad. Tunne justkui laulus "Ma tahaksin kodus olla kui õunapuud õitsevad".

Eriti tore, et ka meie "keldriköögist" avaneb sama vaade, lihtsalt veidi madalamalt. Paraku sööme seal ainult juhul kui ilm väljas istumist ei võimalda. Mul on nimelt lõunakülge maja seina äärde suurtest maakividest ja kuivanud tammerontidest valmistatud sihukene väga "kunstiline" ja askeetlik kahe istekoha ning kolme joogi/toidu alusega aialauake.

Esimestel päevadel sai väljas istutud, pigem segas liigne kuumus, sest Tallinnas mõõdeti lõuna ajal maikuu absoluutne rekord +31.6C. Selleks ajaks kui me aktiivseks muutusime oli temperatuur veidi langenud aga endiselt julgelt üle kahekümne viie.

Hommikusöögi juures tervitas meid naabrikoer tavapärase lõugamisega aga siinkohal ootas üllatus. Nimelt on üks kahest kisakõrist penist talve jooksul hangele läinud ning tolle asemel uus võetud, kes välimuselt meie Kokot meenutab. Seda tüüpi koerad pidada tavaliselt vaiksemad olevat, aga too vana elukas üritab kõigest väest uut samasuguseks põhjuseta lõugajaks välja koolitada. Pean vist paar vorstijuppi või konti ohverdama, et uuega salamisi separaatrahu sõlmida.

Peale hommikusööki ootas ees kaks olulist ja möödapääsmatut käiku, tele2 juurde lapsele telefoni simkaarti muretsemiseks ja rataste äratoomiseks. Tele2 näitsik oli väga kena ja vastutulelik, esiteks ajasime minu mobla korda. Mu uus nimelt ei võta vastu normaalmõõdus sim kaarti, mistõttu ei saanud seda sisse susata. Lõigati teine spets tangidega parajaks, hoidsin ümbrise alles, et saaks ka vana versiooniga kasutada. Esialgu paningi vana sisse tagasi, sest me ei suutnud kohapeal Nexus5 avada, googeldades selgus, et vaja teist nõelaga torgata vana sim kaardi kätte saamiseks.

Tüdrukule saime uue, suskasime selle kohe sisse ja funksis kenasti. Plaanid pole enam nii mõnusad kui eelmisel aastal, piiramatut internetti poriodavalt ei pakuta, aga sellele vaatamata uskumatult hea hind. Lisaks tavapaketile aktiveeirsime ka dataplaani, nelja euri eest 3GB kuu aja jooksul. Sellest piisab netis surfamiseks, GPS'i ja Skype jaoks julgelt, jääb ülegi.

Laiskuse mõttes küsisin Selveri infopunktist kuidas saab siit kõige mugavamini Kolde puiesteele. Kohe tõmmati google map ekraanile, löödi aadress sisse ja näidati parim tee kätte. Oleksin ju moblal ise ka saanud teha, mõtlesin lihtsalt kiiret juhendit saada, aga imelik oli agarat abilist katkestada. Igatahes jätsin marsruudi meelde ja olime 10 mintsiga kohal.

Kaasa töökaaslase elamine oli igavesti äge. Väljast poolt jäi mulje justkui kasarmust aga seestpoolt viimase peal stiilne. Jõime teed ja muljetasime Eesti teemadel, temal juba pea kuu kohapeal veedetud, on hakanud vaikselt sisse elama. Kus sa pääsed kui kavas tagasi kolida. Muljed olla enamasti positiivsed vaid ühistranspordis tipptunnil leviv lõhnabukett pidada häirima. Kolm pakitud ratast mahtusid kenasti täpselt autosse, ruumi jäi isegi sentimeetri jagu laest puudu :) Kiivrite ja tööriista karbi pigistasin ka suurema vaevata ukse vahele.

Kodus pakkisime rattad lahti ja asusin neid kohe kokku panema. Polnudki nii hull kui kartsin, veidi vandumist ja näppude õliseks tegemist kuulus asja juurde, aga tunni ajaga oli kaks ratast koos. Minu ja vanema lapse omad obligatoorsed, pisema plika omaga polnud kiiret. Järgmisel päeval peab ära katsetama, ehkki lubab palavat ilma. Õhtul istusime naabrite juures ja magama sai jälle alles kahe paiku kobitud.