Terra Cotta matkarajal.

Neiud Terra Cotta matkarajal

Täna tegime kevadhooaja esimese metsajalutuskäigu. Matkasellideks mina, vanem plika, tolle sõbranna ja Koko. Pisem oli sõbratari sünnal ja kaasa otsustas kodus rahuliku päeva võtta. Vaatamata vihmaennustusele oli ilm päikeseline, ehkki väga tuuline ja suht jahe. Hommikul surfasin veidi netis, et leida mõni suhteliselt lähedal asuv looduspark, kus pole varem käinud. Terra Cotta matkarada samanimelisel looduskaitsealal paistis neile tingimustele vastavat. Torontost 60 kilti loodesuunas, kulunud paekalda ääres, üks vähempopulaarseid ja mitte eriti raskete ronimistega, proovime ära.

Koko metsa all

Mudasemaid kohti ületamas

Esialgu tegu parkimisplatsi leidmisega, lõpuks jätsime auto lihtsalt raja algusse tee äärde. Metsaalune osutus suht märjaks, varakevad ikkagi, lumesulamisveed pole veel jõudnud ära voolata ega maa sisse imbuda. Kohe algul mitmed kohad, kus tuli puutüvesid pidi või juurikalt juurikale hüpates liikuda, et jalgu mitte liiga märjaks saada.

Näpuga puud hoidmas

Sammaldunud kivid paekaldal

Koko muidugi oli metsikus vaimustuses vabadusest rihmata joosta ja kasutas seda kohe ka kurjalt ära sombates kõige porisemates kohtades ka siis kui kõrval kuiv tee. Algul proovisin takistada, aga lõin siis käega. Ettenägelikult oli pisema plika vana voodilina autosse kaasa võetud, et see koduteel sopase looma alla panna.

Puhkehetkel

Metsajärveke

Jõuluaegne jäätorm oli põhjaliku laastamistöö teinud, eriti paistis see silma suuremate puudega metsatukkades, millest justkui pommitamine üle käinud. Tihedam ja peenem mets polnud niipalju kannatada saanud, ehkki ka siin oli murtud ja painutatud puid küllaga.

Koko kivialust koobast uudistamas

Kummaliselt ristirästi kaldu paekihid

Kaart osutus täitsa aegunuks, ehkki trükkisin selle hommikul välja, veebileht aastaid uuendamata nagu hiljem pargivahilt kuulsime. Allalaetud digikaart ja mobla GPS aitasid kui tekkis kahtlus, kas oleme õigel teel. Nimelt oli ohtralt uusi radasid tehtud ja mõni vana suletud kui kaardiga võrrelda.

Vana kask paekalda äärel

Varakevadine maopoeg

Kui olime esimese raja läbinud otsustasime lähedalolevale teisele jupile kõmpima minna. Ilma GPS'ta poleks sedagi parkimiskohta leidnud. Nüüd oli veidi kuivem, kuna enamuse ajast kulges metsarada paeklindi äärel. Paar ronimist läbi orgude, mille põhjas ojad vulisesid ja kus Koko sai janu kustutada ning vees solistada. Loom ei paistnud külma tundvat, kippus ülepea sisse kargama, mida ma siiski suutsin takistada.

Jäätormis murdunud kased

Putukas esimesi nektarisuutäisi lurpimas

Tee ääres leidis laps oma suureks rõõmuks maopoja, keda veidi solgutas enne kui tee pealt metsa ohutumasse kohta viis. Metsa all ajasid alles esimesed lilled õisi lahti, see aasta on kevad pea kuu aega hiljaks jäänud. Kokkuvõttes sai oma neli tundi aktiivselt metsa all jalutatud ja värsket õhku hingatud, kõik õnnelikud ja väsinud, eriti muidugi kutsa.