Neljapäev - super suusapäev.

Teisipäeval käis noorem laps käteosavuse ja ruumilise mõtlemise (manual dextirity and spatial relationships) testi tegemas, mille põhjal pidi selguma kas lisaks õppetulemustele ta ka nende omaduste poolest sobiks hambatehniku eriala õppima. Tüdruk polnud päris kindel kui edukalt see läks, viimases osas igatahes olevat õige mitu apsakat teinud. Ootame ja loodame parimat, kui seekord ei õnnestu, ehk saab järgmine aasta uuesti proovida. Samas oli saanud personaalse õnnitluskõne IT kolledzhisse sissesaamise puhul, seda siis arvutivõrkude erialale. Ülikoolide vastuseid veel aega oodata, eks otsustab, mis teeb kui kõik vastused käes.

Kolmapäeval tuli vanem plika minu töö juurest läbi ja võttis auto, et sõita vestlusele maailmakuulsasse mikroskeemide tehnoloogia firmasse. Mina sain küüti koju töökaaslasega, kes samas kandis elab. Viimased 3 km jalutasin suht külma tuule käes trotsides juba kaks nädalat tüütavat kurguvalu ja nohu. Poole tee peal olid mõlemad kui pühitud, pisilased ikka ei kannata arktilise tuule puhanguid välja. Õnneks hoidis suusajope sooja ja fleesmüts ulatas üle kõrvade. Vanem tüdruk polnud koju saabudes kõige paremas tujus. Esimeses osas personalijuhiga oli hästi läinud, tehniliste ekspertidega jutuajamises päris mitmed küsimused vastamata jäänud. Ma väga ei hakanud pinnima ka, aga paar momenti, mida ta mainis, vihjasid üsna selgelt, et kutset vestluste teise vooru pole mõtet oodata.

Nojah, tegu pole ju tema erialaga, raske oleks oodata, et mehhaanika insener tunneb detailselt arvuti siseehitust. Lisaks veel paar rumalat arusaamatust, mida ta küll teadis, aga ei mõistnud küsimust. Suurem mure kui töökoha mitte saamine oli plikal endast lolli blondiini mulje jätmine. Lohutasin, et pole hullu, ärgu muretsegu, mitmemiljoni linnas Torontos vaevalt ta kunagi neid inimesi näeb ja teisest küljest mulje polnudki ju nii vale - selle viimase nalja eest oleksin peaaegu laksu ribidesse saanud :P Tegelt on tal ootamas teise vooru vestlus ühe teise firma juures, kus olevat õige hästi läinud ja mis tundunud ka asjalik koht. Lisaks muidugi hulk uusi CV'sid sisse saadetud, millest mõni ehk ikka vestlusele kutsub.

Neljapäev oli meil igatahes suusatamine plaanis ja andsin käsu igasugused kooli ning tööasjad unustada, ning 100% tähelepanu mäele pühendada. Tüdruk kobiski hommikul kolmveerand seitse üles, kiire hommikusöök ja teele. Isegi Torontos olid olud super, mäele jõudsime poole kümneks, parkima saime kohe kohviku lähedale. Täiesti arusaamatu, et selle aasta parima suusailmaga nii vähe rahvast mäel. Päike, mõned kraadid külma ja pea pool meetrit värsket lund viimase kahe päeva jooksul, paremaid olusid raske oodata.

Osa kõige järsumast nõlvast oli võistlejate kasutada aga paari tunni pärast võeti väravad maha ja avati kogu mägi rahvale. Esialgu sõitsime end soojaks "sinisel" aga nii pea kui saime suundusime "mustale" ehk ekspertide nõlvale. Siin sai ikka täiega kihutamist nautida, sest lumi suht kõva hoides ka nürivõitu kante madalas sujuvas pöördes ilma läbivajumata. Saba tõstuki juures oli lühike, lõunale läksime ühe paiku kui kõik teised restost välja tulid tekitades esimese mainimisväärse järjekorra. Mina närisin pizzatüki õlle kõrvale, laps pugis paar croissanti kuuma teega ja tagasi mäele.

Suusatasime neljani, kui tegime kiire näksi. Mina kiirustasin tagasi mäele, tüdruk puhkas veits kauem ja liitus paar laskumist hiljem. Päike hakkas mäe taha kaduma ning ilm külmemaks minema, mul tekkisid habemesse jäätükid, mis vihjas -10C madalamale temperatuurile. Plikal hakkas uue jopega külm. Kui ka paar tihedate pööretega laskumist ei aidanud sooja saada, läksime korraks kohvikusse, et autost teine jope tuua. Paraku ei tahtnud ta seda enne selga panna kui kohvikus riietusese soojaks saanud. Samas ei raatsinud niisama istudes oodata, mis muud kui tagasi mäele. 

Tõstukitoolil muutus üks ilmselgelt alkoga liiale läinud neiuke õige lõbusaks hakates meilegi joodavat pakkuma. Keeldusin viisakalt vihjates autojuhi kohustusele. Tütrele mainisin, et sellel preilil saab homme hirmus peavalu olema ka siis kui ta paljapäi vastu puud ei põruta. Too käis toolilt maha minnes sirakile ja oleks peaaegu sealsamas oma laksu kätte saanud. Paar sõitu hiljem tuli mäe alla kiirabi sireenide ulgudes, poleks ime kui seda sama neiukest üles korjama. Ausalt öeldes poleks mäeteenistus tohtinud sihukeses olekus inimest mäele lasta.  

Mõni sportlikum laskumine hiljem testas laps, et enam polegi külm, musklite töö oli lõpuks keha soojaks ajanud ja isegi käed kuumad, mis naistel tavaliselt esimestena külmetama hakkavad. Otsustasime suusatada kuni kõht tühjaks läheb või külm hakkab, et siis õhtusöök restos võtta. Laskumine läks järjest nauditavamaks nii, et ei raatsinudki sisse minna ja suusatasime ühe jutiga üheksani välja. Oleks edasigi sõitnud aga jalalihased enam ei jaksanud korralikku asendit hoida, igatahes müstiliselt mõnus mäelkäik oli. Enne autosse istumist võtsime kuumad joogid, saiasid näksime sõidupeal, et veits varem koju saaks, mul ju kell viis äratus järgmine päev. Koju saime natuke enne keskööd, asjad sisse ja kohe tudile.