Väliseesti Sohvaturistid

Viiulikontsert tagaaias kiwide ja viinamarjade varjus

Eelmine esmaspäev saabusid meile külla esimesed väliseesti sohvaturistid. Tegelt oli tegu muusikute segagrupiga, kellest üks Islandilt, üks USA'st ja kaks hoopis Eestist. Olid lennanud New Yorki, seal kontserte andnud ja saabusid nüüd autoga Torontosse.

Selgus, et sel päeval polnud neil miskit plaanis, nagu eestlastele sobilik oleks pakkunud õlut, aga minu varud olid otsas, sõitsime koos kärakapoodi ja ostsime hulga eri marke katsetamiseks. Tagaaias asusime agaralt korkima, ehkki jutt jooksis soravalt ka ilma õlleta. Vaheldumisi sai lobiseda ja muusikute etteasteid kuulata. Tõepoolest vägev on oma aias elavat viiuli ja akordionimuusikat kuulata. Istusime ülal üle kesköö, mul hakkas juba mure tekkima, et kui nii jatkub kas saan ikka järgmine päev üles.

Kutsa võttis kohe omaks

Teisipäeval saabusid tüübid nii hilja et meie juba magasime. Viisakas seltskond, kobis vaikselt tagaaeda ja luristas seal õlut kuud ja tähti imetledes ning sooja suveõhtut nautides. Kolmapäeval polnud nad jaksanud hommikul kuhugi minna. Kui saabusin panime lõkke peale ja hakkasime vorste grillima ise samas kesvamärjukest kõrvale limpsides. Kaasa tuli ka varem töölt ära, et meie pundiga liituda, sest muusikutel oli juba kuue ajal esinemine plaanis.

Õhtul enne trenni käisin õllepoest läbi, et neil öösel tagasijõudes kurk kuivaks ei jääks. Mul oli plaanis viimane õhtu koos nendega aias istuda, aga peale väsitavat trenni kukkusin ära ja jäin magama. Läbi une kuulsin kui koer pistis lõugama, ei teagi mis kell oli kui nad sisse lasin ja ise voodisse kerisin. Hommikul alles meenus, et olin unustanud neile külmkapis olevast õllest rääkida ja nemad viisaka kasvatusega polnud muidugi ise julgenud võtta.

Hommikul neid enam ei näinud aga kaasags puhusid enne tolle tööle minekut sõnakese juttu. Sellist meeldivat seltskonda võtaks alati hea meelega vastu, toobki meie tavapärasesse Toronto ellu veidi värskust ja kodumaa mekki. Islandi esindajat näen usutavasti Eestis, sest tema korraldab juulikuus väliseestlastele kokkutuleku, kuhu olen minagi kutsutud. Lisaks lubas ta kukeseene ja muraka häiret anda, kui need Lõuna-Eestis valmis saavad.

Kiki 2'se dani Musta Vöö Eksam

Lemmikkata Kurunfa esitamine eksamil

Iga aasta toimub kaks korda mustade vööde eksam, pühapäevadel peale kevad ja peale sügisturniiri. Minul on teine dan ja järgmise eksamini mitu aastat aega. Tüdrukutel kummalgi esimene juba paar aastat olnud. Kevadel tegi shihan muuseas lastega juttu, et ma olen vaadanud, te palju uusi katasid ära õppinud ja teie vabavõitluse oskused arenenud. Varsti võite hakata mõtlema oma teise astme dani peale. Plikad muidugi entusiasmi täis aga tuletasin neile meelde, et üks asi on niisama jutu tegemine, mis võib tähendada vähehaaval ettevalmistamist, teine asi kui ametlikult kutsutakse eksamile. See on nagu salateenistus, ise ei saa end pakkuma minna, sind jälgitakse ja kutsutakse kui arvatakse et oled valmis.

Eksamidokument täidetud

Vanem tüdruk sõitis esmaspäeval nädal enne võistlusi Eestisse mistõttu temal niikuinii see võimalus kadus. Kui lennuväljalt tagasi tulin helistas noorem vaheajal trennist, et teda oli ametlikult kutsutud teise dani katsetele, kas annan loa. Tüdruk alles 17, seepärast peab küsima, no muidugi on ka eksamitasu $750 üheks põhjuseks. Mis seal ikka, kui targemad on otsustanud, et valmis oled ja ise arvad, et hakkama saad, lase käia. Ükskord teed niikuinii ja eksamimaks odavamaks kindlasti ei lähe. Lisaks muidugi uhke tunne musta vöö eksamit shihanile kui ainsale Jaapanist väljaspool asuvale 8 dani musta vöö omanikule teha. Siin käiakse eksamit sooritamas üle maailma.

Laps oli kole elevil ja rääkis kodus kuidas juba lapsepõlvest tema suur unistus oli karates kunagi musta vööd saada. Jutustas, et kui hakkas karates käima siis äkki tundis, et see on üks ala, kus ta suudab hästi hakkama saada. Eks vürtsi lisas ka asjaolu, et noorema lapsena on ta alati vanemast kõiges taga olnud, aga nüüd esimest korda Marist ees. Teeb oma teise astme musta vöö eksami esimesena ja võib trennis mustade vööde rivis pikka aega Marist eespool seista. Isegi kui vanem sügisel oma eksami sooritab siis on ta selle hiljem teinud ja seetõttu paikneb "vanematest" sama tasemega vöödega tegijatest tagapool.

Pühapäeva hommikul viisin tüdruku kolmveerand kümneks kohale. Dojo oli juba rahvast täis, seekord rekordarv eksamineeritavaid, tervelt 24 eri tasemega vööde eksameid sooritavaid, tavaliselt alla kümne. Kiki läks täitis ametlikud paberid ära ja hakkas soendust tegema. Tegelt muidugi pole seal miskit soendada, neile hakatakse nii kõvasti vatti andma, et esimese 5 minutiga higi voolab, teadsin omast käest. Vaatasin natuke ja sõitsin koju, sest alguses on niikuinii paari tunni jooksul "võhmakontroll" põhiblokkide, löökide ja asendite intensiivse kordamisega. Nagu hiljem kuulsin pandi aknad kinni, et tekiks ehtne "Okinawa" atmosfäär ja võeti kell seinalt, et kaoks ajataju.

Rusikalöök kumites ... 

... heide ja maaslamaja piinade lõpetamine

Kahe poole tunni pärast dojosse tagasi jõudes lõi mulle ust avades tõeline troopiline ühk vastu - täielik saun, niiskuseprotsent sada ja temperatuur +35C kanti. Parasjagu oldi eksami teise osa kallal, milleks kumited ehk ettemääratud vabavõitluse kombinatsioonide sooritamine. Kiki oli pildistamise mõttes soodsas positsioonis otse ukse all üht kahemeetrist neegrit "klohmimas". Plika näost punane kui peet, gi higist läbimärg ja oli näha et üsna kutu. Kui vastase sirakile viskas nõtkusid põlved ja palju ei puudunud, et oleks ise tema otsa minestanud.

Kiki jätkab samas kui üks noormees öögib vetsus

Vaatasin kerge murega ja tegin paar pilti kui äkki üks moormees välja vaarus ja peldikusse oksendama läks. Kurnatuse ja hapnikupuuduse peale reageerib organism kas minestamise või oksendamisega. Hiljem kuulsin Kikilt, et niipalju kui tema nägi, siis üks naine oli pildi eest kerinud ja maha vajunud, kolm kutti vahelduva eduga peldiku potti kallistamas käinud. Tüdrukul endal oli ka vahepeal päris raske, aga oli otsustanud, et teeb seni kui jalad kannavad ja esimesena kindlasti maha ei kuku. Üks sensei pärast mainis mulle: "I was afraid we are going to lose her" - et oli jälginud Kirket, viimane päris lähedal minestamisele.

Polnud mul seal suurt miskit teha, kui jään vahtima siis hakkan liialt muretsema. Kodus oli vaja ka veidi koristada, et Eesti ja Islandi külalisi vastu võtta. Kella kolmeks sõitsin tagasi lootes, et eksam lõpukorral, aga nad olid alles kolmanda osa juures ja esitasid oma katasid. Põhikatad tehakse kõik koos läbi kusjuures tuleb osata välja pakkuda erinevaid praktilisi rakendusi ja edasiarendusi. Instruktorid näitasid ette mitmeid originaalseid lahendusi, kuidas teatud liigutusi võib nii bloki, löögi kui ka heitena interpreteerida. Shihan jutustas veidi erinevate katade tagapõhjast ja ajaloost.

Shihani loeng

Katade rakenduste demo

Järgnes hulga keerulisemate katade esitamine kahe, kolme kuni kuue kaupa. Lõpuks pidi iga eksamineeritav kümne vanema senseist eksamineerija ees oma lemmikkata esitama, mis pidi kindlasti kuuluma eksami taseme katade või kõrgemate hulka. Kiki tegi stiilselt ja puhtalt kolmanda dani kata Kurunfa. Meie eelis on treenimine peakorteris, kus parimad juhendajad, kes pidevalt katade detailide kallal närivad, mistõttu see oli lapsele lihtsaimaks eksami osaks.

Kiki eksamil oma katat esitamas

Loeng ajaloost ja küsimused

Kikile selgitatakse eksami tulemust

Peale katasid oli lühike puhkepaus mille jooksul võis vett juua ja siis istusid eksamineeritavad ringi maha, et kuulata loengut meie stiili ajaloost. Senseid esitasid ka teoreetilisi küsimusi uurimaks palju teatakse erinevate karate aspektide kohta. Paljud olid stiilis, miks seda või teist blokki, lööki asendit just nii tehakse, kõigel on oma sügavam tagapõhi, milleni sajandite pikkuse harjutamisega jõutud.

Viimane osa oli vabavõitlus, mis seekord suhteliselt lihtsaks ja lühikeseks kujunes. Kõik tegid umbes 8 kuni 10 minutilist matshi erinevate vastastega. Senseid rõhutasid: kontrollige oma lööke, keegi ei taha lõpu eel viga saada. 

Õnnitlused Shihan Kei Tsumuralt
eduka eksami soorituse eest.

Kui mina ja vanem tüdruk oma vööde eksameid tegime oli vabavõitluse osa raskeim peale võhmakontrolli. Viis - kuus kõrgema taseme musta vööd astus sulle järjest vastu andmata puhkepausi ja uhades sisse kõvemini kui võistlustel lubatud. Eesmärgiks oli sind mõned korrad pikali lüüa ja vaadata kaua jaksad end üles ajada. Mõranenud ribid, sinikad, verised ninad, paistes mokad, väänatud näpud ja varbad polnud uudiseks. Mingi "aumärgi" pidid teenima, et hiljem piinlik poleks kui teised restos enda omasid demonstreerivad :D

Lõpuks peale 7 tundi kestnud eksamit rivistati kogu surmani väsinud aga õnnelik jõuk üles ja eksamineerijad andsid ükshaaval klassile üldise hinnangu. Peale seda toodi eksamileht näha ja selgitati erinevate osade hindeid ning kus on parandamisruumi. Kiki põhieksamineerijaks oli üks Jaapani Kultuurikeskuse 5 dan'i musta vööga sensei.

Värsked mustade vööde või järgmise dani omanikud ja eksamineerijad

Järgnes viimane rivistus ja eksami eduka soorituse eest käesurumine shihan Kei Tsumuraga ning välja kirjutatud tunnistuse näitamine. Kätte ei anta, sest saadetakse Jaapanisse ametlikule kinnitamisele, kus alles peale seda vastava astme mustad vööd tellitakse ja omanike nimed jaapani keeles peale õmmeldakse. Kogu asjaajamine võtab tavaliselt paar kuud nii, et oma tunnistuse ning uue musta vöö saab laps alles suve lõpus või sügise algul kätte.

Pidulik õhtusöök, Kiki ikka veel näost punane :)

Viimaseks oli eksami edukalt sooritanute grupipilt koos eksamineerijate ja shihaniga. Lahkusime veidi enne kuut dojost. Kodus hüppas laps kiirelt dushi alt läbi, et jõuaksime poole seitsmeks restorani pidulikule õhtusöögile. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et tegu oli ühe raskema eksamiga mida näinud olen, ainult vabavõitluse osa suht lihtne. Ilmselt saadi aru, et nii väsinud seltskonda läbi klohmima hakates võib nii mõnigi hullult viga saada. Vanemat tüdrukut lohutasingi, et ega sa poleks tahtnud seekord osa võtta, loodetavasti tuleb sügisene eksam kergem.

Karate kevadturniir

Issi ja tütar

Eelmine laupäev oli meil karate kevadturniir. Seekord võtsime osa mina ja pisem laps, suurem on juba Eestisse sõitnud nagu eelnevast postitusest võis näha. Mustade vöödena on meie etteasted päeva lõpus aga seekord tehti meeste kata ootamatult üsna keset päeva nii, et polnud aega õieti ette valmistada. Peagi selgus ka põhjus: oli loodud uus kategooria seeniorid mehed, kuhu kuulusid 40 ja vanemad. Kata korraldati olümpia süsteemis vastavalt WKF reeglitele nagu viimasel ajal kombeks.

Mina sain vastaseks tuttava tüübi, kellega oleme enam vähem sama kaua karated teinud. Kata hindamisel näitavad viis kohtunikku lippudega peale lõpetamist oma arvamust. Olin

Tom katat Wan-Kan esitamas

parasjagu kange ja ehkki tempo suutsin suht normaalse hoida siis asendid jäid ikka liiga kõrgeks ja shutod ehk käeserva löögid, mis tavaliselt mu leivanumbriks, ebaõnnestusid. Lõpus läks ka ajastus veidi käest ära. Vaatamata sellele sain peakohtunikult võidulipu aga see ei aidanud ülejäänud nelja nurgakohtuniku vastu. Lohutuseks vaid teadmine, et vastaseks oli hilisem kata võitja. Selgituseks on siinkohal hea lisada, et platsil olles kannavad võistlejad enda vööde asemel sinist või punast vastavalt reeglitele tehes nii kohtunike töö lihtsamaks.

Kiki ja Anta kata esitlus esimeses voorus

Järgmiseks oli Kiki etteaste katas. Lapsel ei vedanud, sest esimeseks vastaseks osutus rahvusvaheliste kogemustega Rumeenia päritolu naine, kes ilmselgelt parem oli. Seoses osavõtjate vähesusega selles kategoorias pääses Kiki vaatamata kaotusele peale lohutusringi võistlema kolmanda koha peale. Seekordne samast klassist, paraku tuli kaotus tulemusega 2 : 3 ja kokkuvõttes neljas koht. Eelmise aasta võiduga võrreldes kesine tulemus aga samas eelmine aasta kaasnes tüdrukul kulla võiduga parasjagu vedamist, objektiivselt võttes on ta väärt 3 - 4 kohta.

Välk-kiire rusikalöök solaari

Peale demonstratsioon esinemisi tuli minul uuesti meeste seenioride mustade vööde vabavõitluses võistlustulle astuda. Jällegi oli matile kutsumine ootamatu, ei jõudnud end korralikult soojendada selle minuti jooksul, mis aega jäi enne kui pidime platsi äärde maha istuma. Oma viga muidugi, oleks pidanud kogu aeg soe olema. Vähemalt munadekaitse olin jõudnud peale panna, kindad ja hambakaitse haarasin jooksu pealt seljakotist.

Olin teine paar ja vastaseks sain vana tuttava aasia päritolu karateka. Pikema kirjelduse koos pildiseeriaga lisan järgmises postituses aga kokkuvõttes pean pettumusega tunnistama, et kaotasin nõrgemale vastasele osaliselt oma süül ja osaliselt kohtunike hindamise tõttu. Kohtunike kohta julgen seda väita, sest hiljem videot üle vaadates oli ilmselge, et mind jäeti vähemalt 3 punktist ilma ja paar vastasele antut olid küsitavad. Lõpptulemus vormistati 5 : 6 kaotuseks.

Hea määrustepärane löök kuklasse

Kiki seevastu esines üllatavalt tublilt. Tema esimene vastane oli päris tugev ja vaatamata esialgsele punktides tahajäämisele võttis ta paari ilusa kombinatsiooniga järgi. Ühe kolmepunktise jalalöögi eest pähe sai ta minu arust küll natuke liiga lihtsalt punktid aga kui otsustada hilisemate matshide põhjal siis normaalne. Üldse anti naistele põhjendamatult kergelt punkte kaugele jäänud ürituste mitte soorituste eest. Matshi lõpupoole võrdses seisus astus Kiki sisse vastase heale jalalöögile ja sai laksu otse vastu lõuga. Taganedes oli näha näol verd aga lapse olekust ei paistnud, et oleks kõva löök olnud ehkki vahel võtab ka pisike riivakas vere välja.

Korralik Mawashi-Geri ehkki natu kaugel sihtmärgist

Matsh katkestati ja hakati võistlejaid üle vaatama. Reegel on selline, et kui veri välja lüüakse siis tuleb automaatne disklaf. Paraku selgus, et veri oli pärit vastase varbast mille küüs jalalöögi käigus murdus, Kiki lõual kerge sinikas ja nahk nats ära kraabitud. Kokkuvõttes ei antud löögi eest punkte ja kuna tegu oli lööja verega ei saanud ka keegi disklafi. Järgijäänud aja jooksul suutis minu laps paar punkti saada ja matshi võita. Ei saa salata, et mu lapsel on ikka igavene tugev lõug kui vastased oma jalgu selle vastu veriseks taovad :D

Kiki autasustamine vabavõitluse 3 koht

Poolfinaalis läks Kiki vastamisi noore aga väga hea karatekaga, kes meie klubis harjutab. Siit tuli selge kaotus ehkki mitmed punktid olid vastasele pikalt liiga kergelt antud ja Kiki jäeti vähemalt ühe puhta kuklalöögi punktidest ilma. Objektiivselt oli vastane siiski selgelt parem.

Kolmanda koha matshi esimene pool oli võrdne aga siis läks Kiki hooga eest ära ja saavutas naiste osas rekordilise 15 punkti võites 15 : 8. Ka siin anti punkte liiga lihtsalt aga seekord pigem kerge eelistusega Kiki suunas. Samas on tüdruku liikumine palju paremaks läinud ja jalalööke ta ei lahmi enam liiga tihti liiga kaugelt. Kaitse on samas aspekt, mis vajab tööd. Ta kipub liiga suure hurraaga peale minema ja kaitse ära unustama.

Kokkuvõttes võin rahule jääda, et pääsesin suuremate vigastusteta ja et laps suht edukalt esines, eriti vabavõitluse osas, mis tal seni nõrgemaks küljeks on olnud.

Omal käel Eestis

Enekas vanavanematega

 Lennureis läks suht edukalt nagu me aru saime. Londonis jõudis napilt ümber istuda, sest Torontos oli äike ja väljalend hilines pool tundi. Pooleteist tundi, mis tal Heathrow's aega jäi, oli juhendi järgi minimaalne kulu terminalide vahetamisele. Igatahes saime ühe Skype teate Londonist ja teise Helsinkist, et kõik korras. Peale Helsinki messi oli süda rahul, sealt saab kas või ujudes Tallinna. Eestist ei tulnud tükk aega teadet, hiljem selgus, et tema mobla ei tundnud naabripoisi wifit ära ja too unustas mulle teatada, et laps edukalt saabunud. Lõpuks võtsin ise ühendust, aga selleks ajaks oli plika juba magama kerinud.

Öösel saatis ta messi FB's, mina ei kuulnud magasin sügavalt aga kaasa vestles kella kolme paiku. Pagana tegelane, ei mõtle ka vanemate ja aja vahe peale. Tegelt muidugi hea meel lapsest kuulda. Hommikul oli tüdrukul esimene asi linna peale minna telefoni sim kaarti ostma. Järve keskuses oli Tele2 esindus kinni, sõitis Kristiinesse. Minuga võttis ühendust Elroni rongist, kus tasuta wifi sees. Tal kui Tallinna sissekirjutusega tegelasel tasuta sõit, juba hakkasin kahtlema et jääbki rongiga ringi sõitma, et saaks internetis olla.

Enekas Tartu rongis

Tele2'l on praegu eriti soodne pakkumine üliõpilastele - 1 Euro eest kuus saad 3000 sms, 3000 minutit ja 3GB datat. Paraku selleks vaja olevat Eestis välja antud ISIC kaarti tal pole, soovitati pangast võtta. Kuna aga plikal kohe vaja telefoni kasutada siis ostis tavalise 7Eurose pakendi, mis annab 700 sms, 700 minutit ja 1 GB datat. Hiljem kodus jutustas vanavanematega ja õpetas neile kuidas selfiet ehk enekat teha :) Õhtu veetis naabrite juures ja keris varakult magama, sest juba järgmine päev oli Tartu sõit ees.

Tüdruk valis rongi, kuna sellega on tal mugavam. Pääskülast 20 mindiga Balti Jaama kus Tartu rong ees ootamas. Plika läks veidi liiga vara ja istus kolmveerand tundi pingil, enne kui rongi sisse sai. Tartusse sõit kestab vaid kaks tundi, rongis tasuta wifi. Tüdruk sai kokku ühe teise neiuga, ilmselt jutustasid ja suurt aega issiga messida polnud, lõpuks ikka saatis selfie rongist. Konduktor oli väga sõbralik ja püüdis talle iga hinna eest üliõpilase piletit müüa aga kahjuks süsteem ei luba. Soovitas kindlasti ISIC kaarti võtta. Sugulane oli rongijaamas vastas, eks nad sealt läksid peatuskohta, et asjad maha panna. Õhtul veel rääkisime veidi üle FB aga samal ajal oli Eurovisiooni teine poolfinaal. Küllap homme hakkab vähehaaval end sisse seadma, linnaga tutvuma ja võtab Ülikooliga ühendust.

Mari lendab pesast - ajutiselt küll.

Air Canada lennukid Toronto lennuväljal

Pühapäeval käisime viimases karate mustade vööde eritrennis enne võistlusi ja vööeksameid. Harjutasime vabavõitluse võtteid aga põhitähelepanu oli katadele pööratud. Lasin ka trennikaaslasel pildi meist kolmest dojos teha. Eelmine foto vist Jaapanist, kus me kolmekesi koos gides poseerime.

Kolmekesi karates

Viimane hommikusöök õues

Esmaspäev oli Mari väljalennu päev. Kaasa küpsetas laste soovile vastu tulles vahvleid, mida me siis esimest korda see aasta aias laua taga istudes nautisime. Ilm oli mõnusalt soe nagu pilti vaadates võite veenduda, õhtupoole tõusis temperatuur juba ebamugava +30 kraadi Celsiuseni, pidime isegi õhujahutaja peale lülitama.

Kohvrit ära andma ja lennule registreerima

Piletiga oli sihuke aps juhtunud, et kui umbes nädala eest laps oma emaile vaatas avastas ta ehmatusega, et krediitkaart oli tagasi lükatud ja kolme kuu eest soodsalt $740 ostetud lennukipiletit ühe ümberistumisega üle Pariisi polegi. Mis mõttes, kas sa tõepoolest ome emaile ei loe, see ajas küll tusaseks aga mis seal ikka teha, loodetavasti võtab õppust. Ahvikiirusel sai googeldada lennuliine ja ehkki esimesed hinnad mida nägime olid astronoomilised $3000 ja $5000 vahel siis veidi kuupäevade ja ümberistumistega manipuleerides saime üllatavalt soodsa hinna $930 Toronto-London-Helsinki-Tallinn ja tagasi Tallinn-Helsinki-Toronto.

Nii teeb laps sõna otseses mõttes esimest
 lennuharjutust pesast lahkumiseks 

Londonis küll ainult 2 tundi lennuväljal terminali vahetamiseks aega, aga las muretseb natuke, see ja $200 dollarit on odav kooliraha kui laps õpib rohkem enda asjade järgi vaatama. Kuidagi kummaline tunne oli teda üksi teele saata ja veel nii pikaks ajaks. Seni on ikka kellegagi koos lennanud. Paari aasta eest oli küll kahe pisema lapse järgi vaatajaks, kui nad kolmekesi Eestisse lendasid. Eelmine aasta tuli pisem laps üksi kuid mina ootasin Eestis ees ja kaasa saatis siit teda minema. Eks plika närvitses veidi aga ükskord peab suureks kasvama ja küll tal on hea tunne kui hakkama saab milles ma üldse ei kahtle. Nüüd ei saa enam miskit issi-emme kaela lükata, sest neid pole lihtsalt käepärast. Mis seal ikka kallistasime lennujaamas ja saatsime ta turvaväravasse. Mina näen tüdrukut nii kuu aja pärast kui ise Eestisse lendan, kaasal, pisemal tütrel ja koeral tuleb haruldaselt pikk 3 kuune paus sisse. Mari ise arvas, et tunneb kõige rohkem puudust Koko järgi, lubas temaga iga nädal skype videovestlust pidada :D

Pidulik lõunasöök ja rattasõit

Lapsed lauas einestamas

Kaasa salatileti ääres

Laupäeval otsustasime käia oma lemmikrestos vanema lapse Eestisse praktikale saatmist tähistamas. Hiina "Õgi palju jaksad" tüüpi restoran Mandarin on praktiliselt ainsaks kohaks kus me "väljas" söömas käime kui mõned korrad aastas ette tulev Tim Hortoni kohvi ja pontsiku kiirsöögikoht välja arvata. Ah siiski, suusatamas saab ka restost vahel üht-teist võtta, aga see on sihuke hädapärane kalorivajaduse rahuldamine, sest toit seal maitsev küll pole.

Kavala ilmega Kiki sooja toidu manu

Sushi ja sashimi lett

Tänu kaasa kokaoskustele ei kipu keegi meist kohvikutesse või restorani sööma, sest need kohad lihtsalt ei suuda konkureerida koduse toidu kvaliteedi ja maitsega. Lisaks tervislikkusele on selline teguviis kasulik ka rahakotile ;) Laupäevane söömine on veits kallim kui tavaline, kogu pere peale läks koos jookide ja tipiga $110, mis pole sugugi paha kui arvestada seda hulka krabisid ja krevette, mida ainuüksi mina kerre keerasin.

Mari magustoitu valimas

Kaasa koogidieedil

Pealelõunal muidugi ei jaksanud miskit asjalikku teha ja lebotasime niisama kes kus. Mina olin õues aiatoolis ja surfasin netis, kaasa vahtis Eesti TV'd, lapsed oma tubades läpakate taga. Õhtupoole läks olemine piisavalt normaalseks, et tekkis soov miskit aktiivset ette võtta. Pakkusin poolnaljaga Marile välja idee rattasõidule minna, too võttis vedu ja trumpas mind üle: sõidame alla järve äärde.

Tom ...

... ja Mari ratastega järve ääres

Hmmm... jäin mõtlikuks, aga uue rattaga polegi pikemalt sõitnud ja kõht ei punnitanud enam liiga hullusti ka, OK läheme. Mõnus sõit oli, sellise rattaga lust ja lillepidu igasugust distantsi läbida ka täiskõhuga. Järve ääres olime neljakümne minutiga, tegime paar pilti, vaatasime paelahmakatel olevaid kivistisi ja sõitsime tagasi, sest järvelt puhus külm tuul, ei tahtnud särgiväel ära külmetada. Igati asjalik päev.

Matk Mariga

50 meetri kõrgusel jalgu kõlgutamas

Eelmine nädal oli pikaks ajaks vanemal lapsel viimane Canadas olla. Otsustasime, et teeme ühel ilusamal päeval matka koos koeraga. Muidu oleks ehk isegi rattaga kuhugi mägisemale maastikule metsa vahele sõitnud aga koerast hakkas kahju, tema vist naudib kõige rohkem metsas ringi jooksmist.

Tom turnimas

Neljapäev osutus nii ilma (+17C ja päike) kui lapse ajakava poolest sobivaks, pisike probleem tekkis kui tahtsin seda tööl vabaks võtta. Nimelt oli meil pikk kolmepäevane nädalavahetus tulemas seoses Kuninganna Victoria sünnipäevaga, mis siinmaal riigipüha. Paljud olid juba neljapäeva ja reede vabaks võtnud, mina hiljaks jäänud. Ülemus aga pakkus välja lahenduse - ma ei saa sulle anda tervet päeva aga võta pool vabaks. Moment mõtlemist ja olin nõus, laps niikuinii enne kümmet üles ei tõuse ja selleks ajaks ongi mu pool päeva läbi.

Kaalusime mitut kohta, mis eriti kaugel polnud ja lõpuks otsustasime "Rattlesnake Pointi" kasuks, kus oleme ka varem käinud. Seal on võimalus soovi korral paekaljudel ronida aga muidu rada ka koerale täiesti läbitav. Samas piirkonnas oli Kelso, mida otsustasime uurima minna juhul kui aega üle jääb. Plikale andsin korralduse ennast ja koera poole üheteistkümneks valmis panna. Kodus ikka oli veits sättimist aga Koko sai kohe aru, et kavas matkama minna. Seisis kui naelutatud ukse juures suures hirmus et teda kogemata maha unustatakse.

Rattlesnake Point matkarada

Nii pea kui ukse avasin pani elukas hüpetega auto juurde ja rahunes alles siis kui lasin ta masinasse. Kaheliitrise camelpackiga võtsin vett kaasa, samasse kotti mahutasin mõned pizzataskud, paar banaani ja apelsini. Lasin Maril sõita, et harjutaks veel veidi enne kui pikemaks ajaks kodust lahkub. Enamus distantsist oli kiirtee, mida 110 - 120 km/h kimasime, alles lõpuosa veits aeglasem. Korra läksin veidi segi teejuhina, aga otsustasin kõhutunde järgi, mis lõpptulemusel osutus kiiremaks ja lühemaks kui kaardil planeeritud marsruut.

Koko piilub kartlikult kaljult alla

Kotkas planeerimas

Võtsime $13 eest parkimispileti, see kehtis kogu piirkonna loodusparkidele. Rahvast praktiliselt polnud, suht haruldane nii Toronto lähedal, ikkagi tavaline tööpäev enne pikka nädalavahetust. Kõigepealt panime kaks banaani nahka, mis neist kaasa tarida ja andsime koerale juua. Raja algus (parkimine paremal P valges viisnurgas ) kulges läbi äsja lehte puhkenud metsa, kilomeetri pärast olime juba paekalda ääres (punkt 010). Siit avanesid vinged vaated, tegin paar pilti ja tahtsin nats ronida kaljudel, aga laps kippus edasi, et küll pärast jõuame.

Jalutasime pikalt paekalda peal (010 -> 009 -> 008 -> 007 -> 011) aeg-ajalt ilusamates kohtades peatusi tehes, et vaateid imetleda. Kotkad tiirutasid järsaku kohal tuulepööristes, paraku head pilti oli neist raske saada. Üleval muidugi vett polnud ja koer muutus suurest jooksmisest januseks, andsime talle seljakotist juua ja võtsime ise mõned lonksud. Üllatav, et Koko oskas voolikust pigistatavat juga nii hästi alla kulistada, et praktiliselt midagi kaduma ei läinud, ehkki igaks juhuks hoidsin pihkusid all.

Tüüpiline metsaalune

Põnev lilleõis

Lõpuks jõudsime kohta, (011) kust eelmine kord edasi polnud läinud. Suundusime alla, et läbi oru teisel pool olevale paeplatoole ronida ja selle peal tagasisuunas käia kuni viitsime (011 -> 005 -> 012 -> 014 -> 013 -> 003). Jõekese juures kargas Koko rajalt maha ning tormas läbi paksu musta kaldaäärse muda vette. Oh kurat, mul pole ju tema tekki kaasas, sihukesena istmele küll ei saa lasta. Elukas aga jõi isu täis ja ujus siis veidi ringi. Meelitasime ta välja liivase kaldaga kohas, õnneks oli kutsa suurema osa mudast kiire vooluga vees maha loputanud.

Valged ja helelillad trilliumid metsa all

Punakaslilla trillium

Kui jõudsime umbes poolele teele, veidi edasi punktist 003 sattusime kenale kaljunukile, kust avanes järjekordne vinge vaade. Siin oli ka pink kus mugav einestada. Otsustasime, et edasi ei hakka minema, siis jõuab ka Kelsos kiirustamata ära käia. Sõime oma pizzataskud nahka ja jõime vett peale. Koer sai paar ampsu ja nii palju vett kui jaksas juua. All orus oli ta küll jõest isu täis lürpinud, aga märgistamise peale kulub nii palju pissi, et juba vaevas looma kole janu.

Rada läbi metsa lühemaks lõikamas

Tagasiteel otsustasime lõigata ja keerasime paremale niipea kui kalda järskus seda lubas. Ise oleks saanud pea igal pool alla ronida aga koeraga arvestades tuli kergem koht otsida.

Sama trikk üle lagendiku mööda metsloomade rada

Oranzh lühike joon tähistab meie esimest lõiget. Kaldast alla läbi hõreda metsa mööda varisenud rahnusid ja maas lebavaid tüvesid polnudki nii lihtne ronida. Mina läksin Kokoga ees, Mari paar kolmkümmend meetrit taga. Kui rajale jõudsin polnud teda enam näha, küll aga kuulsin k]va raginat metsas.

Hüüdsin et mis sa murrad neist okstest, minu üllatuseks tuli vastus veidi paremalt teatades, et tema ei murra, keegi teine sealsamas. Oi kurat, kui nägin et Koko turri läks hakkasin kiiresti lapsele vastu minema ja kamandasin teda valjusti rääkima. Koko polnud eriti entusiastlik mulle järgi tulema aga üksi rajale ei julgenud ka jääda. Siis kuulsin kõvemat raksatust nagu keegi oleks jalaga jämme oksa murdnud ja üles vaadates nägin suurt tumedat kogu puude vahele kadumas. Juhtus nii kiiresti, et ei teagi kas oli karu või põder aga pirakas oli küll.

Mari Kokot üles aitamas 

Koko sügav urin vaikis ja karvad vajusid alla. Ilmselt leidis, et oht kadunud, aga peale seda enam väga kaugele ette meist ei jooksnud. Jõeni jõudes punktis 006 läksime üle silla ja lasime koeral veel kord juua, too tahtis ujuma minna ja kive jõe põhjast koukida, utsitasime ta välja. Kohe sealsamas oli lage väli, mida mööda tundus olevat igati mõistlik kalju alla lõigata, meie marsruuti näitab teine oranzh joon.

Tom kalju all

Vaade alt üles

Siin oli veidi raskem ronimine järsakust alla varisenud rahnudel ja puude rägastikus. Paaris kohas pidime Kokot tõstma, sest ise ta poleks jaksanud üles hüpata. Kusagilt läbi pugedes sai loom hunniku takjaid kaela karvadesse, esikäppadele ja lotendavate kõrvade külge. Kulus oma kümme minti, et hädaldavat looma nendest pusadest vabastada. Siin olid igavesed lahedad kaljuseinad, kus Mari turnima läks. Ühte pragu pidi oleks päris kõrgele saanud ronida aga jalatsid polnud vastavad. Vasakpoolsel pildil ongi ta praos

Esimesest võimalikust kohast ronisime kalda peale ja jalutasime raja algusse välja. Siin olid kogu piirkonna parimad kohad kaljuronimiseks, mida kinnitasid hulk kaljusse taotud kaljunaelu. Mina ronisin ühest praost üles, kaljudevahelisest august läbi ja avastasin end äkki kalda välisküljel meetri laiusel kaljueendil, kümmekonna meetri kaugusel oli kotkapesa. Vaade oli huvitav ja oleksin saanud ilmselt päris pikalt edasi ronida aga ei tahtnud linnupesa segada, polnud selge kas olid munad või pojad sees või oli juba maha jäetud.

Tagasi alla ronides kohtusin kolme alpinistivarustuses tüübiga kes jäid mind üllatunult jõllitama ja nende instruktor mainis, et olen näide kuidas ei tohi kaljudel ronida - sandaalides ja ilma igasuguse varustuseta. Tegelt pikalt ülepakutud, sest kohad kust mina läksin olid ikka täiesti ohutud, nõudsid kohati veidi kätejõudu muud miskit.

Piiga kaljunukil

Auto juures võtsime kiire näksi ja sõitsime edasi Kelso loodusparki, mis vähem kui 10 kildi kaugusel. Parkimisplatsis selgus, et tegu rohkem mäeratastega sõitjatele suunatud teedega. Kaugemal päris järsu paekalju ääres oli siiski ka matkajatele mõeldud rada. Sinna jõudmiseks tuli aga rohkem kui kilomeeter suht igavat ja sirget teed jalutada.

Mari imepisikesena kaljupraos rahnul seismas

Kalju äärde jõudes selgus siiski, et käik tasus end ära. Siin oli veidi teise tegumoega pinnavorme, Üks eriti sügav ja pikk pragu kaljus, mille põhja mööda oleks saanud kalju alla ronida, seda ei viitsinud koeraga ette võtta. Prao teises otsas oli sauna suurune rahn alla varisenud ja poolel kõrgusel prakku kinni jäänud. Lapsele pakkus huvi, kas saab selle peale ronida ja mõningast akrobaatikat rakendades ning üht allakukkunud tüve kasutades tal see õnnestuski. Pilt tuli päris vinge, inimese suurus alles annab mastaabi kui suur on pragu ja kui suured puud ning kaljud.

Jalutasime raja lõpuni kuni kohaliku suusakeskuse Glen Edeni tõstukid ja nõlvad paistma hakkasid. Siit keerasime läbi metsa tagasi ja läksime tunde järgi täpselt oma teeotsa peale välja. vahepeal pidime nõu andma paarile ratturile, kes olid ära eksinud. Kokkuvõttes oli igavesti vinge matk, teatava üllatusega polnud peni sugugi väsinud olemisega, pigem super õnnelik, et sai ühel päeval kaks korda metsavahel ringi joosta, nuuskida ja pissimärke igale poole jätta.