Nagu ikka jõuan mina uute filmide vaatamiseni pika hilinemisega kui üldse. Viimasel ajal olen enamuse lennusõidul ajaviiteks vaadanud, isegi internetist vaid üksikuid striiminud või alla laadinud. Seekordne film tuletas jällekord meelde, miks ma enam ei viitsi suurt filme vaadata, eriti ameerika omasid. Kõik nad on kahjuks nii klisheelikud ja äraarvatava lõpuga, et süda läheb pahaks.
Algteose autori Michael Crichtoni raamatuid ma nautisin omal ajal täiega, eriti meeldisid Andromeda ja esimene Jurassic Park. Seekordne film oli seeriast kas neljas või viies, pole viitsinud kokku lugeda. Ja nagu kipub seriaalidega juhtuma hakkavad teemad ammenduma ja korduma. Ainult tõepoolest kõrgetasemeline arvutigraafika dinosauruste kujutamisel ja sujuvalt filmi sulandamisel oli nauditav. Siin näeme taset, mis peaks mõne aasta jooksul arvutimängudesse jõudma.
Sisu pole mõtet ümber jutustada, sest esiteks on enamus seda ilmselt näinud ja need kes pole ei jää ka millestki ilma. Äravahetamiseni sarnane eelnevate seriaalidega. Peakangelased naine ja mees, kes läbi "raskete" katsumuste ja peale võimatutes situatsioonides ellujäämise lõpus kenasti koos päikeseloojakusse jalutavad. Lapsed (seekord kaks poissi) kel kah pidevalt hullult veab ei saa isegi viga (kui mõranenud ekraaniga nutitelefon välja arvata) metsikute sauruste eest põgenedes. Saurikud on hirmus targad, aga samas vajalikul momendil lollid kui lauajalad. "Pahad" muidugi pannakse nahka ja "headega" ei juhtu midagi, vürtsiks neelatakse ka mõned massistseenide osalised alla.
Isegi rohkem kui etteaimatav lõpp (ameerika publikule teistsugust filmi ei saa näidata) häiris mind igasugune loogika puudus. Tüüp, kes koolitas saurusi oleks algstseenides pea nahka pandud, sest raptorid ilmselgelt nägid temas maitsvat suutäit, mitte "alfa" raptorit, kelleks ta end ise nimetas. "Alfa" poole karjas üldiselt ei julgeta urisedagi, sest järgneb karm karistus. Mõned stseenid hiljem kihutab sama mees kaelamurdva kiirusega maanteemotika!!! seljas metsaradadel mida isegi krossirattaga oleks võimatu läbida. Kõrval jooksvad raptorid ei näita üles mingit huvi sadulas istuva maitsva pala järgi. Kontoritädil piisab kostüümi ülaosa sättimisest, et muutuda osavaks survivalwomaniks, kontsakingadel mudas jooksmine ei paista mingit probleemi tekitavat. 20 aastat dzhungliniiskuses seisnud dzhiip läheb suurema vaevata käima osavate noormeeste käes - kõiki imesid ei jõua üles lugeda. Samas oli paar huvitavat uut futuristlikku ideed nagu "Gürokera" ja dinosauruste "ehitamine" DNA modifitseerimise abil. Viimane teoreetiliselt võimalik kuid äärmiselt ebarealistlik lähema paarikümne aasta jooksul.
Minu kriitika peale arvas kaasa, et see on ainult film. Ma saan aru aga ei mõista, miks tohutu kulutatud raha juures ei võiks lavateost natukenegi loogilisemaks teha. Ilmselt toob ebareaalne dramaatilisus lolli publiku käest hulga rohkem pappi sisse kui loogilisemalt üles ehitatud film. Vanema tüdrukuga rääkides tuli meil hea idee, miks ei võiks teha mitu versiooni samast filmist: üks meestele, teine naistele ja kolmas lastele. Esimene pühendaks rohkem tähelepanu tehnilistele detailidele ja loogikale, teine romantikale ja kolmandas poleks saurused nii kurjad, ainult natuke naksaks inimesi. Laps arvas, et tema vaataks ainult meestele mõeldud versiooni :D
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!