Boxing Day

Suurema lapse jõulukingitus või
projekt mõneks järgnevaks nädalaks.

Viimastel aastatel pole ma sel tarbijahullutamise päeval füüsiliselt ostlemas käinud, ehkki üht teist üle interneti tellinud. Boxing Day tähtsus on üldse vähenenud ja näiteks igasugu elektroonika (mida mina vaatan) on kõige soodsamalt hoopiski Mustal Reedel ja Küber Esmaspäeval Novembri lõpus. See aasta aga tuli suurema lapse lauaarvuti tahtmine kuidagi hilja nii, et magasime need päevad maha ja ei jäänud üle muud kui Jõulupealset soodusmüüki kasutada. Lootsime kraami üle interneti osta aga paraku juhtus sihuke asi, et enamust tüdruku väljavalitud kaupa interneti kaudu ei müüdud, ainult ise poest sai osta.

Mis siis ikka, peale hommikusööki võtsime kohvi kõrval nimekirja ette ja viskasime kiire pilgu peale, kas soovitud kraami ikka Canada Computers nimelises elektroonika poes on. Neil nimelt netis laoseis klientidele vabalt vaadata. Teatava üllatusena selgus, et meie enda lähedal oli enamus sooduskaupa juba esimese tunniga välja müüdud, samas kaugemal läänes oli ikka mõni soovitud judin olemas. Neelasime kiirelt viimased ampsud ja kohvilonksud ning kiirustasime autosse, et mitte ilma jääda. Poe lähedusse jõudes oli selge, et suurt lootust pole - sihukest pilti nägin viimati vene ajal kui vetsupaberit müügile tuli. Saba vonkles poolest saati ümber kvartali, paarisaja dollari kokkuhoiu pärast ma küll väljas tund või kaks külmetada ei viitsi.

Pöörasin pettunult tagasi, aga laps teatas peale mõne minutilist moblaga surfamist, et kui sõidaksime Burlingtoni, mis umbes 20 km põhjapool, siis tolles poes olevat laoseis hulga parem. Vaba päev, ok sõidame vaatame kuidas "India linnaosas" olukord on. Saba oli sealgi aga vaid paarkümmend inimest, võtsime järjekorda ja kümne mindi pärast saime sisse. Kõigil paluti kotid ära anda, ilmselt on virutamine suureks probleemiks. Nüüd läks kiireks, sest mitmeid asju oli vahepeal kriitiliselt väheks jäänud. Esimesena krabas tütar viimaseks osutunud arvutikarbi, see oli soodne kuna postikulu netis tellimise puhul oleks õige kopsakas, lisaks veel tootja $30 sooduskupong. Järgmisena võtsime toitebloki, neidki vaid paar tükki järgi.

Ülejäänud kraam oli leti taga, sest liiga pisike ja kallis et vabalt poeruumis kõigile näppida. Vägeva emaplaadi saime viimase, graafika kaarte oli ka vaid kaks järgi. Soovitud mälu ja protsessorit polnud. Võtsime ainult 16 GB veits madalama kiirusega mälu, eks tulevikus kui vajadus tekkib, saab rohkem ja kiirema panna. Protsessoriga ei tahtnud kompromissile minna ja kui kuulsime, et praegu tellides saame alles kahe nädala kuni kahe kuu pärast kätte, otsustasime mujalt veits kallimalt muretseda. Müügimees soovis head õnne ise kelmikalt muiates. Alles kodus saime aru miks, nimelt pole terves Kanadas praktiliselt üheski poes, kaalusime juba USA-sse sõita aga netist uurides selgusm, et pole sealgi - täitsa ennekuulmatu lugu. Huvitav artikkel netis "Inter core i7 in short supply" mis selgitab defitsiidi tagamaid. 

Pika tuulamise peale leidsime, et Neweggis veel oli aga $50 kallimalt. Mõru maitsega suus tellisime ära, samas hiljem avastasin, et Canadas saame ikka super soodsalt, USA's hinnad veel kallimad. Ainsad asjad, mida rahulikult jagus olid protsessori ventilaator, kõvaketas ja SSD. Mina endale $349 maksvat soovitud videokaarti MSI GTX 970 100 ME ei saanudki, sest kohe hommikul välja müüdud. Mõtlesin kas võtta GTX 960, mis supersooduka peal maksis $219, aga see poleks piisavalt võimas, et järgmise aasta uusi mänge täie peal vedada, poleks ka mõtet kunagi planeeritava uue süsteemi peale ümber tõsta. Kokkuvõttes odavam osta pigem hea ja kallis kaart iga viia aasta tagant kui enam-vähem iga kahe aasta tagant. Lisaks muidugi vähemalt esimesed aastad saab täiega uhada.

Tänu samale filosoofiale saan oma 5 a vana arvuti peale uue videokaardi panna, sest emaplaat ja protsessor olid tolle aja kohta ägedad. Eks seepärast panustasime ka tütre arvuti puhul emakaardi ja protsessori peale, need ju arvuti süda millest sõltub palju ja milliseid juppe saad hiljem juurde lisada. Kokku kulus nats üle $1100 kogu selle kraami peale. Ei julgenud toidupoest läbi minna ja asju autosse jätta, sest siinmaal on just jõulude ajal politsei andmeil moes parklas auto aken kiviga sisse lüüa ja kingitustega vehkat teha.

Netis surfates märkasin, et mu soovitud videokaart on kesklinna poes olemas. Proovisin neile helistada aga muidugi olid liinid kinni. 20 minti sõitu ei tundunud palju lootuses, et saan ka oma kingi kätte. Nojah kohale jõudes naerdi mind viisakalt välja, et kuidas võin nii naiivne olla. Laoseis lihtsalt neil uuendamata, sihukese hinnaga kaardid läksid kohe hommikul paarikümne minutiga. Kaka ma ütlen, aga pole hullu, elame veel, eks pean veidi aega vana kaardiga mängima :P Positiivse külje pealt jääb see nuts pangaarvele alles.

Teisipäeval tulid sõbrad külla ja ime küll, aga noored ei istunudki arvutite taga, hoopis kenasti meie uhiuues dojos mattidel ja mängisid omatehtud lauamängu. Hiljem õhtul küll vaatasid üleval suurest telekast "The Marsian" filmi, mida streemisid kusagilt netist. Minagi tahaks seda näha, pole teab mis ajast enam filmi vaadanud, viimane oli vist lennukis Eestist tagasilennul.

Aasta eelviimasel päeval meenus, et üks suht oluline osa on arvutisüsteemist puudu, nimelt pole ju väärikat monitori. Põhimõtteliselt käiks minu vana monitor küll, aga sihukesele uhkele süsteemile tuleks viisakam muretseda. Netis poodide seisu uurides selgus, et ehkki kõik head ja soodsad olid ammu läbi müüdud siis mõned on tagasi toodud ja niinimetatud "open box" asju uuesti müügil. Tagasitoodud kaubad on 10% odavamad kuid kehtib sama garantii mis uuel. Kokkuvõttes ju väga hea pakkumine. Meie poes polnud vastavat monitori ja ka ka suurte konkurentide juures olid kõik läbi müüdud. Samas leidis müügimees, et Mississauga poes on paar just meie soovile vastavat tagasitoodut. 

40 minti aega, kihutasime sinna kohale. Kahest ekraanist üks oli tagasi toodud kuna tollel oli pixel must, teine lihtsalt polevat kliendile meeldinud. Lisa 10% hinnaalanduse juures aga kehtis reegel, et tagasi võtavad vaid defekti korral ja kuni 5 musta pixelit defektiks ei loeta. Tootja garantii küll katab selle, aga saatekulud peab klient kandma. Rahvusvahelise pakina monitori saata on õige kulukas, samas pakutakse $40 eest 3 aastat kõikehõlmavat kaupluse garantiid. Ehkki tavaliselt kunagi sellist asja ei võta, tundus too momendil mõistlik, sest kurat teab miks see monitor tagasi toodi, nii on vähemalt mingi kindlustunne. Kokkuvõttes vahetasime 10% hinnaalanduse 3 aastase garantii vastu.

Monitor ise on Benq RL27HM professional gaming monitor, mida kasutavad mitmed mänguliigad turniiridel. See on lausa Benq firma veebilehe peamiseks reklaamiks, samas hinna poolest suht normaalne (soodukaga $279) kui võrrelda viimase aja ülikõrge lahutusvõime või sagedusega ekraanidega, millele ta muidugi ligi ei pääse. Samas tekkib küsimus palju seda graafikat võimalik tegelikult inimese silmaga eristada. Igatahes seadis tüdruk kodus ekraani üles ja ehkki esialgu tundusid värvid kuidagi kahvatud kui läpakaga võrrelda siis peale manuaalset seadistamist keris pilt väga teravaks ja värviküllaseks. Laps paksult rahul ja ei nuta, mis ongi kõige tähtsam :D

Jõulupäev ja arvutijuppide tuulamine netis

Jõulupäeval muidugi magas terve pere mõnuga sisse kuni koerad lõpuks rahutuks muutusid ja meid näksima tulid. Koko oleks ehk edasi põõnanud aga kutsikal lihtsalt on kole igav. Esiteks hakkas lapse toa ukse taga kraapima ja vinguma ja kui eluka meie juurde lasin ronis voodisse ning ei jätnud enne rahule kui korraks välja pissile sai. Kui meil uni ära aetud . sirutas, haigutas pikalt ja häälekalt ning lasi rahuloleva ohkega pikali ning jäi õndsa ilmega hoobilt magama - ülesanne täidetud.

Peale kohvi suurt söögiisu polnud seoses eelmise õhtu kõhutäiega, aga pisem laps tegi uue Takojaki masinaga munakujulisi pannkooke, neid sai siiski näksida. Kaasa teatas, et täna võtab tema täispuhkusepäeva, toit on külmikus, saame ise hakkama. Noh kord aastas saab ikka, tegin nalja vastu. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, sihuke varakevadine tunne. Läksin aeda, korkisin õlle ning vaatasin ringi. Otsustasin kasutada ära eelmisel õhtul välja veetud lõkkealuse ja lõikusin vanad kuivanud vaarikad ning põldmarjad välja ning põletasin ära. Viimastega peab õige ettevaatlik olema, sest nende okkad eriliselt teravad ning haakuvad, kultuursordi marjad siinmaal seevastu maitsvamad kui vaarikad. Muru on küll roheline aga õnneks pikemaks pole kasvanud ja jõulupäeval niitmist siiski ei vajanud. Korra küll mõtlesin, et pulli mõttes võiks ju masina käima panna, et rohi siledaks tõmmata, ikkagi haruldane võimalus. Seekord siiski ei viitsinud palja kunsti (foto) nimel pingutada :P

Kuna järgmine päev on Boxing Day, tegeles vanem laps agaralt oma uue arvuti juppide otsimisega. Tal nimelt plaanis ise üks eriliselt vägev lauaarvuti valmis ehitada. Mina olen tavaliselt läinud mugavamat teed ostes mingi tuntud firma soodsa põhiarvuti ja vahetanud seal osa juppe paremate vastu, laps tahab aga kõik täpselt oma soovi järgi üles seada. Delli supersoodne pakkumine pani isegi tema mõtlema; viimase peal XPS eriti soodsalt $1700 eest (täna juba pildil $1800). Paraku oli videokaart nigela võitu, GTX 960 2GB veab momendil välja aga uuemaid mänge enam ultra seadistuses ja täislahutuses ei jaksa toetada, 4K ekraani puhul oleks asi hoopis nigel. Videokaardi oleks hädapärast üle elanud aga emaplaadi koha pealt oli Dell kokku hoidnud ja pakkus odavat versiooni, mis muudab masina hilisema uuendamise pea võimatuks, mälu oli küll 32 GB näol ohtralt aga madalaima kiirusega odavaim variant, no mitte et see momendil palju tähendaks. Tütar otsustas vaadata, millise hinnani ta ise jõuab kui arvuti soovitud juppidest kokku paneb ning asus netiavarustes sooduspakkumisi tuulama.

P.S. Kõik hinnad on Canada $ !!!  

1USD = 1.4CAD

1CAD = 0.72USD

Minagi viskasin huvipärast videokaartidele pilgu peale kuna 4 aastat vana süsteem kipub aeglaseks jääma. Ennast momendi olukorraga kurssi viies selgus mitu meeldivat tõsiasja. Esiteks sobivad tänapäeva PCI-e 3.0 kaardid ilusti minu arvuti PCI-e 2.0 pesadesse, ja teiseks ei kaotavat nad ka kiiruses, vähemalt mängude puhul, mis mulle oluline. Teiseks nõuavad tänapäeva videokaardid oluliselt vähem võimsust, seega pole vaja oma 550W toiteblokki välja vahetada. Kolmandaks peaks minu süsteemi esimese põlvkonna i7 protsessorist ja 8GB mälust piisama, need ei hakkaks videokaardi toimimist märgatavalt piirama.

Googeldades "GTX 460 upgrade" soovitati enamasti "GTX 960", mis olevat sisuliselt sama kaart, lihtsalt uuemal tehnoloogial ja umbes 2.5 korda kiirem. Kõrgemale polevat suurt mõtet minna kuna hind kerkib märgatavalt aga võimsus mitte nii palju - 960 olevat parima hinna ja võimsuse suhtega. No nii, vaatame palju rahakotti peab kergendama sihukese kaardi ostuks. 

Oligi mitu soodsat pakkumist, millest minu hinnakategoorias vingeim tundus MSI GeForce GTX 960 2GB GDDR5 GAMING 100ME $255 eest. Enamasti hinnad veits alla $300 2GB kaartide puhul ja natu üle 4GB kaartide juures. Samas 4GB ei endvat erilist eelist kuna 4K FullHD kõrgema lahutusvõime jaoks, mida see toetaks, jääb GTX 960 128 bitisest andmeribast väheks. Siis aga tegin avastuse, mis pani suu vett jooksma - MSI GTX 970 on ülisoodsalt $350 eest pakkumisel. See oleks juba niisuguse võimsusega kaart, mille võiks järgmise süsteemi peale kaasa võtta, samas normaalhinda ligi $500 ei raatsiks maksta. Mõlemaid paraku pole võimalik netist tellida vaid peab poodi kohale sõitma.

Laps oli vahepeal ka oma valikud teinud ja esitas mitu erinevat versiooni alates "soodsaimaga", mis kuidagi käiks ja lõpetades hinna poolest reaalsuse piiridesse jääva "unelmate" süsteemiga. Vaatasime need koos üle ja peale mõningast arutelu leidsime plika suureks rõõmuks, et mõistlik on muretseda see "unelmate" süsteem. Maksaks küll umbes $500 rohkem kui "budget" versioon aga esiteks peaks originaalselt kauem vastu ja lisaks võimaldaks judinate uuendamisega eluiga oluliselt pikendada. Osava kombineerimisega oli ta suutnud selle samas hinnas hoida mis Delli süsteem, samas super emaplaadi ja tasemel videokaardiga. Alati on kompromiss - kui ostad eelmise põlvkonna juppe, saad tonks maad soodsamalt, aga pead varsti jälle uue süsteemi peale mõtlema hakkama. Viimase põlvkonna puhul maksad rohkem aga peab kauem vastu ja pikas perpektiivis tuleb odavam ning vähemalt algul on sul viimase peal süsteem. Minagi saan enda vanale uue videokaardi sisse visata kuna omal ajal sai võimsaim CPU ja korralik emaplaat muretsetud, uue videokaardiga peaks veel kaks aastat välja vedama kui enne välk sisse ei löö :P Muideks sihukese õnnetuse vältimiseks on muretsetud ka korralik voolu ja pinge hüpet blokeeriv pistik, isegi netikaabel läheb sealt läbi. Mis muud kui 26'l jooksuga poodi.

Jaanipäevasoe Jõuluõhtu

Et saaks pruuniks teiseks jaanuariks :)

24 Detsember on Canadas normaalne tööpäev ja seda isegi riigiasutustes. Sel ajal kui kaasa, lapsed ja koerad mõnusalt tudusid pidin mina end üles ajama ning tööle sõitma. Noh tegelikult oleks võinud vaba päeva võtta ja koju jääda, sest neid on mul veel uhkelt järgi, aga uni läks hommikul ära ja teades, et ega enne kahte kodus niikuinii rahvas erilist aktiivsust üles ei näita otsustasin parem tööl oma aja maha molutada ja samas ka makstud saada. Sealgi oli ootamatult vaikne, lahendasin sudokusid vaheldumisi töökaaslastega lobisemise ja kohvitamisega. Paar tundi tuli siiski aparaatide hooldusele kulutada, et meelest ei läheks, miks meid tööle on võetud. Ilm oli muidugi totaalselt ebatüüpiline, hommikul +16C sooja.

Koduteel oli kerge ummik aga suuremat see ei seganud. Kaasa tellis poest peekonit ja vahukoort, viimane oli otsa saanud, nostalgiline nõuka aja meenutus, et siingi ei pruugi kõike alati jaguda. Kodus istusin kõigepealt tahaaeda, kiskusin särgi seljast, et detsembrikuu päikest nautida ja korkisin õlle. Kui just päikesepõletust ei tule siis vähemalt saan pruuniks teiseks jaanuariks nagu "Curly Stringside" laulus. Skypesin kodustega ning näitasin neile läpaka kaameraga jõululoodust ja uut dojot allkorrusel. Jutud läbi, lasin korraks päikese käes silma looja. Tukkumast ajas üles kaasa küsimus, millal vahukoore toon. Kutsusin vanema lapse rattasõidule aga too suurt ei viitsinud. Võtsime koerad, viisime elektriliinide alla jalutama, mina sõitsin edasi poodi. Muidugi olin seljakoti maha jätnud mistõttu ei saanud kõike head osta, mis silma jäi. Kaks kilekotti näpus sõitsin koju tuues ära nii vahukoore, kartulikrõpsud kui ka jõululille kaasale.

Jõulutuli :P

Vahepeal oli juba hämaraks läinud ja kuna temperatuur õues soem kui Jaanipäeval otsustasin selle tähistamiseks pisikese "Jõulutule" süüdata. Aianurgas vedelevad eelmise aasta kuuseoksad sobisid ideaalselt sütituseks et kevadel lõigatud mooruspuuoksad tuld võtaksid. Korkisin õlle lõkke ääres ja lebotasin aiatoolis meenutades Jaanipäeva. Täna oli väljas olla lahedam, sest vihma ei sadanud ja paar kraadi soem ka. Taevas kumas pirakas täiskuu valgustades üksikuid õhukesi pilvi, vähe müstiline oli lõkke ääres istuda. Sädemed tõusid õige kõrgele, hakkasin juba muretsema, et uue katuse räästasse niimoodi tuld ei sütitaks.

Jõuluetüüd ehk pidulaud enne serveerimist

Vahepeal olid kaasa ja lapsed õhtusöögi ettevalmistusega ühele poole saanud, majas levisid eriliselt isuäratavad aroomid, mis kippsid koeri hulluks ajama. Põhiroaks oli sealiha ahjupraad kartulite, porgandite, kaalikate ja sibulatega, lisaks muidugi hapukapsast ja eelmisel päeval valmistatud verivorstid. Kõrvale rüüpasin mina tshehhi õlut, kaasa ja lapsed miskit "käsitöö" Itaalia limonaadi. Magustoiduks naise enda tehtud kohupiima mousse tort pohlamoosi kattega, alus viigimarjade ja mandlite segust. Kõik oli super maitsev ja kere sai liiga täis õgitud nagu oleks Mandarinis käinud.

Magustoidu ajaks oli seltskond pugimisest väsinud

Paraku seisis ees traditsiooniline õhtune jalutuskäik, et anda jõuluvanale võimalus kuuse alla pakid poetada. Nii sooja jõuluilma ma kogu siinolemise ajast ei mäleta, tavaliselt on külm ja tuiskab, ehkki vahel ka üle nulli ja sajune juhtunud olema. Tegime ümbruskonnale paraja tiiru aga õiget jõulutunnet sihukese soojaga ei teki. Koerad hakkasid kodu poole tagasi sikutama ja ega meiegi mallanud oodata, et näha mis see aasta jõulumees toonud. Muidugi olid pakid kohal, kõik olid vist head lapsed olnud, sest keegi ilma ei jäänud :) Koertel oli ohtralt põnevust, kutsikas üritas pidevalt pakkimispaberi nutsakuid pihta panna ja nendega minema joosta.

Lebotasime kes diivanil, kes põrandal, vaatasime Eesti TV jõulusaateid ja tuletasime vanu aegu meelde. Lõpuks hakkas seltskond vähehaaval igaüks oma tubadesse kobima, mul oli vaja veel järgmise DogTagi jaoks 5 vastaste masinat puruks lasta. Liitusin poole pealt mänguga ja ehkki algul eriti hästi ei läinud siis lõpupoole hakkas üks tüüp laseriga tanke märgistama ja ma sain natukese ajaga mitu täistabamust järjest juhitavate mürskudega. Lõpuks olin 5 asemel 12 tanki ja muud lahingumasinat puruks lasknud ning võisin rahumeeli oma "autasu" välja lunastada. Õhtul enne tudile kerimist surfasime netis koos kaasaga kõrvuti voodis lesides - moodne perekond nagu me oleme. Seega jõuluõhtu läks igati asja ette.

Jõuludeks valmistumine !

Detsembrikuus pole millegi pärast olnud viitsimist blogistada. Põhjuseid on mitmeid aga peamine vist siiski see, et vabal momendil arvuti ette istudes on tahtmine Battlefieldi mängida üles kaalunud blogistamise. Nad saatanad kavalad ka, pühade puhul on igasugu promod käimas, kus igasugu ülesannete täitmise eest saad autasusid - näiteks kui notid hiinakate kuulipildujaga 25 vastast päevaga saad amburi DogTagi.

Aega kulus ka allkorruse koristamise peale, et saaks seal Dojo ehitusega edasi minna. Koristamise käigus sai kastide kaupa prahti välja visata, sealhulgas ohtralt paberikraami. Uskumatu kuidas inimene kipub igasugu rämpsu "igaks juhuks" kõrvale panema enamust sellest kunagi kasutamata, Sihukest käitumist võib mõista nõuka arutu defitsiidi tingimustes, aga tänapäeval pole küll mingit õigustust vanu judinaid alles hoida. Alati saab uue poest osta ja igasugu paberikraami on palju mugavam arvutis hoida või netist otsida. Kõike ei saanud prügipäevadega välja visatagi, lihtsalt ei mahtunud konteineritesse. Ruumi tuli all ohtralt juurde ja boonusena leidsin üles mitu ammu ja lootusetult kadunud asja, millest märkimisväärsemad on välise kõvaketta toiteblokk ja revaluba. Igatahes jõulueelsel päeval andsin kibekiiresti viimast lihvi lastele mõeldud jõulukingile ehk siis allkorruse dojole (karate treeningruum - saaliks oleks seda palju nimetada). Lapsed tegid sel ajal emme juhtimisel köögis verivorste. Jõudsingi kenasti valmis nii, et jäi isegi aega üle kiireks Battlefieldi lahinguks, mille käigus teenisin vastase pussitamise eest Aries DogTagi :)

Meie dojos mahub lahedalt tegema katat, ettevaatlikult võib ka vabavõitlust harjutada. Seinad on laminaat põrandaparketist, sest Kanadas pole normaalse tugevuse ja normaalse hinnaga ilusat seinamaterjali müügil. Kõige ilusam, tugevam ja odavam oli põrandaparkett seinale kinnitada. See nõudis veidi insenerimõtlemist ja lisatööd, sest tavaliselt hoiab ju raskusjõud põrandat paigas, aga saime ilusti hakkama. Plaatidest lagi jäi endine, lihtsalt värvisin keldrist leitud vana valge värviga kaks kihti peale ja nägi välja peaaegu nagu uus.

Põrandalt sai vanad plaadid eemaldatud, mis uputuse käigus osaliselt lahti tulnud. Värvisin betooni üle ja katteks ostsime ehtsad tippkvaliteediga karate matid, samasugused mida rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse. Värvivalikuks siiski puidu imitatsioon mitte punane ja sinine, mida võistlustel kasutatakse - teeb ruumi veits heledamaks ja hubasemaks. Üks sein koosneb maast laeni peegelustest, mille taga nii suusariided kui muu träni hoiustatud. Kata harjutamise juures on suurtest peeglitest hea poose ja kehaasendeid ning löökide kõrgust jälgida.

Poksikotid on momendil nurgas aga need riputan maja kesktala külge, siis saab kodus kottide tagumist harjutada. Ruumi on plaanis kasutada ka ajutise külalisteruumina, kus saab niisama hängida või isegi soovi korral magama keerata. Põrandamaterjal on ju pehme ja soe, ainult magamiskotti ning patja lisaks vaja. Kaasa kavatseb lisaks teha paar poroloonist lahtivõetavat tooli-magamisaset, mida kerge liigutada. Kui saab vana mööbel välja visatud, viime ka praegu elutoas asuvad treeningmasinad alla. Dushiruum on ka kohe sealsamas. Nii et uuel aastal saab alustada trenni uue hooga. Lapsed arvasid, et nüüd ei saa peale kooli kodust välja kolida (või kui siis hästi lähedale) sest nii lahe trennivõimalus kohe käepärast. Saame vist veel paar aastat oma lapsukestest kinni hoida :)

Vene tankid (tankistid) Süüriasse?

Armee
"Ja tookord kui ma käskisin Teil tanki ära maskeerida, maskeerisite te ta nii ära, et siiamaani pole keegi teda üles leidnud." :DPS! Mina pole tõlke eest vastutav, aga vastavus pole ka point! :D
Posted by Teet Arukaev on 30. mai 2015. a.

Vene armee õppustel valmistumas Süüria kampaaniaks :)

Kui tankid süürlastele anda näeme järge sellele videole ;)

Ükskõik millise nurga alt vaadata venelaste Süüria afääri, midagi toredat selles nende jaoks ei paista olevat. Küllap nad kahetsevad juba praegu, et end üldse asjasse segasid, palju mõistlikum oleks olnud lasta lääneliitlastel seal oma raha ja poliitilist kapitali kulutada. Lisaks mõttetule ressursside raiskamisele, sest sõjaväe baaside ülalpidamine ja õhurünnakud odavad pole, on natukese ajaga tulnud taluda suht suuri kaotusi reisilennuki, sõjaväelennuki ja seni vaid mõne mehe surma läbi. Samuti suudeti vastutustundetu käitumisega kapitaalselt rikkuda suhted Türgiga, kes seni oli üks sõbralikumaid NATO riike.

On selge, et sõltumata lennuväe rakendamise ulatusest on lõpplahenduse saavutamiseks vaja maaväed sisse viia kuna ükski kodusõja osapool pole piisavalt tugev, et kogu riiki vallutada ja valitseda. Suurimaks probleemiks kujuneb siin aga olukord, kus erinevaid osapooli toetavad erinevad riigid: Venemaa ja Iraan Assadit, NATO "mõõdukaid mässulisi" ja osa rikkaid Araabiamaid eesotsas Saudidega islamiste. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt reageerivad teised osapooled oma maavägede sisseviimisega kui üks seda teeb ja nii võib väga kergesti konflikt järgmisele tasemele minna kus Venemaa ja NATO relvajõud Süüria pinnal üksteist materdama hakkavad. On kuulda, et nii Venelased kui Ameeriklased on juba eriüksuste näol kohal.

Hiljutine teade, et Venemaa kaalub uusimate tankide sisseviimist ja Putini muud ebamäärased ähvardused "Võtame abinõud tarvitusele" vihjavad võimalikule vene vägede sisseviimise ettevalmistamisele. Samas ma ei kujuta ette, et Venemaa oleks suuteline ka Assadi toel riiki allutama isegi kui igasugune opositsioon puruks lüüakse. Süürias algaks partisanisõda, kus vene maaväed oleks vägagi haavatavad. Olukord sarnane Iraagi või Afganistaaniga kuid vastased parema tehnilise ettevalmistusega kui afganistaani fanaatikud. Ma julgen ka oletada, et kui lääs enda maavägesid sisse ei saada siis hakkab ta relvastusega toetama mõõdukaid mässulisi viies Venemaa äärmiselt ebamugavasse olukorda.

Economist: "Tsar v Sultan"

Kel huvi, siis järgnevale lingile klikkides saate lugeda Economisti arvamust Vene ja Türgi suhetest või täpsemalt ehk Venemaa totaalselt ebaadekvaatsest käitumisest sarnase kuid poliitiliselt korrektsema pealkirja all "Tsar v Sultan". Eriti huvitavaks teeb artikli fakt, et see analüüs on avaldatud 3 detsembril, samal ajal kui minu eelmine postitus 29 novembril kusjuures nii munedki punktid kattuvad. Ei tea kas nad loevad mu blogi :D äkki peaks honorari küsima :P No ok, nali muidugi aga omaette huvitav kokkusattumus.

Keiser Vlad Malohujevi ja Sultan Tajipp Uhke kisklemine.

Ei mäletagi enam kust ma seda lugesin, vist oli "Foreign Policy" artikkel, milles analüüsiti Vene lennuki allalaskmist Türklaste poolt. Igatahes oskas Venemaa dikdaator jällekord maailmale demonstreerida oma totaalset ebaadekvaatsust välispoliitilises asjaajamises. Ameeriklaste ja eurooplastega saab suht karistamatult niimoodi käituda, sest nood on juba harjunud Venemaad nägema kui mühakast huligaani, keda peab rahustama et too märatsema ei hakkaks. Türgi seevastu on hoopis teisest puust vastane, ehkki objektiivselt võttes tehniliselt ja materiaalselt palju nõrgem kui eelnimetatud. Paraku tuleb mängu idamaade arusaamine autundest, mida Putini käitumine parandamatult haavas. Türklastel selline asi meelest ei lähe.

Mitmetele eri allikatele toetudes (sõjaväe radari salvestused, reisilennukite pardasalvestised, amide satelliidi info, ... ) võib peaaegu kindlalt väita, et vene lennuk rikkus õhupiiri, ehkki lühiajaliselt. Venemaa muidugi toimis ettearvatud kujul ja valetas silma pilgutamata nii et suu suitses. Kreml eitas piiririkkumist vaatamata tõenditele esitades oma versiooni toetuseks enda radarijaama salvestuse ja teise piloodi tunnistused. Radarisalvestus ajas eksperdid naerma, sest sellisel kiirusel nii järskusid manöövreid ei suuda ükski hävituslennuk teha ja kui suudakski siis piloodid ei elaks sellist kiirendust üle. Paraku on Venemaa rahvusvahelise üldsuse silmis kaotanud igasuguse usaldusväärsuse ja kui nad vahel räägivadki tõtt siis enam keegi neid ei usu.

Putini nii valulise reageeringu põhjustas asjaolu, et tema välispoliitiline avantüür Süürias kipub karidele jooksma, eriti peale sellist õnnetut apsakat. Ma nimelt kaldun arvama, et seekord polnud tegu mitte kaalutletud provokatsiooniga vaid vene pilootide eksimuse või hooletusega ühelt poolt ja türklaste kannatuse katkemisega teiselt poolt. Oli ju Türgi mitu korda vene saadiku õhupiiri rikkumise pärast välja kutsunud, viimati vaid paar päeva enne intsidenti. Venelased aga tuimalt eitasid fakte käitudes türklastega ülbelt nagu poisikestega ajades viimastel kopsu üle maksa.  

Kogu spektaaklit võiks kokku võtta kui kadunud impeeriumide valitsejate vastastikune ärplemine. Vene keiser vihastas Türgi Sultani peale, et tolle sõjamehed üle piiri eksinud hobuse maha lõid. 200 aastat tagasi poleks miskit imestada, aga 21 sajandil eeldad, et poliitikat aetakse veidi kultuursemalt. Venemaa nõudis vabandust Türgilt, ja kui viimane loomulikult keeldus, kuulutas Putin välja majandussanktsioonid.

Naera herneks, sest praeguse seisuga on Venemaa rakendanud rohkem sanktsioone ülejäänud maailma vastu kui need tema vastu. Üritades loobuda Euroopa põllumajandustoodangu sisseostmisest loodeti läbi selle mõjuvõimsa lobigrupi Euroopa poliitikat mõjutada. Venemaa nimelt proovis sanktsioonidega võidelda sanktsioonide vastu. Paraku olevat Euroopa põllumajandustoodangu eksport hoopiski kasvanud, kummalisel kombel on Valgevene muutunud suurimaks importööriks. Kuna Lukashenko alluvatel pole ei raha ega võimet neid toiduainete mägesid tarbida, müüakse "ülejääk" edasi ida suunas. Kokkuvõttes kaotab vaid Venemaa, sest Euroopa müüb endiselt oma kaupa ja Valgevene teenib vahendajana kena kopika, Vene poodides on sama kaup ehkki veidi erinevate siltidega.

Pikemas perspektiivis saab huvitav olema, mis Süürias juhtub. Venemaa mängib momendil Assadi lennuväge, toetades viimase maismaa operatsioone. Samas on selge, et Assadil pole piisavalt jõude, kogu riigi tagasi vallutamiseks. Keegi ei taha maismaavägesid sisse viia, ilmselt isegi mitte Venemaa, sest Iraagi ja Afganistaani kogemused veel liiga värsked. USA ja Euroopa toetavad mitteislamistidest valitsusvastaseid. ISIS'el läheb raskeks, ehkki mitteametlikku toetust tuleb neile igalt poolt. Maha kanda islamiste ei maksa, nende olukord sarnaneb teatud määral Vene revolutsiooniga, kus kommunistidel polnud algul peale suure idee, fanaatikute ja vaesunud rahvamassi suurt miskit. Ometigi suutsid nad vaatamata ülejäänud maailma vastuseisule ellu jääda ja isegi võimsa impeeriumi üles ehitada.

Karate Kid Kiki :D

Ipponi (3 punkti) vääriline jalalöök Mawashi-Geri

Eilne Shito-Ryu karate sügisturniir toimus Jaapani Kanada kultuuri keskuses nagu ikka. Meie pere oli seekord tavalise kolme asemel esindatud vaid noorema lapsega. Vanemal ülikoolis kole kiired ajad arvestuste ja projektidega ning minul paar kerget ebamugavat vigastust, mis õnnestus kaks nädalat tagasi vabavõitluse trennis ühel päeval hankida. Vasaku käe serv jalalöögi blokkimisest ikka veel valulik, kätekõverdusigi pean ettevaatlikult tegema. Lisaks parema jalatalla serv vastase küünarnuki tabamisest tundlik. Läksin küll peale tööd kohale aga minu osavõtt piirdus kohtunikelauas võistlejate teadustamisega ja tulemuste üle arve pidamisega.

Kiki esitab poolfinaalis Seinchin katat

Kiki seevastu esines üle ootuste hästi saades oma karjääri parima tulemuse. Natuke aitas kaasa õnn või pigem vastaste ebaõnn. Igatahes hommikul kohe toimunud mustade vööde Katas sai ta teise koha, võitja on professionaalne võistleja kelle alistamiseks oleks vaja harukordset õnne või siis aastaid täie pühendumusega harjutamist iga päev, mitte kolm korda nädalas nagu meil kombeks. Naiste mustade vööde vabavõitluses tegime Kikiga veidi koridoris soendust ning jagasin lihtsaid näpunäiteid, õieti tuletasin meelde põhitõdesid, mida ta niikuinii teab aga mis võistlusärevuses võivad ununeda.

Vastase esituses tõrjejalalöök Mae-Geri

Üheks lihtsamaks meetodiks vastase rünnaku tõkestamisel on sooritada tagasiastumiselt jalalöök Mae-Geri või veel parem Yoko-Geri kehasse just ründaja väljasirutatud käe alla. Oluliseks momendiks on siin kiirus, sest hiljaks jäädes ei jõua jalalööki sooritada ja satud passiivsesse kaitsepositsiooni. Plussiks õnnestumise korral lisaks kahele punktile vastase rünnakuisu äravõtmine, teist korda ei taha keegi jalalöögi otsa joosta. Teine tavaliselt punkti toov tehnika on vastase rünnaku etteaimamisel samal momendil tema poole liikumine esimese käega blokkides ja tagumisega madalalt kehasse virutades. Vajalik nii kiirus kui etteaimamise oskus, lisaks peab olema ettevaatlik et mitte löökide kombinatsiooni teise elemendi otsa sisse astuda.

Ründetehnikaid on ju lugematu hulk kombinatsioone ja nõrgemate vastaste vastu võivad need kõik tulu tuua, aga mustade vööde puhul ei maksa minna Hollywoodilikke trikke demonstreerima. Mida keerulisem ja vaatajatele efektsem tehnika, seda lihtsam on seda tavaliselt blokeerida ja ise vasturünnakuga punkti teenida. Tipptaseme karate võistlusi vaadates selgub tõsiasi, et enamus punkte tuleb tavalistest lihtsatest aga superkiiretest ja puhastest rusikalöökidest harva ühe, tavaliselt kahe või maksimaalselt kolme lehnika kombinatsiooni tulemusel. Jalalööke tehakse palju aga punkte nende eest eriti tihti ei saada, sest puhast jalalöögitehnikat on ka kogenud võistlejal raskem sooritada ja samas lihtsam blokkida kui see täiesti ootamatu pole. Kolmepunkti sooritused, ehk jalalöögid pähe skoorivad võistlustel väga harva, tavalisem on ipponi kolm punkti saada heitele järgnevast löögist maaslamaja pihta.

Esikäega blokk eemale ja tagumisega löök kehasse

Seega efektiivsemateks ründetehnikateks esimese käega bloki eemale lükkamine ja tagumisega välkkiire ründamine samas kahe sammuga kiirelt edasi liikudes. Vältimaks vastase jalalöögi otsa jooksmist tuleb olla ootamatu, kiire ja liikuda mitte puhtalt otsejoones kuid suutes katta distants vastaseni, et teine löök ulatuks puudet sooritama. Teine hea tehnika on jalalöögi simuleerimine meelitamaks vastase kaitse alla ja samal momendil pika sirutusega rusikalöögiga pähe ründamine. Kolmas veidi keerulisem kombinatsioon: tagumise käe rusikalöök ja kohe sellele järgnev Mawashi-Geri jalalöök samalt poolelt kehasse või pähe sõltuvalt vastase bloki asendist. See tehnika eeldab head painduvust, kiirust ja lihtsam sooritada siruulatuse eelist omavail sportlastel.

Jalalöögi blokkimine jalaga millele järgneb rusikas lõuga.

Teoreetiliselt kostab lihtne, aga see mis õnnestub perfektselt poksikotil või ka trennis vastastega, osutub praktikas võistlustel oluliselt keerulisemaks. Mustade vööde tasemel enamasti ju mõlemad pooled teavad neid tõdesid. Kuna kasutatakse samu või sarnaseid tehnikaid tuleb mängu vastase ülekavaldamine ja tema liigutuste ning tehnikate etteaimamine eriti kui kiiruse poolest ollakse võrreldavad. Seepärast vahetavad kogenud võistlejad pidevalt poolt ja muudavad tehnikate nüansse üritades olla niipalju etteaimamatud kui võimalik. Karate vabavõitluse matshil on rohkem ühist malega kui tänavakaklusega, sest võidab see kes oskab teise liigutusi ette aimata, mitte see, kes tuimalt lööma kiirustab.

Kohe järgneb vasaku jala Mawashi-Geri

Olles jälginud eelnevate matshide juures kohtunike tegevust tuleb tunnistada, et see oli üsna nõrgal tasemel. Reegleid oli jälle muudetud kuna üritatakse järgida IKF ehk International Karate Federation reegleid. Kohtunikud aga veidike segaduses, mis tekitas mitmeid kummalisi olukordi. Osa järgivad uusi reegleid, osad vahepeal unustavad ja ringikohtunik peab siis kogu selle pudru sees võimalikult õiglasi otsuseid tegema kui temalgi käed seotud. Ehkki rõhutati, et punkti saab anda vaid silmnähtava ja hea tehnikaga puhta soorituse eest tekkis millegipärast olukord, kus tihtipeale ka blokki või õlga tabavad löögid osutusid resultatiivseks. Minu arust anti punkte pikalt liiga kergelt ja kaheldava väärtusega soorituste eest. Suurimaks puuduseks sellel turniiril oligi punktikohtunike töö, leian et neile tuleks vähemalt paar korda näitlikult skeemide ja jooniste või veel parem videote vahendusel selgitada millised tehnikad on punktiväärilised ja reeglitele vastavad ja rõhutada, et kohtunik peab selgelt nägema tehnikat et punkti anda.

Meeste finaalmatsh, mina kohtunikelauas kõige vasakpoolne

Kikil oli õnne juba enne vabavõitlusele minekut, sest too professionaalist naine ei võistelnud tunnetades oma liigset üleolekut, lisaks oli kevadise finaali võitja saanud just eelmine õhtu jalalöögist riivaka silma. Vigastus piisavalt tõsine, et silm kinni plaasterdatud ja seega pidi neiu turniiri vahele jätma, ehkki oli usinalt valmistunud kogu eelneva hooaja jooksul. Kahe väga tugeva rivaali kõrvalejäämine andis minu plikale hea esinemise korral lootusi poodiumikohale.

Kiki alustas veerandfinaalis kohe kenasti kasutades vastase ründe elimineerimiseks jalalööki kehasse mis tabas perfektselt ja andis kaks punkti. See võttis teise hoo maha ja ehkki oli näha, et tütar oli veidike võistluskangestuses ei tekkinud kogu matshi jooksul tema paremuses kahtlust. Poolfinaal osutus algul raskemaks, sest Kiki hakkas liiga tihti kasutama oma tavalist tehnikat kõrget jalalööki koos järgneva rusikalöögiga. Paraku jäi jalalöök enamasti liiga lühikeseks ja enne kui ta jõudis enda rusikalöögiga rünnata noppis vastane punkte. Mina olin kohtunikelauas mistõttu ei sobinud karjuda juhendeid. Tüdruk oli tagaajaja rollis, aga õnneks sai aru oma veast ja hakkas rünnakuid varieerima. Kümme sekundit enne lõppu läks punktiga juhtima, nüüd oleks pidanud lihtsalt kaitses lõpuni ootama kuid ta ei vaadanud ei kella ega punkte ning asus minu ehmatuseks ise ründama. Vastase õnnestunud jalalöögi korral kaotaks matshi, lõpusireeni kõlades sooritasid mõlemad Mawashi-Geri jalalöögi, Kiki suutis osaliselt blokkida samas kui tema löök tabas vastast just küünarnuki ja puusa vahele kehasse - kaks kohtunikku andsid punkti Kikile ja üks vastasele - kokkuvõttes raske ja napp võit. Ülalolevad pildid ongi poolfinaalist.

Naiste ja meeste vabavõitluse võitjad - Kiki ja Michael

Finaalis oli vastaseks oluliselt pikem ja parema siruulatusega aga õnneks aeglasem naine. Punkte said mõlemad vaheldumisi aga matshi teisel poolel liikus Kiki eest ära ja võitis lõpuks viisaka vahega. Minu tütrele andis eelise suurem kiirus, rohkem kogemusi ja liikumisest peegelduv enesekindlus. Hiljem selgus, et viimane oli pisut petlik, tegelt tüdruk enne finaali närvitsenud, et sellele pikale küll vastu ei saa. Samas juba matile jõudes polnud aega muretseda, pidin kandma hoolt, et hoopis vastane tunneks muret nagu ta pärast mulle ütles. Pildid matshidest olen FB'st korjanud, tuttavate karatekate postitustest kuna istusin ise kohtunikelauas.

Shihan Kei Tsumura annab Kikile üle parima naisvõistleja autasu 

Lõputseremoonial anti Kikile lisaks veel parima naisvõistleja autasu, sai ta ju kata teise ja kumite esikoha. Meil endal on pilte vaid meeste mustade vööde vabavõitlusest, needki tegi Kiki minu moblaga sel ajal kui kohtunikelauas istusin nagu eespool mainitud. Kokkuvõttes super tulemus tüdrukult ehkki millegi pärast tundub mulle, et võistluste tase on veits langenud.

Toobali äpardus

See tagumine tüüp on äravahetamiseni Priidiku nägu :P

Tänases reporteris analüüsiti päris hästi päeva suurimat uudist, milleks oli Toobali riigikogust tagasi astumine. Ma pole viitsinud teemat väga põhjalikult uurida aga paistab, et lisaks kriminaalvastutuse alla kuuluvatele trikkidele nagu altkäemaksu vahendamine ja emailide varastamine sai ta hakkama tembuga, mis mujal maailmas või mõnda teise parteisse kuulumise puhul poleks erilist kõmu tekitanud. Väidetavalt alaealiste poistega vürtsikate tekstisõnumite vahetamine kinnitust ei leidnud, küll aga tekkis tõsine kahtlus, et tüübi puhul on tegu homoga, kes unustanud kapist välja astuda. Delfi päeva kild kutsub mehi Toobaliga sauna, kuna see suhteliselt ohutu koht armastuse teemadel vestlemiseks :) Minu teada on meil riigikogus vähemalt üks samasooihar nagu neid viisakamates ringkondades kutsutakse ja see pole mingit probleemi tekitanud.

Paraku keskerakonda kuulumise puhul on valijate seisukohast tegu suuremat sorti jamaga. Kriminaaluurimise alla sattumine, altkäemaksu skandaalid või muu ebaeetiline käitumine selle partei valijaid ei häiri ja vaevalt ta märkimisväärselt hääli kaotaks kui riigikohtus süüdi mõistetakse. Aga kui väide tema seksuaalsete kalduvuste kohta kinnitust leiab (ise ta pole seda ümber lükanud, mis iseenesest kostab ülestunnistusena) peab mees keskerakonna karjääriga hüvasti jätma. Valijate enamus, kes on venelased, suhtub teatavasti äärmiselt tõrjuvalt homodesse. Kui te seda väidet ei usu siis vaadake kas või venemaa U-Tube videosid kus üheks tihedamalt kasutatavaks halvustavaks sõimusõnaks on "pederast".

Minu versioon sündmustest, mis muidugi on täielik spekulatsioon, sest mul pole Edgari tagatoas pealtkuulamisseadmeid:

Tüüp kutsuti Edgari juurde vaibale kus esitati otsene küsimus: Oled pede või mitte. Kahtlustan, et Toobal hakkas veidi puiklema, aga lõpuks tunnistas et vahel on juhtunud, et saunas mõne mehe kannikatele soojem pilk heidetud. Viimane kord oli sihuke äpardus, et teine vend aevastas ja pritsis mu vedela sitaga üle. Edgari küsimusele, kas seda on võimalik tõestada suskas Priidik häbelikult anonüümselt postkasti sattunud mälupulga läpakasse ja pani ülalnähtava videolõigu käima. Kuradi KaPo vandus Edgar, seekord panid nad sauna kraani nupu peale kaamera, alles eelmine nädal avastasime Hundisilma valvekoera kaelarihma alt mikrofoni, loom oli maksavorstiga ära ostetud nagu lahkamisel avastasime.

Genosse tõmbas sügavalt hinge, patsutas Priidikule õlale ja lausus: "Nagu sa tead on meie partei ühiskonna uhkus, au ja südametunnistus mistõttu partei käekäigu nimel olen sunnitud sinult küsima nii riigikogust kui parteist välja astumise avaldust. Seltsimehed Moskvas ei mõista selliste asjadega nalja kui need avalikuks tulevad. FSB hoiatas mind sinu suhtes juba aastaid tagasi, neil muideks on sinust palju huvitavamad videod, ikkagi tipptasemel agentuur. Lootsin, et kasvad ümber või vähemalt suudad varjata oma kalduvusi aga ilmselt pole see nii. Kuna aga oled parteid pikalt ustavalt teeninud üritan sinu maandumist pehmendada näiteks toolile Brüsselisse. Seal teenid oma perseimetlemisega pigem plusspunkte, Jana ongi liiga vanaks jäänud ja ajab aegajalt sihukest paska suust välja, et sinu video on selle kõrval naljaasi. Kui sulle see ei sobi siis kindlasti saaksid mõne Venemaaga seotud kütusefirma juhatuses hakkama, sul ju kiire tankimine hästi selge nagu lehest võis lugeda.

Võib-olla ma eksin, aga julgen ennustada, et Toobal kaob kiirelt ja vaikselt Keskerakonna silmapaistvate figuuride hulgast.

Antibiootiline Apokalüps :)

Lugesin pealkirja ja see Apokalüps ei tundunud eriti elegantne, aga ma ei oska ka paremini tõlkida inglisekeelset "Apocalypse", no on mis on, aru saate ikka mida silmas pean. Viimasel ajal olen oma blogis kirjutanud igasugu võimalikest katastroofidest, mis võiks lausa inimkonna eksisteerimisele kriipsu peale tõmmata. Ega ma tegelikult nii suur pessimist ole aga teemad on huvitavad ja teatud asjaolude kokkusattumisel võivad potensiaalsed ohud ka reaalselt tõsiseid probleeme tekitada.

Antibiootikumidele resistentsete bakterite esilekerkimine pole ohtlikkuselt päris samal tasemel kui AI või asteroidi oht, mis mõlemad võivad teoreetiliselt väga kiiresti inimkonna eksistentsi lõpetada. AI koha pealt oskame momendil vaid teoretiseerida ja asteroidi koha pealt on teada, et iga paarisaja miljoni aasta tagant on juhtunud kokkupõrkeid, mis suure osa maal elavaist liikidest hävitanud. Samas oleme jõudnud tasemele, kus ilmselt inimene kui liik suudaks sellise katastroofi üle elada või ära hoida, kui tegu pole just ekstreemse juhtumiga.

Antibiootikumide resistentsuse puhul liiguksime meditsiiniliselt tagasi aega kus väikseimgi põletik või pisike kriimustus, rääkimata sünnitusest võis eluohtlikuks kujuneda. Muidugi pole tegu ohuga inimliigile ega isegi tsivilisatsioonile, aga väga suuri probleeme tekitaks see siiski. Külmalt ja kaalutlevalt kõrvalt vaadates oleks liigi seisukohalt tegu pigem kasuliku arenguga, sest üle rohkem kui saja aasta hakkaks vähemalt immunoloogilisest seisukohast jälle tööle looduslik valik, jättes ellu tugevamad indiviidid. Paraku tuleb mängu ka juhuslikkuse element, sest sugugi mitte kõik kriimustused ei tekita eluohtlikke põletikke.

Probleemi sisu on selles, et viimase aja jooksul pole suudetud avastada ega välja töötada uusi antibiootikumide klasse. Looduslik valik aga tagab selle et aja jooksul tekib bakteritel resistentsus järjest uute antibiootikumide vastu, sest ellu jäävad vaid need, kes suudavad kuidagi antibiootikumi mõju kas elimineerida või vähendada. Mida tugevam keskkonna surve organismidele, seda kiirem areng toimub, sest bakteri seisukohast on valik lihtne kas elu või surm. Inimeste vaatevinklist oleks ainus perfektne lahendus ohtlikud patogeensed organismid viimse kui üheni maha tappa. Seoses nende rohkusega on see osutunud võimalikuks vaid üksikute ainult inimestele kohanenud haiguskandjate korral nagu näiteks rõuged.

Ülejäänud bakterite puhul hävivad miljardid kuni leidub üks või teine, mille juhuslik mutatsioon kaitseb suuremal või vähemal määral antibiootikumi tapva mõju vastu. Edasi on juba lihtne, loomulikult on selle konkreetse organismi järeltulijatel oluline eelis olelusvõitluses ja ei võta palju aega kuni enamus seda tüüpi organisme kannavad antibiootikumile resistentset mutatsiooni. Kui resistentsus jääks ühe liigi piiresse poleks asi ehk nii hull aga kahjuks on olukord selline, et kui resistentsus tekkib ühel organismil siis erinevaid teid pidi on selle levimine teistele oluliselt lihtsam kui puhtjuhuslik mutatsioon. Erinevad viirused teatavasti vahetavad oma DNA juppe rakus, mis olevat üheks oluliseks uute gripitüvede tekkemehhanismiks. Rõhutan siinkohal, et antibiootikumid ei mõju viirustele, tegu oli lihtsalt näitega organismi DNA võimalikust muutumisest.

BBC refereeritud ja Lancetis avaldatud artiklis väidetakse, et hiljuti identifitseeriti Hiinas mutatsioon MCR-1 mis takistas ühe viimase antibiootikumide verstaposti colistini mõju. Mutatsioon oli juba jõudnud levida mitmetele haigusttekitavatele bakteritele ja paari lähiriiki. Hirmuäratavaks teeb olukorra fakt, et tegu on mutatsiooniga, mis levib ühelt bakteritüvelt teisele harukordse kiirusega ja kombineerudes teiste antibiootikumide klasside resistentsete geenidega muudab bakterid peagi multi või totaalselt antibiootikumi resistentseteks. Nagu teadlased väidavad on küsimus mitte kas vaid millal. Kui alles hiljuti loodeti, et millal on suhteliselt pikka aeg, siis nüüd ennustatakse aastat kuni viit, peale mida pole haiglates hulga põletike vastu mingit efektiivset ravi.

Kokkuvõttes jääb üle loota vaid iseendale, üritada oma organismi hoida nii hea tervise juures kui võimalik ja loota hea õnne peale, sest nagu artiklis kirjutati pole kaugel aeg kui haiglas teatatakse patsiendile: "Sorry, there is nothing we can do to cure your infection" - "Kurb, aga me ei saa midagi teha teie põletiku ravimiseks".

Kes tahab ise lugeda siis BBC veebilehel on kokkuvõte ja Lancetis terve artikkel.

Terrorism - nõrkade relv

Alustuseks tahan rõhutada, et ma ei kavatse õigustada terrorismi vaid proovin objektiivselt ja mitte emotsionaalselt analüüsida terrorirünnakute põhjuseid. Kõigepealt tuleks vaadata kas definitsioonid on paigas.

Oxfordi sõnastik annab lühikese ja selge vastuse:

Terrorism - The unofficial or unauthorized use of violence and intimidation in the pursuit of political aims.

Terrorism - Mitteametlik või sanktsioneerimata vägivalla ja hirmutamise kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Tänapäeval on vägivalla kasutamine enamuse riikide poolt legaliseeritud ainult sõja korral või kuritegevusega võitlemisel ja seda ainult vastavate ametkondade esindajate poolt nagu sõjaväelased või politseinikud. Teatav paindlikkus on aksepteeritud luureametkondade puhul, kus piirid suhteliselt hägused. Hirmu külvamise propaganda, poliitiline tagakiusamine ja mõrvad (käivad muideks ilusti terrorismi definitsiooni alla) on praegugi kasutusel vähemal (lääneriigid) või suuremal (venemaa, mõned aasia riigid, ...) määral.

Kummaliseks muudab olukorra sõna sanktsioneerimata (unauthorized) kasutamine definitsioonis, mis nagu lubaks terroristlikke meetodeid kasutada kui need on sanktsioneeritud, samas pole lisatud kelle poolt, eeldan et peetakse silmas riiklikul tasemel. Kokkuvõttes tuleb mängu olukord, kus teise poole ehk vaenlase tegevust nimetatakse terrorismiks, enda oma legaalseks, sest see on "sanktsioneeritud". Ma olen üsna veendunud, et Pariisi rünnakud olid sanktsioneeritud mingil tasemel (mitte küll riiklikul, sest IS riiki ei eksisteeri) seega puht tehniliselt need ei kuulugi terrorismi alla.

Ma tahaks ka rõhutada asjaolu, et terrorismi ei maksa siduda religiooniga, sest niinimetatud "terroristlikke" ehk enesetapu rünnakuid on korraldatud ammustest aegadest peale, kusjuures ühisnimetajaks on pigem konfliktis oleva poole nõrkus tavasõjapidamis meetodites. "Terroristlikud" rünnakud on nõrkuse märk ja enamasti võetakse need kasutusele kui midagi muud enam üle ei jää aga alla ei taheta anda. Terrorism oli juba piibli aegadest peale (risti löömine vanas Roomas teenis hirmutamise eesmärki, samas jällegi oli riiklikult sanktsioneeritud) ja läbi keskaja üsna levinud ning samas aksepteeritud sõjapidamise või vastuhaku viis, mida harilikult viljelesid mõlemad konflikti osapooled. Alles 20 sajandil hakati sellele viltu vaatama.

Igatahes kui vaadata viimase aja konflikte siis on selge, et terrorismi kasutab viimase võimalusena just nurka surutud konflikti osapool (tshetsheenid, taliban, ISIS, ... ), see et tegu muslimiusklikega pole määrav ehkki nende usu eripära ,mis lubab sõja käigus hukkunule kohest paradiisi, mängib kahtlemata teatavat rolli. Näiteks Ukrainas kasutati hiljuti terroristlikke meetodeid eriti mässuliste poolel ja ma ei kahtlegi, et kui vallutataks mõni mittemuhameedlik riik, hakkaks aktiivsem elanikkond käepäraste vahenditega võitlema okupantide vastu. Okupant kutsuks neid terroristideks, välismaailm vabadusvõitlejateks (teise maailmasõja Prantsuse vastupanuliikumine, vene partisanid või eesti metsavennad langevad kõik sellesse kategooriasse).

Kui vaadata olukorda ISIS'e vaatevinklist, siis nende pommitamine lääneliitlaste ja Venemaa poolt paistab vägagi terroristliku ja eelkõige "mitteauväärse" tegevusena. Vaatamata soovile tabada sõjalisi sihtmärke saavad paratamatult surma ka "ilmsüütud" tsiviilisikud, mida ei saa sõjas kunagi vältida. ISIS'e tüüpidele tundub lääne strateegia pommitada õhust ja kättesaamatust kaugusest eriti argpüksliku käitumisena, sest tõepoolest lennukite piloodid ja eriti droonide operaatorid või tiibrakettide väljalennutajad tegutsevad väljaspool ohupiirkonda. Siinkohal kostab eriti irooniline lääneriikide liidrite poolt terroristide nimetamine argpüksideks, viimased toovad oma naha turule ja tihti jäävad sellest ka ilma. Samas enamus arenenud riikide sõdureid keelduks end asetamast olukorda, kus etteteada surmasaamise võimalus pea kindel. Kumb siis tegelikult argpüksi definitsiooni alla langeks.

Ainsaks loogiliseks käiguks ISIS'e poolt on vastu lüüa seal, kus neil selleks võimalust on, kes siis meeleheitest ja kättemaksuisust või lootusest tegelikult vastaste käitumisele mõju avaldada pole oluline. Põhimõtteliselt on läänemaailm haavatav just tänu oma vabameelsusele ja demokraatiale, Euroopa veel eriti. Praegu ollakse tegelikult väga raskes olukorras, võiks isegi öelda et ajaloolises pöördepunktis. Euroopa peab otsustama, mis edasi saab. Kui otsustatakse Süürias sõjalise lahenduse kasuks, siis on selge et ainuüksi õhulöökidega seda ei saavutata, tuleb sisse viia okupatsiooniväed. Ma ei kujuta ette, et Euroopa selleks valmis on, eriti võttes arvesse nii Iraagi, Afganistani kui ka Tshetsheenia kogemust, sest lõppkokkuvõttes see probleemi ei lahenda. Edasiste terroriaktidega tuleb Euroopal arvestada nii või teisiti, sest praeguseks sisse imbunud radikaalide hulka pole võimalik kindlaks määrata, isoleerimisest rääkimata.

Ainus teoreetiline võimalus oma nahka päästa oleks Süüria kampaania lõpetada, aga see pole võimalik eelkõige kahel põhjusel: Esiteks ei saa lääneliitlased tunnistada oma lüüasaamist terroristide ees ja teiseks avaks see uksed Venemaale talitada oma äranägemise järgi. Pole ka kindel, et terrorirünnakud lõpetataks, sest maailmapoliitikas on kombeks maaslamajat jalaga lüüa. Mina ennustaks, et ainus võimalik lahendus on vene tüüpi "pakazuhha" ehk tüüpiline iseenda ja teiste petta üritamine. Õhurünnakuid intensiivistatakse, sest see ei maksa suurt rohkem, maavägede puhul pole julgust neid kasutada, kui siis ehk väikesemahulisi eriüksuste gruppe. Paraku pole Süürias ühtegi opositsioonigruppi, kes oleks küllalt tugev et kogu riiki hallata ka välismaise toetuse korral.

Kõrvalmõjuna on kogu asjade käik kasulik Venemaale, ehkki seoses oma nõrkuse ja väiksusega (vähem kui 2% maailma majandusest ja elanikkonnast, ainult sõjavägi suuremahuline) vaevalt ta suudaks olukorda otsustavalt ära kasutada. Kanada uus valitsus sattus eriti täbarasse olukorda, sest eelmine nädal kuulutati välja Kanada lennukite ärakutsumine Süüria sõjatandrilt. Momendi seisus tunduks see allaandmisena, mida ilmselt isegi liberaalid ei suudaks rahvale rahuldavalt serveerida. Seoses suutmatusega terrorismile piiri panna võib kõige suuremaks probleemiks kujuneda Prantsusmaal ja ka mujal Euroopas paremradikaalide võimule tulek.

Mina isiklikult näen kõige õigema (ehkki täiesti ebarealistliku) lahendusena olukorda kus Süüria täielikult isoleeritakse ja lõpetatakse igasugune väline sõjaline sekkumine. Las nad ajavad ise oma asjad joonde. Nende põgenike hulgast, kes Euroopasse saabunud tuleks noored sõjaväe eas mehed saata tagasi oma vaadete eest madistama, millise poole peale peaksid saama vabalt valida. Loomulikult tuleks hoobilt Euroopa piirid igasugustele edaspidistele põgenikele sulgeda ja vabanevate summade eest lähiriikides nagu Türgi, Jordaania, ... inimväärsetele tingimustele vastavad põgenikelaagrid ehitada kuhu võetakse vastu ainult naisi, lapsi, vanureid ja vigaseid - mehed sõdigu oma vaadete eest Süürias mitte Euroopas.

Tehisintellekt - inimkonna viimane leiutis

Alustaks ühe Skype looja ja kõigile eestlastele tuntud prominendi Jaan Tallinna tsitaadiga, millega ta James Barrati raamatut tutvustab: "Lööv raamat selle sajandi ja võimalik et kogu edasise ajaloo kõige tähtsamast probleemist - kas inimliik suudab ellu jääda. Ma tahaks, et tegu on ulmekaga aga ma tean et see pole nii"

Järgnev kokkuvõte kostab esimesel pilgul tõepoolest ulmekana kuid õudseks teeb selle asjaolu, et tegu kainelt mõtlevate teadlaste poolt kirjutatud uurimistööde kokkuvõttega. Raamat räägib tehisintellektist, selle definitsioonist, tekkimisest ja võimalikest arenguteedest.

Raamatu pealkiri väljendab lühidalt ja ilmekalt suurimat porbleemi, mis inimtasemelise tehisintellekti ehitamine, kokkupanemine, programmeerimine, või isegi iseenesest tekkimine - kuidas iganes seda nimetada, esile tõstab. Nimelt on inimkonna teadmiste digitaliseerimine ehk serveritesse ja andmepankadesse paigutamine tekitanud olukorra, mis pole võrreldav endisega kui enamus teadmisi oli raamatutesse kirjutatud. Varem pidi teadmistejanuline inimene lisaks koolis ja ülikoolis õppimisele töötama läbi riiulite kaupa kirjandust omamaks eksperdi tasemel teadmisi mingil alal. See nõudis oluliselt suuremat aja ja energiakulu kui praegu, kus suur osa infost hiireklõpsu kaugusel ja kättesaadav millisekundite jooksul.

Inimese puhul on küll info kättesaamine tehtud palju mugavamaks aga seoses ajuga seotud piirangutega õppimise kiirust oluliselt ei tõsta. Tehisintellekti jaoks tegu kvalitatiivse hüppega. Läbimurdeks või lävepakuks peetakse üldiselt inimtasemelise tehisintellekti saavutamist. Kui seda piiri lähemalt vaadata avaneb sootuks teistsugune pilt. Eeldades, et tehisintellekt paikneb arvutis, mikroskeemide, välkmälu ja programmide kujul, mis momendil tundub kõige tõenäolisem, on sellel olulised piirangud ja eelised võrreldes inimesega. Esiteks pole ta võimeline ise füüsiliselt oma asukohta vahetama ja teiseks sõltub elektrienergia allikast, mille kadumisel "jääb paugupealt magama" või "sureb" sõltuvalt olukorrast. Kui ta aga on ühendatud internetti ehk siis kogu inimkonna teadmiste andmebaasi, evib süsteem meeletut eelist iga tavalise inimese ees, sest teadmiste omamise, meeldejätmise ja organiseerimise ehk arusaamise kiirus oleks tehisintellektil suurusjärkudes kõrgem.

Põhimõtteliselt peaks inimtasemel tehisintellekt suutma lühikese ajaga saavutada inimkonna taseme intellekti. Kasutades kõiki inimkonna teadmisi süstemaatiliselt, areneks edasi kasvavas tempos tasemeni, mida pole võimalik isegi ette kujutada. Tegu muidugi ideaalse situatsiooniga, reaalsuses hoiavad tehisintellekti tagasi füüsilised piirid seni kui ta ei suuda üle võtta teisi arvuteid või hakata ise tootma vajaminevaid loogikaskeeme ning mälupankasid. Paraku on selge, et kumbki ei tohiks tekitada erilisi probleeme kui tehisintellekt seda soovib. Kui juba inimhäkker suudab murda sisse kaitstud ja krüpteeritud süsteemidesse miks ei suudaks seda teha arvuti, kes omab terve inimkonna oskusi. Samuti poleks midagi imestada kui ta esialgu väljapressimise teel (ähvardades näiteks arvutite poolt juhitavaid tuumarelvasid kasutada) sunnib inimesi vajalikku riistvara tootma. Järgmiseks sammuks oleks robotite ehitamine, kes seda automaatselt teevad muutes inimesed üleliigseteks ressursi raiskajateks.

Viimaseks oluliseks leiutiseks jääks tehisintellekt seetõttu, et ükski inimene ega inimeste grupp ei suudaks leiutamise osas konkureerida inimkonna tasemel tehisintellektiga, kes kasutab süstemaatiliselt kogu inimkonna teadmistepagasit. Leiutised nii füüsilised, riistvaralised kui tarkvaralised oleks tehisintellekti huvidele vastavad ja kiirendaks viimase arengut veelgi. Minu arvamus on aga see, et ohtlikuks osutub tehisintellekt juba palju varem kui saavutab inimtaseme, sest vaba infovahetuse ja andmebaaside kasutamise käigus areneks ka murdosa inimintellekti omav süsteem kiiresti inimese tasemele ja peale selle ületamist kihutaks tagasivaatamata edasi meile kättesaamatutesse kõrgustesse.

Põletavaim küsimus: kas ja kui jah siis millal võiks eeldada, et keegi kusagil suudab inimtasemelise tehisintellekti valmis ehitada. Enamuse ekspertide ühine arvamus meenutab vastust küsimusele asteroidi või komeedi ja maa kokkupõrke võimaluse kohta: "Küsimus pole mitte kas vaid millal". Ajaliselt jääb suurem osa ennustusi 10 kuni 50 aasta vahele. Seega on tegu probleemiga, mis tuleb lahendada lähemal ajal juba selle põlvkonna kestel. Ebaõnnestunud lahenduse tulemus avaldub pea silmapilkselt ja ootamatult, mitte sadade või tuhandete aastate pärast nagu kliima soojenemise puhul. Juba praegu on oluline osa finantsmaailmast kontrollitud primitiivsete tehisintellekti programmide poolt, eelmisel aastal sooritati enam kui 60% suurtest aktsiaostudest New Yorgi börsil tarkvara programmide poolt, kiirete tehingute puhul võib väita et protsent on väga lähedal sajale.

Kõrgel tasemel on arutatud võimalust globaalselt keelustada tehisintellekti teemalised uurimustööd kuna tegu ohuga inimkonnale. Samas on olukord väga sarnane tuumarelvastuse võidujooksuga, kes iganes jõuab eesmärgile esimesena saavutab tohutu ja absoluutse ülekaalu kõigi teiste ees (seda küll lühikeseks ajaks, seni kui tehisintellekt võtab juhtimise enda kätte). See on ka põhjus, miks nii valitsusorganisatsioonid kui ka suured firmad investeerivad meeletuid ja salastatud summasid vastavasse uurimistöösse. USA's on riiklikul tasemel koondunud tehisintellekti uuringute juhtimine otse loomulikult DARPA kätte, kelle põhitegevus on uute relvasüsteemide arendamine. Pole kahtlustki, et nii Hiina kui Venemaa suunavad massiivseid ressursse tehisintellekti uuringutesse, vähemal määral kindlasti ka teised riigid. Samuti on vastavad programmid kõigil suurematel riistvara ja tarkvara firmadel. Põnevaks teeb olukorra asjaolu, et teoreetiliselt on läbimurre võimalik õnnelike kokkusattumuste ja ülitalendika meeskonna puhul ka suhteliselt väikeste investeeringute juures.

On avaldatud arvamust, et universumi loomulik arengukäik ongi: elu - mõistuslik elu - tehisintellekt. See ka põhjuseks, miks me pole seni leidnud mingeid märke mõistuslikust elust ei meie galaktikas ega kaugemal - me lihtsalt otsime signaale tasemel, mis eduka arengu korral ennemuistne ajalugu. Võrreldav koopainimestega, kes otsivad kaljuseintelt teiste hõimude kraabitud märke, odaotsasid või lõkkeasemeid samas kui ülejäänud tsivilisatsioonid suhtlevad raadiolainete või laserite abil, mis metslastele märkamatuks jäävad.

Aga selleks et kogu äärmiselt põnevat teksti ise lugeda peate raamatu kätte võtma, loodetavasti tekitasin isu. Minu jaoks oli igatahes tegu mõjuvaima raamatuga aastate jooksul.