Mont Tremblant - Reading Week :P

Mont Tremblant hotellid külas

Mari Mont Tremblant taustal

Tudengist lapsel oli "reading week", mis tähendab et anti aega nädalake koolist vabaks valmistumaks suuremateks kontrolltöödeks ja vaheeksamiteks. Enamus üliõpilasi paraku kasutab seda aega mittesihtotstarbekohaselt, ehk ei erine suurt millegagi meist omal ajal, kui kooliajast sai mitmeks päevaks Otepääle suusatama sõidetud. Normaalsed üliõpilased lendavad või sõidavad veebruarikuisest Canadast kuhugi soojemasse kohta, eriti populaarne on Florida, sest nii sõit, alkohol kui elamine odav. Vähesed, kes põhjapoole suunduvad nagu oleks -20C liiga soe :)

Lauge lõunanõlv

Pilt tõstukilt alla küla poole

Toronto ülikoolis pani juba sügisel külmalembene seltskond ninad kokku ja otsustas Mont Tremblanti sõita. Tegu Montrealist sadakond km põhjapool asuva iidse vulkaanilist päritolu mäeahelikuga, millest üks kõrgemaid tippe Mont Tremblant. Kunagi miljardi aasta eest ulatus mäeaheliku kõrgus 6 kilomeetrini, praeguseks kulunud madalamaks kui kilomeeter. Suusakuurort asub samanimelises rahvuspargis, mis peale Banffi Canada vanim.

Mari metsarajal

Tooliga mäkke põhjanõlval

Mont Tremblant ise on 875m merepinnast ja suusaradade kõrguste vahe 645m, seega piisavalt pikkadeks laskumisteks. Lõunaküljel asuva parkimisplatsi juurest viib cabriolet mäe alla kohe gondli juurde, millega jõuab kiirelt sutsti mäetippu. Mäel kaks põhilist nõlva - lõuna ja põhjapoolne, millest viimane oma järsemate radadega oli lapse lemmikuks. Tüdrukule meeldis sõita musti ja duubelmusti ekspertide radasid, lisaks muidugi metsas puude vahel kulgev laskumine.

Tõstuk hotelli katuse kohal

Mont Tremblant küla õhtupäikeses

Hotellis elasid nad kuuekesi kahetoalises köögiga suite's. Toidu ostsid ise kuna ei raatsinud õhtul restoranis söömas käia. Tüdrukud olid küll linnariietuse kaasa võtnud aga mulle igatahes räägiti, et baarides nad ei käinud. Tundus kole imelik, sest mina temavanuses pöörasin sotsiaalsele elule (loe neidude noolimine) vähemalt sama suurt tähelepanu kui suusatamisele. Eriti võttes arvesse, et seal valgustatud radasid ja seega öösuusatamist pole. Õhtul olid käinud kuumavee basseinis ja niisama ringi hänginud.

Asiaatidest toakaaslaste põhjal võiks arvata,
et laps veedab suusavaheaega Himaalajas :)
P.S. Ülikoolis domineerivad aasia tudengid.

Mäe tipus trügis mingi kutt pildile,
vähemalt seda laps mulle väitis :P

Filmidest 1991 ja 1944

1991 augustis teletorni ees

Eile vaatasime filmi 1991 aasta augustikuu putshi aegsetest sündmustest Eestis. Tehniliselt polnud ehk kõige parem aga andis päris hästi edasi tollel ajal valitsenud tundeid, mõtteid ja maailmapilti. Dokumentaalkaadrid tõid ehmatava selgusega tagasi mälukilde. Mitte et ma ise seal oleks olnud aga vaadatud uudistelõigud ja ärevus meenusid hoobilt.

 

Jällekord võis tõdeda, et Eestil (ja kõigil endise Nõukogude Liidu vabariikidel) vedas hullupööra, et olukord käest ära ei läinud. Küll inimesed olid ikka naiivsed, astudes paljakäsi tankide ja soomusmasinate vastu veendumuses, et ega sõdurid ju rahvast laskma ei hakka. Õnneks ei saanud me kunagi teada, mis oleks juhtunud kui käsk oleks antud, aga mul on kuri kahtlus, et sõdurid oleks käsku täitnud, ehkki võimalik et mitte erilise vaimustusega.

 

Kõige rohkem shokeeris asjaolu, et nüüd 24 aastat hiljem me enam ei imesta kui vene sõjavägi pommitab Ukraina linnu tappes külma rahuga tuhandete kaupa tsiviilisikuid või lastes alla reisilennuki. Üheksakümnendate algul arvasime, et tsiviliseeritud ühiskonnas selliseid asju ei saa juhtuda, need on jäänud Stalini aega. Tuletab meelde nii esimese kui teise maailmasõja eelseid meeleolusid kui usuti, et Euroopa riigid on piisavalt arenenud, vältimaks sõjaliste meetoditega vaidluste lahendamist.

 

NL püüdis hoiduda tegemast liigutusi, mis maailma silmes poleks viisakad tundunud. Ei teagi miks päriselt, aga vist oli soov näidata ennast positiivsetena ja ka ise seda tunda. Moskvas kukkus ju putsh läbi just seetõttu, et sõjavägi suures osas keeldus allumast huntale ja rahva vastu minemast.

 

Aga praegu olen üsna veendunud, et suurvene shovinismiga hullutatud sõjavägi oleks valmis ka Moskvas demonstrante kuulipildujatega maha niitma kui Kreml käsu annab. Putin on natukese ajaga suutnud mitte ainult Euroopa vaid ka kogu maailma diplomaatilise ja julgeoleku olukorra pea peale pöörata. Valitseb jõud, õigus ega lepingud ei tähenda midagi. Läänemaailma teadvusse hakkab aegamisi imbuma fakt uuest julgeolekuolukorrast. Seda ei saa nimetada uueks külmaks sõjaks, sest nagu üks diplomaat ütles, Ukrainas on olukord õige palav.

 

Ringvaates nägime lõiku teisest ajaloolisest filmist - 1944. Kindlasti tahaks näha, loodetavasti ei tehta seal liiga palju mööndusi "poliitilisele korrektsusele". Tegelikust olukorrast tol ajal annavad selge ja usutava pildi kümned ja kümned mälestustel põhinevad raamatud millest enamus ilmunud vahetult peale sõda paguluses. Loodetavasti lastakse peagi ka DVD välja. Muidugi tahaks näha niipea kui võimalik aga ainuüksi toetamise pärast ostaks ka ametliku versiooni.

 

Täna tegi Ukraina presidendi nõunik Juri Birjukov avalduse Debaltsevo asjus:

    "18. jaanuarist 18. veebruarini hukkus 179 ukraina võitlejat, 110 langes vangi, 81 jäid teadmata kadunuks (millegi pärast puudub info kaotatud tehnika kohta).
     Terroristide kaotused 2015 aasta algusest kuni Debaltseve piiramiseni:  2911 inimest, 42 tanki, 33 soomusmasinat, 27 "Gradi". Sealhulgas alates relvarahust (15.02.2015) eilseni:  868 inimest, 8 tanki,  11 soomusmasinat, 4 "Gradi".
     2500 ukraina võitleja vastu saatsid terroristid Debaltsevesse 15 - 17 tuhat meest. See tähendab 5 kuni 7 korda rohkem kui oli ukrainlastel vastu panna. Meie kaotasime 180-200 meest, aga nemad 868."

    Mis mina sellest arvan. Olgem realistid, tegelikku numbrit keegi ei tea, eriti muidugi mitte nii täpselt. Kui omasid kaotusi on võimalik hinnata, siis tavaliselt tegelikke numbreid ei avaldata. Vastaste kaotusi lihtsalt pole võimalik teada eriti kui taganetakse. Mõlemad pooled räägivad umbes 3000 langenust, palju neist ühe poole või teise poole sõjaväelased või hoopis tsivilistid pole selge. Tavaliselt võib eeldada ründava poole kaotused paar kolm korda suuremaks enam-vähem sama relvastuse taseme puhul, samas muidugi sõltub palju lahingu eripärast, meeste väljaõppest, jne ... Kokkuvõttes ei julge midagi muud väita kui et mõlemad pooled blufivad aga tõenäoliselt on vene poole kaotused suuremad. Lõppude lõpuks on suures plaanis ainsaks näitajaks Ukraina saatus, kas läheb Vene uue impeeriumi koosseisu või astub Euroopa Liitu. Peale viimase aasta sündmusi pole neutraalseks jäämine võimalik. Tegeliku ohvrite arvu saame teada alles peale sõja lõppu kusjuures selle numbriga pole niikuinii miskit peale hakata, kui siis vahest Haagi kohtus Putini süüdimõistmisel

letti visata.

Debaltsevo Järelkajad

Taandumine Debaltsevost

  Arvasin, et eelmise postitusega lõpetan selle teema aga täna on piisavalt palju uut infi laekunud, nõudmaks veel üht lugu. Esiteks tundub, et kogu Debaltsevo lahing ei läinudki nii hullusti kui algul paistis. Ukraina kindralstaabi viimastel andmetel (millesse muidugi tuleb kerge skepsisega suhtuda) olevat olnud tegu organiseeritud plaanipärase taganemisega, lausa üle 90% vägedest pääsenud, surma sai 14, haavata sai 172, vangi langes üle 90 ja kadunuks jäi 82 sõjaväelast. ise võeti paarkümmend vangi. Sellele vastukaaluks separatistide avaldus 3000 - 3500 Ukraina langenust ja 300 vangist.

 

  Usaldada ei maksa kumbagi numbrit aga esimene järeldus, mis saab teha on see, et Debaltsevos polnud kunagi 8000 Ukraina sõjaväelast. Ilmselt oli nii suur number välja käidud osalt propaganda eesmärgil, et hirmutada vastaseid. Pealegi oli enamasti tegu vaid osaliselt komplekteeritud sõjaväeosadega, mille arvukus jäi teoreetilisele tunduvalt alla.

 

  Eks Ukraina proovib teha nii head nägu kui võimalik aga nagu eelmises postituses mainisin oli ilmselgelt tegu tõsise lüüasaamisega. Täna alles lahkus Ukraina vägede ülemus piirkonnast viimaste hulgas. Tarani nimelise polkovniku auaste kinnitab samuti, et väekoondis pidi Debaltsevos oluliselt väiksem olema. Ukrainlased väidavad, et pidid Debaltsevo maha jätma seoses laskemoona ja tehnika puudusega, separatistid jällegi andsid teada, et said sõjasaagiks vagunite kaupa lahingumoona. Jällegi ei maksa kumbagi poolt uskuda, tõde kusagil vahepeal.

 

  Kogu selle jama peale leian, et Venemaa tuleks ÜRO'st välja visata, pretsedent on olemas kui sama tehti Nõuk Liiduga Soome ründamise eest Talvesõja ajal. Muidugi saan aru, et tänapäeval see läbi ei lähe. Venemaa hakkab järjest enam sarnanema XXL ehk ekstra suures mõõdus Põhja Koreaga, eriti kui kuulata avaldusi, mis viimasel ajal Vene poliitikute suust tulevad. Muidu võiks tüübid mättasse lüüa aga raiskadel on tuumarelvad ja seetõttu käitutakse viisakalt.

 

  Eile lugesin ka Inglaste kaitseministri sõnavõttu Venemaa võimalike kavatsuste kohta Baltikumi suunal. Muidu oleks see ilmselt uudistemürasse kadunud aga tänu ajastusele ja konkreetsele persoonile hüppas selgelt esile. Tegelikult pole ju tegu mingi saladusega, kõik teavad, et Venemaa tahaks Baltikumi vallutada. Sama moodi ka Poolat ja Soomet, lisaks põhjanaba ja isegi Kuud kui mõndasid poliitikuid kuulata. Paraku õnneks on soov üks asi ja tegelikkus teine. Nii et mina isiklikult ei võtaks toda väljaütlemist eriliselt alarmeerivana.

Optimistlik versioon Debaltsevost.

    Selle analüüsi koos rindejoone pildiga kopeerisin Igor Taro FB postitusest, loodetavasti ta ei pahanda, et ka siin jagan. Mulle isiklikult tundub pikalt liiga roosiline pilt sündmustest, aga loomulikult pole miskit selle vastu kui tõepoolest peaks tõsi olema. Samas on oluline teada tegelikku tõde isegi kui see valus ja kole on, muidu pole võimalik vigadest õppida, et teine kord paremini teha.

Igor Taro :

 

 

 

 

 

 

 

  

UKRAINA PÄEVIK 18.02: Ukraina on suurema osa oma väegrupeeringust Debaltseve platsdarmilt välja viinud. Päeval teatas Porošenko, et 80% üksustest on väljas ning... seda oli mõnevõrra üle 2000 võitleja, koos tehnika ja varustusega. Tähendab, et Ukraina armee arvukus platsdarmil oli kõvasti ülehinnatud.

 

Suurim vahe Illvaiski juhtumiga on see, et ümberpaigutamine on käinud organiseeritult ning Ukraina armeel õnnestus luua selleks ka koridor. Suvises juhtumis oli asi nii, et Putin lubas koridori ja siis hakati sealtkaudu väljuvaid ukrainlaste üsksusi halastamatult hävitama. Nüüd on üksused ise välja tulnud koos suurema osa tehnika ja varustusega. Ja ei mingit kapituleerumist.
 

Nagu ma eile kirjutasin, ei julge Ukraina tõenäoliselt vastupealetungi Debaltsevet piiravate venelaste tiibamiseks korraldada, kuna piiri taga ootab kümneid tuhandeid vene sõjaväelasi käsku alustada Ukrainasse sissetungi. Ka need, kes Debaltseves sõdisid, olidki suures osas vene sõjaväelased. Praeguseks on paljudel isegi vormitunnused peal olnud, mõne vangi või hukkunu vormilt on neid hulgi maha lõigatud.
 

Debaltseve operatsiooni algne strateegiline eesmärk oli jagada pooleks okupeeritud ala, et Donetski ja Luganksi "rahvavabariigid" üksteisest eraldada. Suvel sai Ukraina armee sellega hakkama ning oluline transpordisõlm jäi pooleks aastaks nende kätte. Hiljem oli platsdarmi hoidmisel mõtet, et alustada pealetungi näiteks Horlivka peale, mis on Donetski vabastamise eeltingimuseks. Tundub, et praeguseks on need eesmärgid lükkunud kaugemasse tulevikku ning Debaltseve hoidmisel polnud enam sellist tähendust, nagu varem. Riskid kaalusid võimaliku kasu üle. Nagu juba ennist mainitud, suunasid vene terroristid kogu oma jõupingutuse Debaltseve platsdarmi ümberpiiramisele. Tegelikult alustati sellel lõigul tõsiseid pealetunge jaanuari teisel poolel. Vaatame kalendrit - praegu on veebruari keskpaik. See tähendab, et kogu selle aja, mil Ukraina armee platsdarmi hoidis, oli see vene üksuste jaoks üks paras hakklihamasin. Üheski lõigus ei suutnud nad lõpuni kaitset läbi murda ning otsustavadks sai varustusteede ohtu sattumine umbes nädala eest, kui venelased jõudsid Logvinove asulasse. Venelaste nõue oli kapituleerumine, valge lipp ning ülestõstetud kätega ukraina üksuste allaandmine. Seda ei juhtunud.
 

Vastupidi, praeguse seisuga on Ukraina armee suutnud säilitada enamiku sealsete üksuste lahinguvõime ja ka tehnika ja see on edasise asjade käigu suhtes oluline. Üpris kõnekas on ka see, et "NATO leegionid", keda Putin Debaltseves nägi, osutusid kolm korda väiksemaks väekontingendiks, kui meedias on spekuleeritud. Venemaa poolt juhtis kogu operatsiooni kaadrisõjaväelane kindral Lentsov, tema nimi on korduvalt läbi käinud ja ta on jäänud vene propagandistide kaamerate ette. Debaltseves toimunu oli selge Minsk-2 kokkulepete rikkumine Venemaa poolt, vene sõjaväelaste osalusel ja pole ette näha, et nad neid kokkuleppeid edasi kavatsevad täita. Ukraina armeel on võrdlemisi lihtsam kaitsta uut rindejoont, mis ei tungi sügava kiiluna vastase positsioonide sisse. Seega muutub venelaste edasiliikumine Ukraina territooriumil järjest raskemaks.

 

Miinipildujatuld oli nii Širokino kandis Mariupoli lähistel kui ka põhjarindel Luganski lähistel. Relvarahu on järjekordne müüt. Esmakordselt tegi Ukraina president täna ettepaneku rakendada kriisipiirkonnas ÜRO rahuvalvajaid, esimest korda kõlas see mõte soomlaste suu läbi umbes aasta tagasi. Porošenko nägemuses võiks see olla EL-i politseimissioon. Sel juhul peaks missioon katma nii kriisipiirkonda kui ka võtma kontrolli alla Vene-Ukraina piiri ja Venemaal ei tohiks konflikti osapoolena olla rahuvalvajate üle mingit võimu. Paraku on see ilmselt naiivne lootust, et ÜRO Julgeolekunõukogu suudab sellest osas üksmeelt leida, sest Venemaa saab seda ettepanekut vetostada. Piirikontroll pole nende huvides, nagu ka pingete langemine Ida-Ukrainas. Putini eesmärk on selline Ukraina, kus iga oblast saaks takistada kogu riigi tüürimist Lääne elukorralduse ja väärtuste suunas. Venemaa nõuab Ukrainale põhiseaduse reformi, mis annaks piirkondadele sellised laiad volitused. Endal neil pole isegi oblastite kubernerid enam üle 10 aasta valitavad, vaid määratakse ühe mehe suva järgi.

Debaltsovo lõppmäng

OK Vladimir, ära mängi lolli, me teame et see oled sina

12:00  GMT  18 Feb     Debaltsevo on langenud. Lahingu käigus ilmselt siiski piirati ümber mitmed väeosad, millest nii mõnelgi läks õige haprasti. Tüüpiliselt mõlemad pooled hämavad, ja Ukrainlaste kaotusteks (surnute ja vangilangenutena) nimetatakse numbrit 20% ning 80% vahel. Tõde ilmselt kusagil vahepeal aga isegi 20% 8000'st mehest on ju 1600. Ainuüksi 128'st Mukatsevo territoriaalüksusest olevat esialgseil andmetel 2000-st mehest vaid 100 - 150 välja pääsenud (hilisemail andmetel küll rohkem).

 

    Ei saa üle ega ümber faktist, et Ukraina jaoks oli tegu lüüasaamisega. Ametliku versiooni kohaselt "planeeritud taganemise" vastu räägib ilmekalt samas teadaandes lisatud info, et sõdurid hävitavad tehnikat, mida ei suuda kaasa võtta.

 

    Positiivse külje pealt paistab momendil siiski, et suurem hulk 8000 mehelisest väeüksusest suutis suurte kaotuste hinnaga välja murda. Sisse jäid ikkagi nõrgemad regulaarüksused mis on ka mõistetav, sest vabatahtlikel pole separatistide käes armu loota. Parem surm relv käes kui kuul kuklasse käed okastraadiga seljataha seotult.

 

14:00  GMT  18 Feb     Kuuldavasti võttis Ukraina pool lõpuks kasutusele suurtükiväe tankigruppide vastu, mis taganevaid/põgenevaid üksusi ründasid. Eeldatavasti oli Debaltsevo lahingu näol tegu suurimate kaotustega lahinguga selles sõjas. Ega vene poolgi lihtsalt pääsenud, aga võitjate langenute kohta puuduvad kindlad andmed.

 

    Venelased ise olevat äärmiselt nördinud asjaolust, et kuna ametlikku sõda pole, siis mingit pensioni lähedased ei saa, ning sõjaväelisi matuseid pole. Ametlikult hukkuvad vene sõjaväelased sadade kaupa Rostovi oblastis liiklusõnnetuste ja muude äparduste läbi.

 

    Nüüd on tähtis, et rindejoon saadaks pidama ja vägedele võimaldataks mingitki puhkust. Ukrainal hädasti vaja täiendada relvastust raske tehnika ja välja õpetatud sõjaväelastega. Debaltsevo lüüasaamine võib USA võimaliku relvaabi koha pealt nii positiivselt kui negatiivselt mõjuda.

 

    Selge, et Ukraina ilma korraliku tankitõrje ja suurtükiväe vastase varustuseta jääb hätta. Samas kas saab usaldada kõrgtehnoloogilist relvastust armeele, mis korraliku väljaõppeta ning suht madala moraaliga momendil. Varustus võib lihtsalt vastaste kätte langeda. Ainüksi seetõttu on selge, et kui ka saadakse relvaabi ei hakka see mõjuma enne suve, ehk ajaks kui võib juba lootusetult hilja olla.

 

    Kokkuvõttes on seis õige nutune vaatamata faktile, et täielikku katastroofi Debaltsevos on vist õnnestunud vältida. Aga eks seegi selgub alles hiljem. Minu info tugineb Ukraina poole numbritele, kusjuures kõige usutavam tundub jällegi Semtchenko jutt. Too mees paistab kõige asjalikum lahinguvälja komandöride pundist. Olles ka parlamendi liikmeks Kiievis saab ta loodetavasti avaldada mingit mõju kõrgemale juhtkonnale.

 

20:16  GMT  18 Feb

    Poroshenko teatas pressikonverentsil, et praeguseks on Debaltsevost pääsenud 2475 sõjaväelast ja 200 ühikut tehnikat. Olulisem oleks teada palju sisse jäi vangide ja langenutena, tehnika pole tähtis, seda saab alati asendada. Need ametlikud andmed aga on momendil naeruväärsed, jutt 6 langenust, Semtshenko ütles, et seoses sõjaolukorraga ei saa midagi muud öelda kui, et langenuid on väga palju. Vähemalt saadeti väljapääsenud puhkusele ja momendil kindlustatakse uut rindejoont, millest olin 6 tunni eest kirjutanud. Vaatab mis homne päev toob.

 

 

Debaltsevo = Ilovaisk ruudus ?

14:00 GMT 17 Feb
   Mis ma kirjutasin paari päeva eest, et Minski lepped pole väärt seda paberit millele trükitud. Eriti muidugi olukorras, kus vaid üks pool lepitust kinni üritab pidada.

 

  Ukraina vägede olukord on täna hommikuks Debaltsevo all ja juba ka linnas endas õige räbalaks muutunud. Varem suudeti venelasi suurtükitulega vaos hoida aga Minski kokkulepet tuimalt jälgides on Debaltsevo langemine päevade kui mitte tundide küsimus. Paraku on karta, et enam ei aitaks ka suurtükiväe toetus, sest vaenlane on mitmes kohas linna sisse murdnud.

 

  Kuna pole loota, et Vene pool kokkuleppest kinni peab jääb Ukrainal üle kas taganeda Debaltsevost raskete kaotustega või kuulutada välja üldmobilisatsioon ja sellega kaasnev sõjaseisukord. Samas vaevalt suudab see Debaltsevot enam päästa.

 

  Mobilisatsiooni ja sõjaseisukorraga on keeruline situatsioon. Positiivse poole pealt võimaldaks sõjaväe koosseisu oluliselt suurendada ja tõenäoliselt ka lääne või vähemalt USA sõjalist abi saada. Separatistide peatamiseks ja tagasipeksmiseks oleks sellest küll. Paraku on juba praegu põhijõuks mässajate poolel vene regulaarväed, kelle vastu Ukraina hammas ei hakka ka piiratud sõjalise abi korral.

 

  Suureks ohuks oleks Venemaa ametlik sõtta astumine, mis tooks ilmselt kaasa suure osa kui mitte kogu Ukraina ja Moldaavia vallutamise, enne kui lääs jõuab jõuliselt reageerida. Sõda sarnaneks ilmselt suurel määral Teise maailmasõja Saksamaa kampaaniaga Poola vastu mis sisuliselt nädalaga läbi oli. Peale seda ei jää NATO'l üle muud kui tõdeda, et artikkel 5 Ukraina kohta ei kehti.

 

  Ainsaks küsimärgiks jääb, kas Putini jaoks kaalub Ukraina vallutamisega kaasnev "au" kõik negatiivsed kaasmõjud üles. Inimkaotustest pole mõtet rääkida, see pole Kremlile kunagi korda läinud. Läänega niigi sitas seisus suhted sisuliselt katkeks pikaks ajaks. Venemaa peaks arvestama enda väljalülitamisega rahvusvahelisest finantssüsteemist. Kokkuvõttes tekiks uus NL kuid väiksemates piirides ja ilma internatsionaalse ideoloogiata, mis kujuneks suurimaks probleemiks. Valgevene ja Kasashtan järgneks peagi Ukrainale, esimene Krimmi stsenaariumi kuid teine veidi tõrksamalt. Samas kui kommunismi idee järgijaid lollikesi võis leida igalt poolt maailmast siis õigeusu kastmes vene shovinismi saavad juba definitsiooni järgi vaid venelased toetada.

 

  Nii palju kui Venemaa ka tahta võib, ei suuda ta kunagi saavutada kunagise NL mõju ja võimsust. Venelaste hulk maailmas on lihtsalt liiga väike ja aina väiksemaks jääb. Kremli käitumine sarnaneb narkomaanist röövli tegutsemisele, kes pommiga ja püstol käes on supermarketis vange võtnud ning märatseb. Politsei on koha ümber piiranud ja paremini relvastatud aga peab ettevaatlikult tegutsema, et narkar närvi ei läheks ja kedagi maha ei laseks. Olukorda proovitakse lahendada läbirääkimistega kuid oma palju võimsamat tulejõudu ei julgeta kasutada kartes pantvangidele või kõrvalseisjaile viga teha. Relvi kasutatakse alles möödapääsmatus olukorras, seda teab pätt ja kasutab enda huvides osavalt manipuleerides ära. Kõrvaltvaatajale on selge, et lõpuks narkar kas võetakse kinni või lastakse maha nagu alati, aga enne võib ta palju paha teha kõige hullema variandina end koos pantvangidega õhku lasta. Pätt ise ei saa aru. et on tegelikult kaotanud algusest peale, muidu poleks ju kogu avantüüri ette võtnud.

 

17:15 GMT 17 Feb
  Olukord on läinud katastroofiliseks kiiremini kui oskasin aimata. Kui juba UNIAN andmeil on enamus Debaltsevost venelaste käes ja väljapääsu teid kontrollivad mässulised, siis ilmselt on tegelik olukord hullem. Kahjuks tuleb tunnistada, et kui imet ei juhtu kordub Ilovaiski tapatalg suuremas plaanis. Mida kurat küll Ukraina väejuhatus molutab, ammu oli selge, et Minski lepped jämedalt rikutud. Nüüd toovad nad mitmed oma võitlusvõimelisemad üksused totra näitliku lepingust kinnipidamise ohvriks. Võib vaid ette kujutada kui laastav on sellise käitumise mõju moraalile.

 

  Kui Ukraina väejuhatus end viivitamatult kokku ei võta, ei imestaks kui pätikari varsti kalashnikove täristades Krestsatikul marsib. Momendil ei aita miski lääne abi, ei humanitaarne ega sõjaline. Ukrainlastel on vaja julgelt kasutada enda raskekahuriväge ja võimalusel õhuväge, et separatistid peatuma sundida. Praegu pole aeg muretseda Minski lepingu punktide pärast, võitjale ei tähenda need niikuinii midagi. Loodan, et eksin aga Debaltsevos võidakse otsustada kogu Ukraina ja pikemas perspektiivis osa Ida-Euroopa saatus.

 

18:30 GMT 17 Feb   Vaid veidi peale eelnevat postitust ilmus Semen Semtchenko teadaanne internetis, mis kinnitas minu hinnangut olukorrale:

 

    Ситуация в районе Дебальцево очень сильно осложнилась за последние часы. То что можно было сделать вчера - уже нельзя сделать сегодня. Дальнейшее промедление с решительными действиями может стоить очень дорого. Просто статично удерживая позиции мы не добьемся своих целей и наоборот можем прийти к катастрофе. Я не могу по ряду причин, прежде всего военного характера, выводить на всеобщее обсуждение реальное состояние дел. Я не хочу вести информационную войну с Генштабом и дока...зывать кто дезинформирует общество и Главнокомандующего, сейчас не время для этого, время объединить усилия.

    Я как командир батальона, народный депутат, первый заместитель головы комитета Верховной Рады по вопросам национальной безопасности и обороны настаиваю на решительных действиях по деблокированию сил АТО в районе Дебальцево и выравниванию линии фронта. Необходимо сохранить костяк армии, а территории мы всегда сможем вернуть. Силы АТО, Нацгвардия, ВСУ, батальон Донбасс до конца готовы выполнить свой долг. Обращаемся к Верховному Главнокомандующему с просьбой принятия немедленного решения, нанесения МОЩНОГО ВСТРЕЧНОГО УДАРА по российско-террористическим войскам, выводу блокированных частей и выравнивании линии фронта. Главное - сохранить костяк боеспособных частей. Мы готовы выполнить любой приказ. Мы не допустим никакой паники, но настало время действовать.

    Слава Украине!

 

  Kui vaid Ukraina kindralstaabil oleks julgust ja ettevõtlikkust oleks äkki võimalik katastroof hoopis võiduks pöörata, sest paljudes ülejäänud piirkondades on separatistide jõud väga nõrgad. Suhteliselt väikeste jõududega saaks saavutada suurt edu kui Semtchenkot uskuda:

 

    По оперативным данным разведки "Донбасса" сейчас Кировск,Первомайск и Стаханов защищает всего 750 человек,половина из которых являются дежурными на блокпостах. Из вооружения минометы и 4 града.

    Три часа назад назад через Ломовотку, Вергулевку направлено 12-15 танков, на Троицкое и Санжарово пошло 5 танков, 6 Камазов снарядов и 3 Камаза пехоты (но это последний набор из ЛНР)

    Все последние резервы террористов брошены под Дебальцево.

 

   Karta, et seekord pole hommik õhtust targem ja homme võib kuulda eriti halbu uudiseid, sest kahjuks pole mul suurt usku Ukraina ülemjuhatusse. Optimistliku noodiga lõpetades võib siiski tõdeda, et varem või hiljem tõmmatakse suured pätid võlla ja pikas perspektiivis on Kreml omadega sügavalt sita sees. Hiina vaatab möllu pealt, kiikab Siberi poole ja hõõrub rahulolevalt käsi.

 

   Mõnitamisena tundub ÜRO julgeolekunõukogu otsus tulevahetuse lõpetamise kohta, mis ühel häälel  vastu võeti. Koosolekut juhatas muideks Hiina esindaja :P 

 

Kuradi Külm

Veebruar on meil tagasihoidlikult öeldes jahe olnud. Plussi poole peale pole temperatuur kordagi kaldunud. Esmaspäeval käisime külma ilmaga suuskamas nagu võis üleeelmisest postitusest lugeda. Reede, kolmeteistkümnenda olin töölt sama mõttega vabaks võtnud, sest pisemal lapsel koolist vaba päev. Ilmaennustus oli külmapoolne ja seoses sellega hüppasid kõik sõbrad tuttavad alt ära, kes tavaliselt kaasa tulevad. Sõitsime Kikiga kahekesi.

 

Hommikul mökutasime tavalisest kauem, kolmveerand kaheksa saime minema. Väga ei kahetsenud, sest varahommik oleks niikuinii kõige külmem aeg. Liiklus oli hõre ja parkimisplats suht tühi, mäel ei paistnud ka palju rahvast olevat. Kohvikus oli tükk tegu, et suusasaapaid jalga ajada, plastik külmaga nii jäigaks tõmmanud. Mägi sile ning kõva kinnitambitud külma ilma lumega kaetud, lust sõita.

 

Paraku hakkas -20C lapsele peagi mõjuma, muidu polnud viga aga näpud külmetasid plikal. Totuke oli õhemad kindad kaasa võtnud. Mina tundsin end täitsa soojalt, ainult habe läks jäässe nagu tavaliselt kui külma alla -10C. Käisime tavalisest tihemini kohvikus vastavalt maitsele kakaod ja kohvi mekkimas ja näppe soendamas. Lõuna ajal lasin pizzatüki kõrvale jaheda õlle hinge alla. Konjakit sai külmarohuks tõstukitoolil mekkida, nüüd olin targem ja hoidsin plaskusuud vuntsist eemal. et kinni ei külmuks nagu eelmine kord.

 

Suusatasime kuueni, siis otsustasime kodinad kokku korjata. Esiteks läks ilm päikese loojudes veel külmemaks ja teiseks tegid lumetraktorid mäe liiga siledaks ning pehmeks. Sihukese ilmaga oli traktori taga rehitsetud lumi nagu tuhk oma 5 sendi paksuse kihina. Kiirelt sõites ei pakkunud pöördes piisavalt tuge, väga imelik tunne oli. Lisaks kavas ka järgmisel päeval peale lõunat koos sõbraga mäele minna, sest ilmaennustus lubas normaalset -10C temperatuuri.

 

Ennustus pani muidugi puusse, tegelikkuses osutus järgmine päev, ehk laupäev kõige külmemaks sel talvel. Kaalusime tükk aega aga lõpuks leidsime, et -20C ja 40 km/h tuulega pole mõtet mäele minna, ilmaasjata enda piinamine. Täna ehk pühapäeva hommikul oli tuulefaktoriga Torontos -40C, selleks ajaks kui ekraanipildi maha kopeerisin -38C peale tõusnud. Isegi koer, kes entusiastlikult õue tormas tegi ahvikiirusel oma toimetused ja jooksis tagasi tuppa.

 

Muudest uudistest seda, et pliidi ahjuosa andis otsad. Kaasa oli selle isepuhastamisrezhiimi peale lülitanud, mis kõik sodi ära põletab aga pliit kukkus piiksuma ja saatis miski veakoodi. Tegu olevat ukselukustusmehhanismi rikkega. Selleks ajaks kui koju jõudsin oli naine juba kruvikeerajaga ise pliidi kallal askeldamas. Viskasin ka pilgu peale, tundub et suurem ettevõtmine, sest tegemaks kindlaks mis täpselt viga, tuleb pliit välja sikutada ja tagakaanel asuvat elektriskeemi uurida. Tagavara jupid maksavad vingelt (lüliti ise $124), ei taha enne tellida kui täitsa kindel mis viga, sest tagasi neid ei võeta kui ise parandad. Õnneks pliidipealne osa funksib nii, et nälga päris ei jää.

 

Rahvusvaheliselt areenilt tundub, et vaherahu Ukrainas vaevu peab. Ehkki aeg-ajalt pommitatakse Ukraina positsioone pole seni suuremaks tulevahetuseks läinud. Aga nagu mainisin eelnevas postituses ei usu selle vaherahu pikemasse kestmisse kohe üldse mitte.

Minsk II - mõttetu zhest

Logvinovo tagasivõtmine hommikul (Semen Semtshenko)

Visates pilgu peale kokkuleppele, mis Minskis sõlmiti jääb minul isiklikult küll mulje, et need puud oleks võinud kasvama jätta, mis selle paberitüki pärast maha võeti. Ma olen nii pessimistlik neljal põhjusel. Esiteks muidugi fakt, et leppele ei kirjutanud alla mitte riigipead vaid neid esindavad klounid. Teiseks kogu konflikti eelnev ajalugu ja spetsiifiliselt vene suhtumine igasugu lepingutesse. Kolmandaks lepingu tekst, mis kohati äärmiselt ebamäärane jättes võimaluse igal osapoolel seda isemoodi tõlgendada. Neljandaks ja kõige tähtsamaks pean aga seda, et Venemaa ei ole saavutanud oma eesmärki, milleks on Ukraina allutamine või vähemalt venemeelse rezhiimi kehtestamine Kiievis.

 

Allkirjastamisest pole möödas rohkem kui pool päeva ja juba võib lugeda avaldusi osalistelt mis väga kahtlevad või lausa küünilised. USA rõhutas, et seoses Venemaa eelneva käitumisega on nad väga skeptilised ja soovivad näha konkreetseid samme mitte paberitükki. Lisades, et valmistavad ette uusi sanktsioone ning seadust Ukrainale relvaabi andmise kohta. Ligi tuhandemeheline üksus saadetakse Lvovi piirkonda Ukraina eriüksusi välja õpetama. Euroopa liidu poolt teatasid nii Merkel kui Hollande, et kui Venemaa ei täida kõiki kokkuleppe punkte tulevad uued sanktsioonid. Nii kiirelt peale kokkuleppe sõlmimist vaoshoitud eurooplaste poolt taolise tooni kasutamine tundub pahaendeline. Venemaa teatas küüniliselt irvitades, et soovib näha kohe välismaiste lääne palgasõdurite lahkumist. Samuti süüdistas Putin Ukraina võime, et need keelduvad "Rahvavabariikide" esindajatega kohtumast. Poroshenko Ukraina poolt mainis, et autonoomiast pole juttugi. Kõik tunnustasid Ukraina territoriaalset terviklikkust, paraku on igaühel ise arusaamine territooriumist :)

 

Lisaks muidugi ei saa jätta märkimata, et momendil käivad ägedad lahingud nii Debaltsevo kui ka Mariupoli kandis. Mõlemad pooled kannavad kaotusi ehkki esialgsed teated näitavad mõningast edu Ukraina poolel. Mariupoli juures suruti rindejoon 20 km tagasi Venemaa poole ja Debaltsevo juures murti uuesti lahti põhimaantee, mida mööda käib tolle piirkonna varustamine. Separatistid aga on toibunud ja alustasid vasturünnakut, mis momendil tõrjutud. Milline seis homme või pühapäevaks on raske ennustada. Samuti oli kuulda, et Venemaalt ületas piiri öösel uus suur soomuskolonn, nii palju siis lepetest kinnipidamisest. 

 

Kas on üldse mõtet minna kokkuleppe punktide juurde aga astun siiski kiirelt neist üle.

 

1. Laupäeva kesköö vaherahu. See punkt on tahtmise korral kõige lihtsamini saavutatav.

 

2. Mõlema poole raskerelvade tagasitõmbamine rindejoonelt laskeulatusest välja algusega relvarahu teisel päeval, lõpetatud hiljemalt kahe nädalaga, kontrollib OSCE. Jällegi saavutatav aga kahtlen kas isegi selle alustamiseni jõutakse.

 

3. Eelnevat kontrollib OSCE. Noh tegi seda ka enne aga nad ei suuda muud teha kui raporteerida rikkumistest.

 

4. Kohalike valimiste korraldamine. Suht tähtsusetu, sest vaatamata OSCE kontrollile on tulemused ette teada taolises hirmu, terrori ja võltsimise õhkkonnas.

 

5. Amnestia konfliktis osalenutele. Ebaselge, mis selle all mõeldakse, kas ka sõjakuritegudega seotute amnesteerimine, sellisel juhul oleks tegu ennekuulmatu küünilisusega.

 

6. Kõigi vangide vastastikune vabastamine. Kirjas juba eelmises leppes, mis kunagi täies ulatuses ei toiminud.

 

7. Humanitaarabi segamatu saatmine rahvusvahelise kontrolli all. Sõltub kuidas sõna "humanitaar" tõlgendada, vene poolt on pidevalt tulnud, enamasti sisaldades relvastust, laskemoona ja kõrilõikajaid.

 

8. Sotsiaalsete ja majanduslike sidemete taastamine Donbassiga. Sisuliselt tahavad Kiievilt ja läänelt pappi saada, sest Venemaa pole seda enda raskuste tõttu võimeline pakkuma.

 

9. Ukraina kontroll piiri üle aga alles aasta lõpuks. Täiesti mõttetu, sest selleks ajaks on niinimetatud rahvavabariigid pungil tanke, laskemoona ja vene sõjaväelaste näol uusi "Novorossia" kodanikke täis tuubitud.

 

10. Võõraste sõjavägede väljaviimine ja illegaalsete relvagrupeeringute laialisaatmine. Jälle mõttetu, sest vene sõjaväelased lihtsalt võetakse kohalikeks kodanikeks ja neist moodustatakse kohalik "legaalne" sõjavägi.

 

11. Konstitutsiooniline reform ja Ukraina uue konstitutsiooni vastuvõtmine 2015 lõpuks. See on nii ebamäärane, et ei vääri kommenteerimist.

 

Nagu näha on tegu täiesti sisutühja ja mõttetu paberiga, eks seepärast Putin muigas kui kohtumiselt lahkus, ta ju ei pidanud isegi allkirja panema. Ukraina saab ehk paar päeva hingetõmbe aega. On selge, et niipea kui vaherahu ametlikult kokku kukub, puhkeb suht kiiresti tõeline sõda seekord juba Venemaa ja Ukraina vahel. Kreml ei saa kaua viivitada, tegutseda tuleb enne kui USA relvaabi kohale jõuab ja tõsised sanktsioonid mõjuma hakkavad. Samas on Putinil vaja veidi aega, et lahinguvalmis väed piirile tuua.

 

Vaatame, mis aeg toob ja loodame, et ma eksin.

Ukraina Kreeka vastu :P

Mul tuli täna suurepärane kui mitte lausa geniaalne idee kuidas paljud maailma vaevavad poliitilised, majanduslikud ja sõjalised kriisid lahendada ühe lihtsa tehinguga. Miks mitte pakkuda välja vahetuskaup Kreeka Ukraina vastu. Ühesõnaga, et Võtaks Ukraina Euroopa Liitu ja viskaks Kreeka sealt välja. Kõik saaksid enam vähem mida tahavad. 

Ukrainlased saaksid Euroopasse ja Vene võimu alt välja. Venemaa saaks sõbraliku liitlase ja võimaliku platsdarmi Vahemeres oma ekspansionistlikele kavadele, mis kaalub pikalt üles Krimmi. Kreeka saaks lahti võlakoormast ja lahkuks Euroopa ning eriti Saksamaa hegemoonia alt, mida nad nii väga soovivad, lisaks finantsabi Venemaalt, mida mõlemalt poolelt vihjatud. Euroopa kirjutaks küll korstnasse need 320 miljardit aga vähemalt oleks asi ühel pool. Samas Euroopa poliitiline ühtsus kindlasti suureneb mitte ei vähele Kreeka lahkumise korral. Lisaks saaks Euroopa Ukraina mustmulla tsooni näol enda kätte tohutu potensiaalse põllumaajndusliku perspektiivi, mis peagi võib äärmiselt hinda minna.

USA, NATO ja lääne piiririigid kaasa arvatud Baltikum võidaksid aega valmistumaks Venemaa ohjeldamiseks, Kreeka kaotusest tulenev strateegiline olukord oleks võimalik tasakaalustada Türgi tugevama toetamisega. Dardanellid oleks blokeeritud mõlemale sõjalisele blokile vähendades konflikti ohtu kuna ühel kaldal Türgi teisel Kreeka.

Ma ei tea kas jõuan homme hommikuks Minskisse kohale :) Samas võiks ka helistada Putinile aga too mühkam ei pruugi toru tõsta, ma saan aru kah, tüüp momendil magab end välja. Need presidendid ja peaministrid on üldse selline rahvas, kes ei kipu head iseed kuulda võtmast, no eks kadedusest, et keegi teine selle peale enne tuli. Kahju küll aga kuna pole lootust, et ma saaks oma ettepanekuid esitada siis pange tähele, et Minski kohtumine kukub läbi. Süüdistagu ainult ennast, et ei võtnud mind kuulda :) 

Pilte härmatises suusamäelt

Talvemuinasjutt kuupaistel Blue Mountainil

Eile oli suht hea ehkki külm ilm. Muidugi vedas rool justkui iseenesest mäe poole. Seekord lapsed ei saanud kaasa tulla, aga mu eestlasest suusasõber ei suutnud ahvatlusele vastu panna. Võtsime mõlemad vaba päeva ja kimasime koos mäele.

Selline nägi välja loodus maantee ääres

Kurat teab kaua selle globaalse soojenemisega suusalõbusid saab nautida, võtame viimast seni kui saab. Pealegi on bens suht odav ja hooaja piletid tähendavad, et mida tihemini käia seda odavamaks kujuneb iga kord ;)

Suusamägi tõstukilt nähtuna

Härmatisega kaetud lehtpuumets

Juba tee peal avanesid sellised muinasjutulised vaated, et olin sunnitud auto kinni pidama ja oma moblaga aknast paar fotot klõpsama. Seekord oli tõepoolest kahju, et ei viitsinud kaasa korralikku fotokat kaasa võtta, moblapildid annavad vähemalt mingi mulje arktilise õhumassi alla jäänud härmatisega kaetud loodusest. Soovitan soojalt pilte klikkides suuremas formaadis vaadata.

Tõstuk mäe taustal

Muinasjutt üksikust lumelaudurist

Ilm oli ikka päris krõbedalt külm, hommikune -15C tõusis korraks päeval -12C peale et kohe uuesti tagasi alla langeda, hilisõhtuks juba ligi 20 külmakraadi peale. Korralikus suusariietuses selline temperatuur ei sega teps mitte, mul oli kogu aeg just paras ehk "lagom" nagu rootslased ütlevad. Ainult siis kui pilte tegin kippusid sõrmed jäätuma nii, et tõstukil üles sõites soendasin neid kinnaste sees rusikas hoides. Vunts ja habe muidugi läksid jäässe, seda nii külmast kui ka paarist kukkumisest kui lumetolm näkku lendas.

Mina ...

... ja suusasõber Aivar mäel

Tänu külmale ilmale oli rahvast minimaalselt, mägi tühi ja sile. Ideaalne sõidustiili lihvimiseks ja uute trikkide harjutamiseks. Rahulikult võis katsetada võtteid, mis tavalistes oludes minu oskuste juures rasked nagu näiteks eriliselt madalas asendis maksimaalse kiirusega sõit. Sellised trikid muidugi tõidki kaasa nii kukkumisi kui ka hädavaevu püstijäämisi ning kaasnevat mitteplaanitsetud akrobaatikat. Tükk aega pole suuskadel kihutamisest taolist kaifi saanud, no päris nii kaugele ma ei läheks et väidaks seda mis jalgpallurid seksi ja jalgpalli kohta. Suusanauding igatahes tikkus seksiga võrreldavasse kategooriasse ja seda sugugi mitte põhjusel, et ma seksist enam ei hooliks :P

Mägirattur ootab kannatamatult suve posti otsas 

Õhtul sain paar eriti vinget fotot, alles kodus märkasin, et ühel oli ka kuu peale jäänud. Kaasa kindlasti vesistab suud, et polnud oma fotokaga kaasas. Loodetavasti viitsin lähemail päevil ka paar filmilõiku üles riputada.

Veerand mõistust läinud :P

Täna juhtus jah sihuke asi, et tõmmati tarkusehammas välja. Õnneks on mul kolm veel suus nii et kolmveerand tarkust jäi ehk alles. Operatsioon ise kulges suht kiirelt ja valutult. Paar postitust tagasi kirjutasin, et hammas hakkas just enne suusatama minekut valutama. Järgmine päev läksin hambaarsti juurde, õnneks sain erakordselt kohe ette, sest lumetormi tõttu mitmed kliendid jäid tulemata. Arst viskas pilgu peale, tegi röntgeni pildi, ütles et põletik, kirjutas portsu antibiootikume välja, et nädalakese vastu peaks kuni järgmise visiidini. Vihjas, et proovib arstida aga võimalik et peab välja tõmbama.

 

Võtsin tablette kohusetundlikult, antibiootikume esimest korda vist kümne aasta jooksul. Hoidis hamba parasjagu talutavas vormis, pakitses aga ei valutanud ega seganud ka karates käimist. Täna läksin arsti juurde tagasi. Vaatas suhu, nokitses veidi oma metallorkidega ja teatas, et peab ikka välja tõmbama. No mis teha, sina spets, loodetavasti tead mis õige otsus. Ma enamasti usaldan asjatundjaid ja ei proovi end interneti tarkuste abil iseseisvalt arstida nagu mõned tavatsevad teha.

 

Sain sutsaka süsti, siis veel paar ja võttiski tangid kätte. Mul on ka hiljem hammast välja tõmmatud aga seni on siiski meeldejäävaim teismeliseeas toimunud purihamba eemaldamise protseduur. Arst oli pisikest kasvu naine, kes nägi pea tund aega vaeva, et hammast lõualuust välja murda. Vahepeal rippus lausa tangide küljes aga hammas keeldus kangekaelselt välja tulemast. Viimases hädas toksis miski peitliga hamba ümbert lõualuud killukaupa vähemaks. Poole protseduuri ajal sai tuimesti mõju otsa nii, et viimased paarkümmend minutit sain hea ettekujutuse mis tunne võis olla KGB piinakambris. Sarnasust lisas tõsiasi, et nõukogude noor ei tohtinud nõrkust välja näidata ja valu üle kurta :)

 

Vaimus valmistusin ka nüüd pikemaks operatsiooniks, olin ju enne kuulnud, et arst palus registratuuris minu tarvis kolm ühikut aega kinni panna. Tangid läksid ammuli suhu ja tundsin kui need hamba ümbert kinni võtsid. Veidi kangutamast ühes suunas, veidi teises suunas. Nats loksutamist ja veel veidi kangutamast. Korra hakkas juba korralikult tunda andma kui tohter vägevamalt sikutas. Nõjatus korraks seljatoe najale puhkama ja võttis marlitopsu, et verd puhastada nagu arvasin. Hammusta kinni andis teada, alles siis sain aru, et oligi tehtud. Mis mõttes, kokku läks vähem kui minut ja õige pisikese valuga - see oli tore üllatus.

 

Anti kaasa mõned marlinutsakud, et neid hiljem kodus vahetada ja soovitati vajadusel ka mõned valuvaigisti tabletid võtta kui tuimestus üle läheb. Praegu juba neli tundi möödas ja olemine täitsa normaalne, pakitsus tühjas hambaaugus suht tagasihoidlik, pole miskit rohtu vaja. Söömisega ainult oli probleem, isegi küpsist ebamugav näksida. Kaasa oli kallis ja tegi kaerahelbe putru mis maitses oivaline üle pika aja.

 

Päevakajalistest välispoliitilistest asjust tuleb ära märkida märguandmise Kreekale, et laene andeks ei anta. Euroopa keskpank enam Kreeka panga võlakirju ei tunnista. Vaatame, kas helleenid neelavad oma uhkuse alla ja elavad edasi kokkuhoiurezhiimis või visatakse nad suure pauguga Eurotsoonist välja.

 

Ukrainas käisid visiidil nii USA riigisekretär kui Saksa kantsler ja Prantsuse president. Esimene neist tegi avalduse, kus rõhutas rahumeelse lahenduse vajadust kuid vihjas varjatult, et kui Venemaa jätkab relvastuse ja meeste viimist Ukrainasse on lõpuks ka USA sunnitud seda tegema. Euroopa esindajad olla tulnud uue vana Minski rahuplaaniga, mis pidada kõigile vastuvõetav olema. 

 

Ma tõepoolest ei kujuta ette, et nad tõsimeeli loodavad Venemaalt järgiandmisi, võimalik et tegu lihtsalt visiidiga, millega proovitakse näidata, et tegime mis võimalik, rohkem diplomaatilisel teel ei saa. Viimasele vihjab nii Hollande ütlus, et diplomaatiat ei saa ainult ühepoolselt ja lõpmatuseni ajada ning ka Ukraina peaministri väide, et kaalumisele saab tulla vaid variant mis tunnistab Ukraina territoriaalset terviklikkust kaasa arvatud Krimm. Nende ütluste alusel ei näe mina küll mingit võimalust, et Moskvas homme läbimurre tuleks.

"Paleodieet" :P

Liha tagaplaanil, kapsad pannil, kartul ja sibul ootamas.

"Paleodieet" on jutumärkides, sest mul pole õrna aimugi ühegi dieedi kohta kuna olen alati söönud seda mille järgi isu tunnen ja kui palju just jaksan - nagu koopainimene kunagi. Igatahes minu ettekujutus ürginimese toidulauast paistab ilmekalt vasakpoolselt pildilt :)

 

Täna poes enam ei suutnud oma ihasid taltsutada ja krabasin letist korraliku kahekilose sealiha käntsaka.  Mõtlesin, et kuna kaasat pole kodus saan endale ise valmistada tõeliselt ebatervisliku koopainimese eine :) Kõigepealt muidugi kerge uinak nagu ürginimesele kohane jahilt saabudes.

 

Ärgates panin raudpanni tulele ja lõikusin lihatüki viiludeks. Pann muidugi ei vastanud vajalikule suurusele, liha pidin neli raksu praadima, enne kui kartuliteni jõudsin. Rasva oli igatahes piisavalt eraldunud, et jagus nii kartulite, kapsa, sibula kui porgandi jaoks. Ainus probleem, et ei kujutanud ette, palju soola vaja lisada. Tegutsesin ettevaatlikult, sest teatavasti saab alati juurde panna aga vähemaks võtta võimatu. Esimesed lihatükid olid magedad, järgmised said parajad.

 

Maitsesime praadimise käigus Kokoga kahepeale ja jäime paksult rahule. Liha pannil oli mõnusalt pehme ja mahlane. Kokkuvõttes tuli see "ühikatoidust" koopainimese dieet väga nämm. Isegi pirtsutajast pisem laps, kes alguses kohkunult teatas, et oma kogenematuses rikun panni ära lihast rääkimata, näksis hiljem veidi ja tunnistas, et suht söödav. Koko vingus pidevalt jalus ning sai ka paar pekisemat tükikest autasuks minu tingimusteta toetamise eest.

 

Lõpuks peale kahepoole tunnist köögi epopöad sain mahti maha istuda ja tardrikutäit nautima asuda. Rasvast nämmi aitas alla loputada kohalik gurmeeõlu. Paraku palju ei jaksanudki süüa, sest toiduvalmistamise käigus olin ju pidevalt maitsenud, kas ikka hea. Kokkuvõttes peab mainima, et ainsaks ebameeldivaks aspektiks kogu ürituse juures oli ajakulu. Kogu mu tavapärane vaba teisipäeva õhtu, mil kombeks arvuti taga sõda pidada, läks kõhuorjuse nahka vett vedama.

Lumesadu

Koko raputab lund koonult

Kaasa linnutoidulauda täitmas

Seekord läks ilmaennustus puusse nagu tavaliselt ainult et lubatud 5 asemel saime 20 senti lund. Ei tundu eriti hull kui võrrelda meetri või paariga, mis mõne aja eest USA-s maha sadas. Samas lõi kohaliku liikluse korralikult segi. Hommikul tööle sõites olid maanteed ikka veel lumekorra all, õnneks polnud jõutud soola puistata. Õnneks seetõttu, et kuiva lume peal palju ohutum sõita kui paksu soolaläga sees.

Kus mänguasi kadus !!!

Hehee, kätte sain !!!

Liiklus oli enneolematult hõre, hiljem raadios räägiti, et tervelt 40% inimestest polevat tööle sõitnud. Tundus kahtlaselt suur number aga meilgi oli kohal vaid kolmandik töötajaid, needki enamasti valged, sest tõmmumad soojamaa tüübid pole sihukeste oludega harjunud. Probleem tekkis mul alles parkimisplatsil, kus oleksin peaaegu kinni jäänud. Juhiust avades lükkasin sellega hange eest ära.

Tagasi kojusõit oli lust ja lillepidu, teed puhtad ja liiklust polnd ollagi. Esimese asjana jätsin auto tänavale, et sissesõidutee puhtaks rookida. Koer kuulis mu tulekut ja hädaldas toas. Ei tahtnud teda välja lasta, sest lume kühveldamise ajal ei jõua loomal silma peal hoida. Külma ilma lumi on kerge, paarikümne mindiga tee puhas. Auto pargitud lasin ka vinguva Koko õue, kutsal hirmsasti meeldib lumes möllata nagu piltidelt võib näha. Algul loopisin talle lumepalle, aga et elukas need järjest nahka pani hakkasin ta tervise pärast muretsema ja tõin mänguasja õue. Lumi oli nii sügav, et paar korda pidin ise üles otsima kui koer ei suutnud leida. Elukas rassis lumes hüpates ja joostes, ise paksult lumine. Punase "kondi" otsimiseks kadus vahepeal pea hange ära, ainult selg ja vänderdav sabajupats olid näha.

Kass kes kõndis omapäid

Tööl vaade aknast, postiauto ja Toronto veetorn

Kui kaasa koju jõudis riputas ta linnukestele seemneid juurde. Ei tea kas külma pärast, või on lihtsalt uudis priidest seemnetest levinud, aga viimasel ajal läheb seda kraami hunnikute viisi. Linnud nokivad üleval, oravad näksivad all maha pudenenud teri. Kassid käivad viimaseid luuramas, aga seni pole ühtki kätte saanud.