Aprillinali

Moblaga käest võetud video suusataja vaatenurga alt.

Minu aprillinali osutus äärmiselt sportlikuks. Kuna ilm oli ilus ja võimalik, et viimast korda sel aastal, võtsin vaba päeva ning kimasin mäele. Lapsed ei tulnud õppimise tõttu kaasa, tuttaval olid tööasjad, seega sõitsin üksi. Üksi minnes pole vaja millegi muu kui enda asjade pärast muretseda, mistõttu ärkamisest autosse istumiseni kulub vaid pool tunnikest, kaasaarvatud kohvitamine ja kiire netisurf.

Põldudel aprilli algul veel lumelaigud

Pagariärist krabasin sarvesaiad ja paar lehetainast taskut. Suusamäel ilusti üheksaks kohal, isegi tõstukid polnud veel käima hakanud. Tänu öistele miinuskraadidele oli lumepind jäine ja sõit kiire. Rahvast vähe nii, et nõlvadel lahtist lund eriti ei tekkinud, päris pikalt sai suure kiirusega pikkade pööretega kihutada. Üheteist paku hakkas päike mäge pehmemaks sulatama.

Mul oli kange tahtmine uuesti filmida enda suusatamist suusataja vaatevinklist kuna esimene katse, mille videolõiku võib eelmise postituse filmijupis näha, läks natuke aiataha. Esiteks oli põuetasku kile liiga kriibitud, et videol teravust oleks ja teiseks mahtus mobla vaid püstiasendis taskusse, mis tingis küljepeal videoesituse. Täna muidugi avastasin, et windowse moviemakeriga oleks selle ühe klikiga püsti saanud panna, aga siis oleks lahutusvõime väiksemaks jäänud. Mitte et see nii uduse video juures palju oleks tähendanud.

Seda mäge ma alla kimasin, pildil tundub väga lauge ;)

Otsustasin üritada uut videot võtta enne kui pind päris sulaks läheb. Selleks valisin kõige järsema ja vähemsõidetud nõlva, et efekti mõttes kiirust ikka piisavalt oleks. Proovisin mitut trikki kuhu moblat filmimise ajaks sokutada. Mul oli isegi läbipaistva aknaga veekindel GPS kotike kaasas aga seda ei saanud kuhugi kindlalt kinnitada. Mobla poolest saati põuetaskust välja jätmine tundus liiga riskantsena. Lõpuks otsustasin lihtsalt käes hoida ja vaadata mis saab. Mäe tipus võtsin kepid ühte kätte, mobla teise ja lugesin sissejuhatuse sõnad peale enne kui end mäest alla tõukasin.

Ilma keppideta ja parema käega moblaga manipuleerides täiskiirust ei julgenud võtta, kuid sujuvate pööretega sain siiski paraja hoo sisse nii et vahepeal sai õige järsus kaldes kantida. Pind oli õnneks ikka veel jääs, mis andis piisavalt pidamist teraskantidele. Mõnusat jää peal kihutamise raginat on videol selgelt kuulda, mõni ime - vahepeal oli käsi õige lähedal lumepinnale. Esimese käest filmimise kohta tuli üsna tõepärane video, nii umbes suusataja alla tuhisedes mäge näeb. Muidugi jäid ära veits ekstreemsemad momendid kui künkad õhku viskavad või saapakülg mäge kriibib, käsi kasutamata ja mobla pärast muretsedes ikka päris vabalt sõita ei saa.

Tukastan palginotil

Nüüd ongi paras aeg jõuluvanale kirjutada, et ta järgmiseks aastaks mulle Go-Pro kaamera

tooks ja ka drooni ei unustaks, mis piisava kiirusega suudaks järgi lennata ;) Kasutust juba meie peres leiab igasuguste kiiremat sorti sportidega tegelemisel nagu suusatamine, rattasõit, süstasõit, langevarjuhüpped, karate, ... Viimane oli naljaga pooleks, kahjuks ei saa kaamerat vabavõitluses otsaette panna, vastane võib kohe tükkideks lüüa.

Peale filmimist tegin õllepausi, kuna päikse käes nii soe panin Grolshi purgi taskusse ja läksin mäe otsa poolikust palgist pingile istuma. Kedagi teist polnud parasjagu nii et lasin end täies pikkuses  sirakile. Luristasin õlut lesisin ja vahtisin taevasse, kui kesvamärjuke otsa sai panin silmad kinni. Milline rahu, vaikust segas vaid kaugemal üksikute suusatajate kantide ragistamine jääl. Ei saanud arugi kui olin magama jäänud, ärkasin enda norskamise peale, pea oli kuklasse vajunud. Silmi lahti tehes olin momendiks segaduses, kus olen, sest nägin vaid sinist taevast ja kollast suusakepi pidet. Moblat vaadates selgus, et 20 minti sai põõnata.

Esimese laskumise peale uinakut uimase pea ja lõtvade lihastega tegin õige ettevaatlikult. Vähehaaval võtsin hoogu juurde ja peagi lasin jälle täie kiirusega mäest alla. Jäingi söögipausini samale nõlvale, sest mägi oli aeglasemaks muutunud ja vingemat pinget pakkus momendil vaid järsem kallak. Kaasas oleva toidu soendasin mikrokas üles ja pugisin kiirelt nahka loputades selle teise õllega alla. Viimased kaks tundi sõitu oli juba oluliselt pehmemal mäel, aga sellele vaatamata nautisin täiega. Koduteel võtsin pildi ümbruskonna väljadest, kus vaid üksikud lumelaigud järgi jäänud. Mäel õnneks üle meetri järgi tänu heale kaldele ja külmaga juurdetehtud kunstlumele, terve mägi ikka veel säravvalge.

Koju sain seitsmeks, võtsin suusariided maha ja uurisin lastelt kas nad karatesse lähevad. Pisemal oli palju õppida aga vanem teatas peale lühikest mõtlemist, et läheme. Ei, ma mõtlesin, et sina lähed ise, oskad ju autoga sõita. Tule ikka kaasa käis laps peale. OK, ajasin kiiruga karate gi ja püksid peale ning kargasime autosse. Poole kaheksast poole kümneni madistasime karate dojos, kuna mobla oli kaasas, otsustasin võtta asitõendiks selfie oma kõige sportlikuma aprillinalja kohta.